Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
sulle ütlesin. Lannisterid ei jää kunagi kellelegi võlgu.” Ta haigutas. „Ma katsun nüüd magama jääda. Aja mind üles, kui surm juba ligi on.”
Ta mähkis ennast varjukassinaha sisse ja sulges silmad. Maapind oli kivine ja külm, kuid mõne aja pärast jäi Tyrion Lannister tõepoolest magama. Ta nägi unes taevakongi. Sedapuhku oli ta vangivaht, mitte vang, ta oli suur, tal oli rihm käes, ja ta peksis oma isa, sundides teda kuristiku poole taganema…
„Tyrion.” Bronni hoiatus oli vaikne ja tungiv.
Tyrion virgus silmapilgu jooksul. Lõke oli söeks põlenud ja igast küljest hiilisid neile lähemale varjud. Bronn toetus ühele põlvele, mõõk ühes käes ja pistoda teises. Tyrion tõstis käe, mis tähendas: püsi paigal. „Tulge meie lõkke äärde, öö on külm,” hõikas ta hiilivate varjude poole. „Paraku pole meil teile veini pakkuda, aga meie kitsest võite küll lahkesti osa saada.”
Kõik tardus liikumatuks. Tyrion nägi kuupaiste läiget metallil. „Meie mägi,” hõikas üks hääl eemalt puude vahelt, sügav ja karm ja vaenulik. „Meie kits.”
„Teie kits,” nõustus Tyrion. „Kes te olete?”
„Kui sa meie jumalate ette jõuad,” vastas üks teine hääl, „siis ütle, et sinu saatis nende juurde Gunthor, Gurni poeg, Kivivareste hõimust.” Oks praksatas valguse kätte astunud mehe jalge all – kõhn mees, peas sarviline kiiver, relvaks pikk nuga.
„Ja Shagga, Dolfi poeg.” Seda ütles esimesena kõlanud hääl, sügav ja surmatõotav. Nendest vasakul liigutas üks kaljurünk ennast, tõusis püsti ja muutus inimeseks. Mees oli kogukas ja pikaldane ja tugev, üleni loomanahkades, paremas käes nui ja vasakus kirves. Ta lajatas need vastamisi ja looberdas lähemale.
Kõlas veel hääli ja hõigati veel nimesid – Conn ja Torrek ja Jaggot ja veel vähemalt kümme tükki, mis Tyrionil juba järgmisel hetkel meelest ununesid. Mõnedel olid mõõgad ja noad, teised vehkisid hangude ja vikatite ja puust odadega. Tyrion ootas, kuni kõik olid oma nimedel kõlada lasknud, enne kui neile vastas: „Mina olen Tyrion, Tywini poeg, Lannisteride – Kalju Lõvide – hõimust. Me maksame teile meelsasti selle ärasöödud kitse eest.”
„Mida sul meile anda on, Tywini poeg Tyrion?” küsis ennast Gunthoriks nimetanud mees, kes paistis olevat nende pealik.
„Minu kukrus on hõbedat,” ütles Tyrion. „See soomussärk, mida ma kannan, on mulle liiga suur, aga Connile peaks see hästi sobima, ja minu sõjakirves istuks Shagga tugevasse kätte paremini, kui see puuraiumiskirves, mida ta praegu hoiab.”
„Poolmees pakub meile meie enda raha,” sõnas Conn.
„Conn räägib õigust,” ütles Gunthor. „Teie hõbe on meie oma. Teie hobused on meie omad. Ka sinu soomussärk ja sõjakirves ja nuga sinu vööl on meie omad. Teil pole meile anda midagi peale oma elu. Kuidas sulle meeldiks surra, Tyrion Tywini poeg?”
„Kaheksakümne aastaselt oma voodis, magu veini täis ja türa neitsi suus,” vastas Tyrion.
Suurt kasvu Shagga rõkatas kõige esimesena ja kõige valjemini naerma. Teistele tegi asi vähem nalja. „Conn, võta nende hobused,” käskis Gunthor. „Tapa see teine mees ja võta poolmees kinni. Ta võib kitsi lüpsta ja emasid naerutada.”
Bronn hüppas püsti. „Kes tahab esimesena surra?”
„Pea!” ütles Tyrion järsult. „Kuula mind, Gunthor Gurni poeg. Minu suguvõsa on rikas ja vägev. Kui Kivivaresed meid nendest mägedest turvaliselt välja viivad, puistab mu aulik isa teid kullaga üle.”
„Madalmaa isanda kuld on sama palju väärt nagu poolmehe lubadused,” lausus Gunthor.
„Olgu ma ainult pool meest,” ütles Tyrion, „kuid ma ei pelga oma vaenlastega silmitsi seista. Aga miks peidavad Kivivaresed ennast kaljude taha ja värisevad hirmust, kui Oru rüütlid mööda ratsutavad?”
Shagga möiratas vihaselt ja lajatas nuiaga vastu kirvest. Jaggot suskas Tyrionile pika puuoda tules karastatud teravikuga näkku. Tyrion hoidus vaevu tagasi võpatamast. „Kas te paremaid relvi polegi suutnud varastada?” küsis ta. „Lammaste tapmiseks kõlbavad need ehk küll… kui lambad vastu ei hakka. Minu isa sepad situvad ka etemat terast.”
„Väike mehekönn,” röögatas Shagga, „kas sa siis ka mu kirvest mõnitad, kui ma sul riista otsast raiun ja kitsedele söödan?”
Kuid Gunthor tõstis käe. „Pea. Kuulame ära, mis tal öelda on. Emad on näljas ja teras toidab paremini kui kuld. Mida sa meile pakud, kui me teie elu säästame, Tyrion Tywini poeg? Mõõku? Piike? Soomusrüüsid?”
„Kõike seda ja enamgi veel, Gunthor Gurni poeg,” vastas Tyrion Lannister naeratades. „Ma annan teile Arryni Oru.”
EDDARD
Loojanguvalgus langes Punase Kantsi koopasarnase troonisaali kõrgetest kitsastest akendest üle põranda ja võõpas tumepunaseid triipe seintele, kus kunagi olid rippunud lohepead. Nüüd katsid kivimüüre jahistseenidega seinavaibad erkrohelistes ja – pruunides ja – sinistes toonides, kuid Ned Starkile tundus ometi, nagu oleks kogu see ruum vaid veripunast värvi.
Ta istus Aegon Vallutaja hiigelsuurel muistsel kõrgel troonil – see koletu sepis, mis koosnes ogadest ja sakilistest teradest ja pentsikult koolutatud metallist. See oli põrgulikult ebamugav iste, nagu Robert oli teda hoiatanud, ja seda eriti praegu, sest tema murtud jalg tuikas iga hetkega järjest teravamalt. Metall istumise all muutus tund-tunnilt kõvemaks ja seljatoe hambuline teras ei lasknud tal tahapoole naalduda. Kuningas ei pea kunagi rahulikult istuda saama, oli öelnud Aegon Vallutaja, kui käskis oma relvaseppadel tema vaenlaste poolt maha pandud mõõkadest suure trooni meisterdada. Tont võtku Aegonit ja tema kõrkust, mõtles Ned mornilt, ja võtku tont ka Robertit ja tema jahti.
„Kas te olete päris kindel, et need ei olnud lihtsalt teeröövlid?” küsis vaikselt Varys, kes istus troonist madalamal asuva nõupidamislaua ääres. Suurmeister Pycelle kügeles rahutult tema kõrval, Pisinäpp aga mängis kirjutussulega. Nemad olid ainsad kohalviibivad nõunikud. Kuningalaanes oli nähtud valget isahirve ja isand Renly ja ser Barristan olid koos kuningaga seda küttima läinud, samuti prints Joffrey, Sandor Clegane, Balon Swann ja pool õukonda. Nii ei jäänud Nedil muud üle, kui tema äraolekul Raudtroonile istuda.
Vähemalt sai ta istuda. Nõukogu välja arvatud, pidid ülejäänud lugupidavalt püsti seisma või maas põlvitama. Kõrgete uste lähedale troppi kogunenud palujad, rüütlid ja kõrged isandad ning emandad seinavaipade all, lihtrahvas rõdul, turvistes ja kullakarva või hallides mantlites vahimehed – kõik nad seisid.
Külaelanikud põlvitasid: mehed, naised ja lapsed, kõik räbaldunud ja verised, näod hirmust moondunud. Nende kõrval seisid kolm rüütlit, kes olid nad siia tunnistust andma toonud.
„Teeröövlid, isand Varys?” Ser Raymun Darry hääl nõretas sapist. „Jah, kindlasti olid nad teeröövlid – Lannisteride teeröövlid.”
Ned tundis saalis levivat ärevust, kui nii kõrged isandad kui teenrid kõrvu teritasid. See ei üllatanud teda. Sellest peale, kui Catelyn Tyrion Lannisteri vangi võttis, hõõgus lääs nagu söepann. Nii Vetevoo kui Casterly Kalju olid oma läänimehed kokku kutsunud ja Kuldhamba alla mäekurusse koondusid väed. Oli olnud ainult aja küsimus, millal veri voolama hakkab. Nüüd jäi vaid üle leida lahendus, kuidas seda verejooksu kõige paremini sulgeda.
Kurva pilguga ser Karyl Vance, kes oleks muidu olnud kena mees, kui tema nägu poleks moonutanud veiniplekki meenutav sünnimärk, viipas põlvitava külarahva poole. „See on kõik, mis Sherreri maalinnast alles jäi, isand Eddard. Kõik teised on surnud, nagu ka Pööralinna ja Pajatsikoolme rahvas.”
„Tõuske,” käskis Ned külaelanikke. Ta ei usaldanud kunagi seda, mida talle põlvitades räägiti. „Teie kõik.”
Sherreri maalinna rahvas ajas ennast ühe- ja kahekaupa jalule. Ühte vanurit tuli aidata ja üks verises kleidis noor tüdruk jäi