Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
kivine ja rohtu kasvanud – tee, mis ei tõotanud midagi erilist, kuid seda vaadates valdas Jon Snow’d tohutu igatsus. Kusagil kaugel selle tee ääres oli Talitundur ja veel kaugemal Vetevoo ja Kuningalinn ja Kotkapesa ja hulk teisi paiku: Casterly Kalju, Nägude Saar, Dorne’i punased mäed, Braavose sajad saared mere rüpes, muistse Valüüria suitsevad varemed. Kõik need kohad jäävadki tal nüüd nägemata. See tee viis siit maailma… ja tema oli siin.
Kui ta on vande andnud, saab Müürist tema kodu, kuni ta on sama vana nagu meister Aemon. „Ma pole seda veel andnud,” pomises ta. Ta polnud mõni lindprii, kes oli sunnitud kas musta vennaskonda astuma või oma kuritööde eest karistust kandma. Ta oli siia tulnud vabal tahtel ja võiks ka vabalt lahkuda… kuni ta pole veel tõotust andnud. Tal pruugiks vaid edasi ratsutada ja kõik see siin jääks seljataha. Uue täiskuu ajaks oleks ta juba tagasi Talitundrus, oma vendade juures.
Sinu poolvendade, tuletas sisehääl talle meelde. Ja emand Starki, kes sinu tuleku üle ei rõõmusta. Talitundrus polnud tema jaoks kohta – ega ka Kuningalinnas mitte. Isegi ta lihasel emal ei olnud tema jaoks kohta leidunud. Temale mõeldes hakkas Jonil kurb. Ta mõistatas, kes ta ema olla võis, milline ta välja nägi, miks Joni isa oli ta hüljanud. Sest ta oli hoor või abielurikkuja, sa loll. Midagi sünget ja häbiväärset, sest miks muidu oli isand Eddardil piinlik temast isegi rääkida?
Jon Snow pööras pilgu kuningateelt ära ja vaatas selja taha. Musta Kantsi tuled olid ühe künka taha varjunud, kuid Müür paistis endiselt, kuupaistes valendav, suur ja külm, ulatudes silmapiirist silmapiirini.
Ta pööras hobuse ringi ja hakkas kodu poole ratsutama.
Viirastus jõudis tagasi tema juurde, kui Jon ühe kõrgendiku harjale jõudis ja nägi Ülempealiku tornist paistvat kauget laternakuma. Hobuse kõrval sörkiva ürghundi koon oli verest punane. Tagasiteel läksid Joni mõtted taas Samwell Tarlyle. Selleks ajaks, kui ta tallide juurde jõudis, teadis ta, mida tal teha tuleb.
Meister Aemoni ruumid asusid masajas kivitornis lindla all. Elatanud ja nõrk meister elas oma kambrites koos kahe noorema talitajaga, kes hoolitsesid tema vajaduste eest ja aitasid tal oma kohuseid täita. Vennad viskasid nalja, et talle on antud Öise Vahtkonna kaks kõige inetumat meest, sest kuna ta ei näinud, polnud tal vaja neid vaadata. Clydas oli lühike, kiilaspäine ja olematu lõuaga ja väikeste roosade mutisilmadega. Chetti kaelal oli tuvimuna suurune nahakasvaja ja tema nägu punetas paisetest ja vistrikest. Võib-olla jättis ta just sellepärast alati nii vihase mulje.
Joni koputuse peale avas ukse Chett. „Mul on tarvis meister Aemoniga rääkida,” ütles Jon talle.
„Meister on voodis ja seal on sinugi koht. Tule hommikul tagasi ja ehk võtab ta siis su vastu.” Chett hakkas ust sulgema.
Jon lükkas oma saapa ukseprao vahele. „Ma pean temaga kohemaid rääkima. Hommikul on liiga hilja.”
Chett põrnitses teda tigedalt. „Meister pole harjunud, et teda keset ööd üles aetakse. Kas sa ka tead, kui vana ta on?”
„Piisavalt vana, et külalisi viisakamalt kohelda kui sina,” ütles Jon. „Palu talt minu nimel vabandust. Ma ei hakkaks tema rahu tühise asja pärast häirima.”
„Ja kui ma keeldun?”
Joni saabas oli kindlalt ukse vahele kiilutud. „Kui tarvis, võin ma öö läbi siin seista.”
Must vend mühatas nördinult ja avas ukse, et Jon sisse lasta. „Oota raamatukogus. Seal on puid. Tee koldesse tuli. Ma ei taha, et meister sinu pärast külma saab.”
Halud praksusid juba lõbusalt, kui Chett meister Aemoni sisse talutas. Vanamehel oli seljas öökuub, kaela ümber aga tema seisust tähistav võru. Seda ei võtnud meistrid magadeski ära. „Ma istuksin meeleldi tule juurde,” sõnas ta, kui näol soojust tundis. Kui ta oli mugavalt istet võtnud, laotas Chett karusnaha talle jalgadele ja läks ukse kõrvale seisma.
„Vabandage, et ma teid äratasin, meister,” ütles Jon Snow.
„Sa ei äratanud mind,” vastas meister Aemon. „Ma olen avastanud, et mida vanemaks ma saan, seda vähem ma und vajan, ja ma olen väga vanaks saanud. Ma veedan tihti pooled ööd viirastuste seltsis ja meenutan viiekümne aasta taguseid aegu, nagu oleksid need olnud eile. Salapärane kesköine külaline on sellele meeldivaks vahelduseks. Räägi siis mulle, Jon Snow, miks tuled sa minu juurde sellisel veidral tunnil?”
„Ma tulin paluma, et Samwell Tarly võitlusharjutusest ära võetaks ja et temast saaks Öise Vahtkonna vend.”
„See ei puutu meister Aemonisse,” nurises Chett.
„Meie ülempealik on uustulnukate väljaõpetamise ser Alliser Thorne’i hoolde usaldanud,” lausus meister leebelt. „Ainult tema võib öelda, millal üks või teine poiss on valmis tõotust andma, nagu sa kindlasti tead. Miks sa siis minu juurde tuled?”
„Ülempealik kuulab teid,” ütles Jon. „Ja Öise Vahtkonna haavatud ja haiged on teie hoole all.”
„Ja kas sinu sõber Samwell on haavatud või haige?”
„Saab olema, kui te teda ei aita,” kinnitas Jon.
Ta rääkis neile kõigest, isegi sellest, kuidas ta oli Viirastuse Rasti kõri kallale ässitanud. Meister Aemon kuulas vaikides, pimedad silmad ainiti tulle vahtimas, kuid Chetti nägu tõmbus iga sõna juures üha rohkem pilve. „Kui meie Sami enam ei kaitse, pole tal mingeid väljavaateid,” lõpetas Jon. „Ta on mõõgaga lootusetu. Minu õde Arya, kes pole veel kümmegi täis, raiuks ta tükkideks. Kui ser Alliser teda võitlema sunnib, saab ta varem või hiljem vigastada või surma.”
Chett ei suutnud oma keelt kauem talitseda. „Ma olen seda paksu poissi söögisaalis näinud,” ütles ta. „Ta on ehtne siga ja pealekauba lootusetu argpüks, kui sinu sõnu uskuda.”
„Võib-olla tõesti,” sõnas meister Aemon. „Ütle mulle, Chett, mida me sinu arvates selle poisiga tegema peaksime?”
„Sinnapaika jätma,” ütles Chett. „Nõrkade jaoks pole Müüril kohta. Las harjutab, kuni tast asja saab, kulugu selleks nii palju aastaid kui tahes. Ser Alliser kas teeb temast mehe või tapab ta – nagu jumalad heaks arvavad.”
„Rumal jutt,” lausus Jon. Ta hingas sügavalt sisse, et mõtteid koguda. „Mulle meenub, et ma küsisin kunagi meister Luwinilt, miks ta ketti kaelas kannab.”
Meister Aemon puudutas kergelt oma kaelavõru ja tema luider kortsuline sõrm libises üle kogukate metallist lülide. „Jätka.”
„Ta ütles mulle, et meistrikee on tehtud ketist sellepärast, et meister oma teenistusvannet ei unustaks,” jätkas Jon meelde tuletades. „Ma küsisin, miks on iga lüli erinevast metallist. Ja ütlesin, et hõbekett näeks tema halli rüü juurde palju uhkem välja. Meister Luwin naeris. Ta ütles mulle, et meister sepistab oma kee teadmisi omandades. Iga metall tähendab mingeid teadmisi – kuld raha ja arvepidamist, hõbe ravitsemist, raud sõjakunsti. Ja ta ütles, et on veel teisigi tähendusi. Kee peab meistrile meelde tuletama riiki, mida ta teenib, on ju nii? Isandad on kuld ja rüütlid teras, aga kaks lüli ei moodusta veel ahelat. Vaja läheb ka hõbedat ja rauda ja pliid, tina ja vaske ja pronksi ja muud, ja need on talupojad ja sepad ja kaupmehed ja teised. Keti jaoks läheb tarvis igasuguseid metalle ja maa vajab igasuguseid inimesi.”
Meister Aemon naeratas. „Ja siis?”
„Ka Öine Vahtkond vajab igasuguseid. Milleks siis muidu maakuulajad ja talitajad ja ehitajad? Isand Randyll ei suutnud Samist sõjameest teha ja ka ser Alliser ei suuda seda. Tina ei saa rauaks sepistada, tao seda nii palju kui tahad, aga see ei tähenda, et tinast poleks kasu. Miks ei võiks Sam talitajaks saada?”
Chett kortsutas vihaselt kulmu. „Mina olen talitaja. Kas sa arvad, et see on lihtne amet, mis sobib pelguritele? Talitajate seisus hoiab Vahtkonnal hinge sees. Me käime jahil ja harime maad, kantseldame hobuseid, lüpsame lehmi, muretseme küttepuid, keedame süüa. Mis sa arvad, kes teile riided selga õmbleb? Kes lõunast moona kohale toob? Talitajad.”
Meister Aemon oli leebem.