Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
sõnas Paharet. „Kõrge kui au.”
„Sa lubasid, et ma võin ta lendama saata!” kriiskas Kotkapesa isand oma emale. Ta hakkas värisema.
Emand Lysa nägu õhetas raevust. „Jumalad arvasid heaks ta süütuks tunnistada, laps. Meil ei jää muud üle, kui ta vabaks lasta.” Ta kergitas häält. „Valvurid. Viige aulik isand Lannister ja tema… tööriist mu silma alt minema. Saatke nad Verise Väravani ja laske nad vabaks. Hoolitsege selle eest, et nad saaksid hobused ja Kolmjõeni jõudmiseks vajaliku moona, ja vaadake, et neile kõik nende asjad ja relvad tagasi antaks. Neid läheb neil maanteel tarvis.”
„Maanteel,” kordas Tyrion Lannister. Lysa lubas endale kerge rahuloleva naeratuse. See on teistmoodi surmaotsus, mõistis Catelyn. Tyrion Lannister sai sellest kahtlemata samuti aru. Ometi tegi kääbus emand Arrynile pilkava kummarduse. „Sündigu nõnda, mu emand,” ütles ta. „Tee peaks meile tuttav olema.”
JON
„Te olete sama lootusetud nagu kõik poisid, keda ma elu jooksul õpetanud olen,” kuulutas ser Alliser Thorne, kui nad kõik olid õuele kogunenud. „Teie käed on loodud sõnnikulabidate, mitte mõõkade jaoks, ja kui see minu teha oleks, läheksite te kogu kambaga sigu karjatama. Aga eile õhtul sain ma kuulda, et Gueren tuleb mööda kuningateed siiapoole, kaasas viis uut poissi. Mõni neist on ehk rohkem väärt kui koera kusi. Et nende jaoks ruumi teha, otsustasin ma kaheksa tükki teie seast ülempealiku käsutusse anda ja las ta siis teeb teiega, mida heaks arvab.” Ta hakkas ükshaaval nimesid hõikama. „Kärnkonn. Kivipea. Tarvas. Armuhull. Vistrik. Ahv. Ser Logard.” Viimasena vaatas ta Joni poole. „Ja Sohik.”
Pyp huilatas ja viskas oma mõõga õhku. Ser Alliser naelutas ta oma roomajapilguga paigale. „Teie kohta hakatakse nüüd ütlema „Öise Vahtkonna mehed”, aga te olete suuremad lollpead kui Kometimängija Ahv siin, kui seda uskuma jääte. Te olete ikka veel nolgid, rohelised ja suvelõhn küljes, ja kui talv tuleb, kõngete te nagu kärbsed.” Ja nende sõnadega lahkus ser Alliser Thorne nende juurest.
Teised poisid kogunesid nende kaheksa ümber, kelle nimed välja oli hõigatud, naerdes ja kirudes ja neid õnnitledes. Halder laksas Kärnkonnale mõõgaga lapiti vastu tagumikku ja hüüdis: „Kärnkonn Öisest Vahtkonnast!” Pasundades, et must vend vajab hobust, kargas Pyp Grenni turjale ja nad lendasid käkaskaela maha, veerlesid ja huilgasid ja togisid teineteist. Dareon tormas relvakotta ja tuli sealt tagasi, kaasas lähker haput punast veini. Nad andsid seda käest kätte, irvitades ise nagu tolvanid, Jon Samwell aga märkas Tarlyt, kes seisis üksinda hoovinurgas kidura kuivanud puu all. Jon ulatas talle lähkri. „Lonks veini?”
Sam raputas pead. „Tänan, ei, Jon.”
„On sinuga kõik korras?”
„On küll, ausalt,” valetas paks poiss. „Mul on kõigi teie pärast väga hea meel.” Tema ümmargune nägu värahtas, kui ta naeratuse näole manas. „Ükskord saab sinust Esimene Maakuulaja, nagu su onu oli.”
„On,” parandas Jon teda. Ta keeldus tunnistamast, et Benjen Stark on surnud. Enne kui ta midagi rohkem öelda jõudis, hõikas Halder: „Kavatsed kõik ise ära juua või?” Pyp haaras tal lähkri käest ja kargles naerdes eemale. Kui Grenn tal käest kinni rabas, pigistas Pyp lähkrit ja peenike punane juga pritsis Jonile näkku. Halder pistis hea veini raiskamist nähes ulguma. Jon puristas ja ühines kähmlusega. Matthar ja Jeren ronisid müürile ja hakkasid teisi lumepallidega loopima.
Kui Jon ennast lõpuks lahti rebis, juuksed lumised ja ülekuub veiniplekke täis, polnud Samwell Tarlyt enam näha.
Samal õhtul valmistas Hobb Kolmsõrm poistele piduliku sündmuse puhuks erilise õhtusöögi. Kui Jon söögisaali jõudis, juhatas kojaülem ise ta kolde juurde pingile istuma. Vanemad mehed patsutasid talle õlale, kui ta neist mööda läks. Kaheksale peatsele vennale pakuti piduroaks restil küüslaugu ja ürtidega küpsetatud ning mündivõrsetega garneeritud lambaliha ja selle juurde kollast naeriputru ohtra võiga. „Ülempealiku enda laualt,” teadustas Bowen Marsh. Lauale toodi veel spinati- ja kikerherne- ja kaalikavõrsesalat ja pärastpoole kausid külmutatud mustikate ja rõõsa koorega.
„Mis te arvate, kas meid jäetakse kokku?” küsis Pyp, kui nad isuga süüa vohmisid.
Toad moonutas nägu. „Loodan, et ei. Mul on sinu kõrvade vahtimisest juba villand.”
„Hoo,” tegi Pyp. „Kuulake, kuidas pada sõimab katelt. Sinust tehakse kindlasti maakuulaja, Kärnkonn. Et sind kantsist nii kaugele saada kui võimalik. Kui Mance Rayder ründab, siis tõsta näokate üles ja näita oma lõusta ja ta jookseb kiljudes pakku.”
Kõik peale Grenni naersid. „Mina loodan küll maakuulajaks saada.”
„Nagu meie kõik,” lausus Matthar. Kõik mehed, kes kandsid musta rüüd, pidasid Müüril vahti, ja kõik mehed pidid selle kaitseks mõõga kätte võtma, kuid maakuulajad olid Öise Vahtkonna tõeline lahingujõud. Nemad olid need, kes söandasid Müüri taha ratsutada, retklesid kummitusmetsas ja kõrgetes jäistes mägedes Varjutornist läänes, võitlesid metslastega ja hiiglastega ja hirmsate lumekarudega.
„Mitte kõik,” sõnas Walder. „Mina lähen ehitajaks. Mis kasu oleks maakuulajatest, kui Müür kokku variseb?”
Ehitajate seisusesse kuulusid müürsepad ja puusepad, kes parandasid kantse ja torne; kaevurid, kes rajasid tunneleid ja purustasid kive teede ja jalgradade tarvis; metsamehed, kes raiusid maha võsa seal, kus mets Müürile liiga lähedale tungis. Räägiti, et kunagi olid nad sügaval kummitusmetsas külmunud järvedest üüratuid jäätahukaid murdnud ja need kelkudel lõunasse vedanud, et Müüri veel kõrgemaks ehitada. Kuid need ajad olid mitme sajandi tagune minevik; nüüd piirdusid nad vaid sellega, et ratsutasid piki Müüri Idalinnusest Varjutornini, otsisid pragusid või sulamise märke ja parandasid, mida suutsid.
„Vana Karu pole rumal,” nentis Dareon. „Sinust saab kindla peale ehitaja ja Jonist kindla peale maakuulaja. Tema on meie hulgas parim mõõgavõitleja ja ratsutaja ja tema onu oli Esimene, enne kui ta…” Viimasel hetkel sai ta veel sõnasabast kinni ja vakatas kohmetult.
„Benjen Stark on endiselt Esimene Maakuulaja,” ütles Jon Snow oma mustikakaussi keerutades. Kui teised olidki ehk kaotanud lootuse, et tema onu veel tervelt tagasi jõuab, siis Jon igatahes mitte. Ta lükkas eemale marjad, mida polnud õieti puudutanudki ja tõusis pingilt.
„Kas sa ei söögi neid ära?” küsis Kärnkonn.
„Võta omale.” Jon ei olnud Hobbi uhket pidusööki suurt maitsnudki. „Mul ei lähe enam suutäitki alla.” Ta võttis ukse kõrvalt varnast oma mantli ja lükkas ukse õlaga lahti.
Pyp tuli talle järele. „Mis viga, Jon?”
„Sam,” pihtis Jon. „Teda ei olnud õhtulauas.”
„Pole nagu tema moodi, et ta söögikorra vahele jätab,” sõnas Pyp mõtlikult. „Kas arvad, et ta jäi haigeks?”
„Tal on hirm. Me jätame ta maha.” Jonile meenus päev, mil ta Talitundrust lahkus, kõik need kibemagusad hüvastijätud; liikumisvõimetu Bran, lumiste juustega Robb, Arya, kes ta suudlustega üle külvas, kui oli tema käest Nõela saanud. „Kui me oleme tõotuse andnud, ootavad igaühte meist oma kohustused. Mõned meist saadetakse võib-olla Idalinnusesse või Varjutorni. Sam jääb väljaõppesse koos sellistega nagu Rast ja Cuger ja need uued poisid, kes mööda kuningateed siiapoole tulevad. Jumalad üksi teavad, missugused nad on, aga võid kindel olla, et ser Alliser saadab nad tema vastu, niipea kui selleks võimalus tuleb.”
Pyp krimpustas nägi. „Sa tegid, mida suutsid.”
„Sellest, mida me suutsime, jäi väheks,” vastas Jon.
Tagasi Hardini torni Viirastuse järele minnes ei saanud ta kuidagi rahu. Ürghunt lonkis tema kõrval tallide juurde. Kui nad sisse astusid, hakkasid mõned perumad hobused latrites takka üles lööma ja lidutasid kõrvu. Jon saduldas oma mära, istus hobuse selga ja ratsutas Mustast Kantsist välja, läbi kuuvalge öö lõunasse. Viirastus kihutas