Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
ja nende käed lähevad rakku ja hakkavad veritsema. Anna neile puulõhkumiseks kirves ja nad raiuvad omal jala otsast ära.”
„Ma tean ühte asja, mida Sam võiks teha paremini kui keegi muu.”
„Jah?” õhutas meister Aemon.
Jon heitis ettevaatliku pilgu Chettile, kes seisis ukse kõrval, paised tigedalt punetamas. „Ta võiks teid aidata,” sõnas ta kärmelt. „Ta mõistab rehkendada ja ta oskab lugeda ja kirjutada. Ma tean, et Chett ei oska lugeda ja Clydasel on nõrgad silmad. Sam luges kogu oma isa raamatukogu läbi. Ja ta tuleks ka kaarnatega hästi toime. Tundub, et loomad armastavad teda. Viirastus võttis ta kohe omaks. Võitlemise asemel võiks ta palju muud teha. Öine Vahtkond vajab iga meest. Milleks siis ühte ilmaaegu surma saata? Parem ta hoopis ära kasutada.”
Meister Aemon sulges silmad ja Jon pelgas hetkeks, et ta on magama jäänud. Lõpuks ütles ta: „Meister Luwin õpetas sind hästi, Jon Snow. Tundub, et sinu mõistus on sama nobe nagu sinu mõõk.”
„Kas see tähendab…?”
„See tähendab, et ma mõtlen sinu sõnade üle järele,” ütles meister talle rangelt. „Ja nüüd tahaksin ma küll magama jääda. Juhata meie noor vend uksest välja, Chett.”
TYRION
Nad olid leidnud varju ühes haavasalus maanteest veidi eemal. Tyrion korjas maast oksarisu, kuni nende hobused mägiojast janu kustutasid. Ta küürutas, korjas ühe murdunud oksa üles ja vaagis seda pilguga. „Kas see kõlbab? Ma pole harjunud lõket tegema. Morrec tegi seda minu eest.”
„Lõket?” küsis Bronn ja sülitas. „Kas sul on suremisega tuli takus, kääbus? Või oled sa peast segi läinud? Lõke meelitab mägilased miilide kauguselt meile kallale. Ma kavatsen selle teekonna eluga lõpetada, Lannister.”
„Ja kuidas sa seda teha loodad?” küsis Tyrion. Ta pistis oksa endale kaenla alla ja kobas lisa otsides tiheda alusmetsa vahel ringi. Kummardamine pani tal selja valutama; nad olid ratsutanud alates aovalgest, kui kalgi näoilmega ser Lyn Corbray nad Verisest Väravast välja juhatas ja käskis, et nad enam kunagi tagasi ei tuleks.
„Meil pole lootustki jõuga läbi murda,” sõnas Bronn, „aga kaks jõuavad kiiremini edasi kui kümme ja hakkavad vähem silma. Mida kiiremini me siit mägedest välja saame, seda rohkem on meil lootust Kolmjõeni jõuda. Karm ratsaretk, ütlen ma. Liigume öösel ja poeme päeval varju, hoiame teelt kõrvale, kus vähegi saab, ei tee kära ega süüta lõket.”
Tyrion Lannister ohkas. „Oivaline plaan, Bronn. Eks proovi see järele… ja anna mulle andeks, kui ma sind maha matma ei jää.”
„Sa loodad minust kauem elada, kääbus?” Rändsõdur muigas. Kohas, kus ser Vardis Egeni kilbiserv oli ühe hamba pooleks lõhkunud, haigutas tema naeratuses must mulk.
Tyrion kehitas õlgu. „Karmil öisel ratsaretkel lendad sa kindlasti käkaskaela mõnest mäest alla ja murrad oma kaela. Mina eelistan aeglast ja rahulikku teekonda. Ma tean, et sulle meeldib hobuseliha, Bronn, aga kui me seekord oma ratsudest ilma jääme, siis hakkame otsima varjukasse, kellele sadul selga seada… ja tõtt öelda arvan ma, et mägilased leiavad meid niikuinii üles. Neil on kõik kohad silmi täis.” Ta viipas kinnastatud käega kõrgete tuultest puretud kaljude poole, mis neid ümbritsesid.
Bronn krimpsutas nägu. „Siis oleme me surnud mehed, Lannister.”
„Kui nii, siis eelistan ma mugavalt surra,” vastas Tyrion. „Meil on lõket tarvis. Ööd on siin kõrgel külmad ja soe söök rõõmustab meie kõhtu ning tõstab tuju. Mis sa arvad, kas siin leidub ulukeid? Lady Lysa andis meile lahkesti kaasa tõelise piduroa – soolaliha, kõva juust ja kuivanud leib – aga mul pole tahtmist oma hambaid ära murda, kui ühtegi meistrit läheduses võtta pole.”
„Liha ikka saab.” Bronni tumedad silmad musta juuksetuka all piidlesid Tyrioni kahtlustavalt. „Ma peaksin su siiapaika oma tobedat lõket tegema jätma. Kui ma sinu hobuse võtaksin, oleks mul kaks korda suurem võimalus pärale jõuda. Mida sa siis teeksid, kääbus?”
„Sureksin tõenäoliselt.” Tyrion kummardus veel ühte raagu üles korjama.
„Sa ei usu, et ma seda teeksin?”
„Sa teeksid seda kohemaid, kui see su elu päästaks. Sa tegid oma sõbra Chiggeni üpris kärmelt vagaks, kui ta noole kõhtu sai.” Bronn oli mehe pea juukseidpidi kuklasse tõmmanud ja vestu tera kõrva alt sisse lükanud ja pärast Catelyn Starkile öelnud, et teine rändsõdur oli haava kätte surnud.
„Ta oli juba poolsurnud,” ütles Bronn, „ja tema oigamine oleks nad meile ligi meelitanud. Chiggen oleks minu heaks sedasama teinud… ja ta polnud mulle sõber, ainult teekaaslane. Ära mõista mind valesti, kääbus. Ma võitlesin sinu eest, aga ma ei armasta sind.”
„Ma vajasin sinu mõõka, mitte sinu armastust,” vastas Tyrion. Ta viskas haosületäie maha.
Bronn muigas. „Peab tunnistama, et sa oled sama külma kõhuga nagu üks rändsõdur muiste. Kust sa teadsid, et ma sinu eest välja astun?”
„Teadsin?” Tyrion kükitas kohmakalt oma kiduratele jalgadele, et lõket üles teha. „Ma heitsin täringut. Tookord seal võõrastemajas aitasite te Chiggeniga mind kinni võtta. Miks? Teised tundsid, et on oma isandate au nimel selleks kohustatud, teie aga mitte. Teil polnud ei isandat ega kohust, ja au oli teil ainult küünemusta jagu, nii et milleks siis ennast asjasse segada?” Ta võttis noa välja ja lõikas ühe rao otsast paar õhukest kooreriba, et seda läiteks kasutada. „Aga mille pärast rändsõdurid üldse midagi teevad? Kulla pärast. Te arvasite, et emand Catelyn tasub teile teie abi eest, võtab teid ehk isegi oma teenistusse. Nonii, sellest peaks vast piisama. Kas sul tulekivi on?”
Bronn pistis kaks sõrme vööl rippuvasse pauna ja viskas Tyrionile tulekivi, mille too õhust kinni püüdis.
„Ma tänan,” ütles ta. „Häda on selles, et te ei tundnud Starke. Isand Eddard on uhke, aus ja õiglane mees ja tema aulik emand on veel hullem. Jah, kui kõik oleks läbi saanud, oleks ta kindlasti teie jaoks paar münti leidnud ja need teile viisakate sõnade ning põlgliku pilgu saatel pihku pistnud, aga midagi rohkemat poleks teil loota olnud. Starkid eeldavad meestelt, kelle nad oma teenistusse võtavad, vaprust ja ustavust ja aumeelt ja tõtt öelda olite teie Chiggeniga madalast soost jätised.” Tyrion rapsas tulekiviga vastu pistoda, et sädet lüüa. Tagajärjetult.
Bronn mühatas. „Sul on jultunud keel, mehike. Ükskord lõikab keegi selle sul suust ja topib sulle kõrri.”
„Seda ütlevad mulle kõik.” Tyrion tõstis pilgu rändsõdurile. „Kas ma solvasin sind? Vabandust… aga sa oled jätis, Bronn, ära saa valesti aru. Mida tähendavad sinu jaoks kohusetunne, au, sõprus? Ei, ära hakka vaeva nägema, me mõlemad teame vastust. Ometi pole sa rumal. Kui me Orgu jõudsime, polnud emand Starkil sind enam tarvis… minul aga küll, ja kullast pole Lannisteridel igatahes kunagi puudust olnud. Kui tuli hetk täringut veeretada, lootsin ma selle peale, et sa oled piisavalt taibukas ja mõistad, mis sulle kõige rohkem kasu tuua võib. Minu õnneks mõistsidki sa seda.” Tyrion koksas kiviga uuesti vastu terast – tagajärjetult.
„Anna siia,” ütles Bronn maha kükitades. „Las ma ise.” Ta võttis Tyrioni käest terariista ja tulekivi ja sädemed lendasid juba esimesel katsel. Üks tohuriba lõi hõõguma.
„Väga tubli,” ütles Tyrion. „Sa oled küll jätis, kuid vaieldamatult on sinust kasu ja mõõgaga käid sa peaaegu sama hästi ümber nagu minu vend Jaime. Mida sa soovid, Bronn? Kulda? Maid? Naisi? Kaitse mu elu ja see kõik on sinu päralt.”
Bronn puhus õrnalt tuld ja leegid kerkisid kõrgemaks. „Ja kui sa surma saad?”
„Siis on mul vähemalt üks leinaja, kelle kurbus on ehtne,” sõnas Tyrion muiates. „Pole mind, pole ka kulda.”
Tuli lõõmas nüüd kenasti. Bronn tõusis, pistis tulekivi tagasi pauna ja viskas Tyrionile tema pistoda. „Kokku lepitud,” ütles ta. „Minu mõõk on sinu