Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika. Terhi Pääskylä-Malmström
Naljad naljadeks – ma peaaegu kukkusin pikali, taibates, kui korralikult läbi ja lõhki soomlane Hietalahti eesti keelt rääkis. Siiamaani meenutasin „kärpsete“ – sketše kui mingit ülimalt koomilist segase peksmist, aga tegelikkuses polnud asi üldse nii.
Sõbranna teadis rääkida Vintiöte eesti päritolu meigikunstnikust, kellega olla käsikirjad iga kord hoolikalt üle vaadatud. Fakti tõepärasust ma siiani ei tea, aga Kaido keelekasutust kuulates ei kahtle selles ka.
Kaido ja „kärpsete“ YouTube’ist vaatamine on mulle endiselt kui suur nostalgiameres suplemine.5 Nii vähe me eestlastest teadsime, aga nii palju me neid ikkagi armastasime. Võtsime nad kohe omaks, ja seda nagu soomlastele kombeks, heatahtlikult tögades. Soomlaste naljades jäävad alati ju ka lollid rootslased jänni, aga tegelikkuses ei võiks me endale paremaid naabreid soovidagi.
Pärast oma esimest reisi Tallinnasse hakkasin ma Eestiga seotud asjadest veidi paremini aru saama. Eesti sai justkui konkreetseks, aga kõiketeadjaks ma ennast selle suhtes siiski nimetada ei saanud. Pigem olid mu mõtted ja märkused soome turistile üsnagi tavapärased.
Mõelda vaid, kui eestlased oleksid sõja keeristes oma iseseisvuse säilitada saanud! Kuidas võiks ilus, kuid nõukogude laastavale korrale jalgu jäänud Tallinn siis küll välja näha? Eestlastest endist oli mul ka natuke kahju, läks ju soomlastel isegi pärast 1990ndate esimese poole rusuvaid masuaastaid igal rindel paremini.
Välja arvatud kümnevõistlusel. Soomel oli kergejõustiku rahvusmeeskonda Valgevenest adopteeritud Eduard Hämäläinen, aga Eestil ikkagi Erki Nool. Noole kordaminekute üle oli ka minul hea meel, oli ju spordivõistlustel saavutatud edu rasketel aegadel ka soomlaste rahvustunnet upitanud.
Hiljem õppisin, et ega Eesti 1990ndad siiski nii tumedates toonides polnud. Soome meedias räägiti rohkem kui piisavalt lõunanaabri territooriumil lokkavast kuritegevusest, prostitutsioonist ja vaesusest, aga tegelikkuses said ettevõtlikud eestlased hakkama küll. Pealegi oldi oma riigi üle uhked ja taheti seda lõppematu energiaga aina paremaks arendada. Vist ka selleks, et minutaolistele haletsejatele oma koht kätte näidata.
Järgmistel aastatel püsisid mu suhted Eestiga siiski pinnapealsed ja ma Tallinnasse väga ei sattunud. Pigem reisisin ma Stockholmi suure linna melu nautima ja oma rootsi keelt praktiseerima.
Aga siis leidsin ma Viking Cinderella legendaarsed 24tunnised peokruiisid. Õigupoolest kestis Muuga sadamas peatuva laeva kruiis mõned tunnid vähem, aga mind kui suurt diskohuvilist see ei heidutanud – peaasi, et pidu sellepärast pooleli ei jäänud. Cinderella pakkus head vaheldust väikelinna paigalseisvale ööelule, pealegi tantsisin ma laevadiskol juba siis, kui mind poleks kodukandis veel üldse baaridesse sisse lastud.
1999. aastal sai üks selline kruiis mu elus väga saatuslikuks. Olin alles Helsingi ülikooli sisse saanud, mida oli muidugi vaja sõprade seltsis asjakohase pidulikkusega tähistada. Kuna Hämeenlinnas paremat pakkuda polnud, broneerisime kohad vana tuttava Cinderella pardale. Broneerides ümardasime oma vanused ülespoole, et laevale ilma valvuriteta saada – reisijate dokumendid ametnikele tollal üldse huvi ei pakkunud.
Saatuslik kruiis algas küllaltki tavapäraselt. Sõime Rootsi lauas, šoppasime tax free poes ja uudistasime päikese loojudes Muuga sadamat välisteki piirde peal kõikudes. Veokid vurasid laevast välja ja uued sõitsid vanade asemele peale. Sadamabasseini kõrval hõljus vees keegi koos ümmarguse kummist paadikesega.
Kruiisireisijad lõbutsesid ilma vähimagi tahtmiseta maale pääseda. Selleks poleks olnud võimalustki ja ka meile piisas, et korraks Eesti õhku hingata. Õhtu tipphetk oli ikkagi seitsmenda korruse disko algus, ja otsustav moment hakkas juba tasapisi lähenema.
Keskööl löödi diskosaali uksed valla ja pidu läks lahti. Tund aega hiljem mängis minu soovil Paul van Dyki „For an Angel“ ja mu juurde astus üks väga kena soome noormees.
„Atte,“ tutvustas ta ennast.
Ma usun, et olime veel Eesti vetes.
Kümme aastat hiljem seilasime koos abielusadamasse. New Yorgis paistis meie pulmapäeval päike ja mina kandsin Tallinnas õmmeldud, sinise ja musta tikandiga valget kleiti.
Mu hilisemaid elukäike vaadeldes on Eestist leitud mees – olgugi et soomlane – lausa kohustuslik aksessuaar. Tõtt-öelda ei kõigu ta siiski pidevalt mu käevangus, vaid ununeb mul Eestisse sõites pigem koju (seda küll omaenda soovil ning tööülesannete ja kuningas jalgpalli sunnil). Ainus asi, mille pärast ma talle mõeldes muretsenud olen, ongi see, et ta sai vist rohkem, kui ootas. Lisaks diskoprintsessile sai ta ka pool Eesti vabariiki, ja uue aastatuhande lävel ei osanud ma teda selle eest veel hoiatadagi.
Kätt sai ta siiski harjutada mitmel ühisel päevakruiisil, mis lubasid meil enne kojusõitu mõned üksikud tunnid Tallinna kesk- ja vanalinnas veeta. Ühe merereisi tegime legendaarse Georg Otsaga tormis, mille vältel mõõdeti Läänemerel poole sajandi kõige kõrgem laine. Oksendamist viimseni vältida tahtva inimesena võtsin üledoosi iiveldusvastaseid, punase kolmnurgaga märgistatud ravimeid ja magasin, lõpuks voodi saanud, kuni neljani järgmisel pärastlõunal.
Ühel ilusal suvepäeval sattusime ka onu uude üürikorterisse Suur-Ameerika tänavale. Naabermaja trepikojal polnud ust ees ja dušivee soojendamiseks oli vaja liiga lühikese tuletikuga teha kummalise gaasikasti küljes olevasse auku tuli. Rõdule minek oli keelatud, mis tundus maha pudenenud betooni seest paistvaid konstruktsioone nähes igapidi mõistlik, kuid alumise korruse rõdul võeti siiski bikiinide väel päikest.
Mina kandsin bikiinide asemel rohelist T-särki, millel kirjas „Welcome to Estonia“. Sama särgi tõmbasin selga ka järgmisel kevadel, sõites kursaõdedega Tartu ülikooliga tutvuma.
Sellest sai reis, mis muutis mu elu.
TARTU VAIMU PUUDUTUS JA SELLE TAGAJÄRJED
Kui vestluskaaslasele selgub, et ma olen soomlane, kel pole Eestis ühtainsatki sugulast, algab ristküsitlus: kuidas, millal ja eelkõige miks sa Eestisse tulid ja keele ära õppisid? Vastuse leidmiseks on vaja korraks Tartu põigata ja kuulsa vaimu puudutust tunda…
Tegelikult eksisin ma ühes asjas väga kaua. Kümme aastat väitsin kaljukindlalt, et mul eestlastest sugulasi pole. Mitte ühtegi, mitte isegi väga kauget esivanemat.
Kuid siis hakkasid mu ämma sugulased, kirglikud suguvõsauurijad, järjekordset suguvõsa kokkutulekut korraldama. Saloniuse dünastial oli olnud juba ammu kombeks regulaarselt kokku saada, alati mõnes suguvõsa pika ja käänulise ajalooga seotud kohas. Ka mina olin mitu korda osalenud ning soojade sugulussuhete nimel isegi külmas telgis lõppematu paduvihma ja jultunud vereimejate käes magada proovinud. (Seda viga ma küll enam korrata ei kavatse.)
Ent seekord polnud jutuks Turu saarestiku telkimisalad ja suguvõsa minevikku põimuv pidalitõbiste hospidal, vaid Tallinn.
„Sina tead ju Tallinnast kõike,“ tõdes ämma onutütar telefoni teises otsas. „Äkki liitud meiega ja hakkame koos järgmist kokkutulekut planeerima?“
Selgus, et Saloniuse sugupuu harud ulatuvad kaugele kuni keskaegse Revalini ja selle tähtsaimate tegelasteni – Bretholti nime kandnud oldermannide, raehärrade ja bürgermeistriteni. Nende elukäikudega olid olnud seotud nii raekoda, Mustpeade maja kui ka Oleviste kirik, peale selle olevat bürgermeister Marquard II Bretholt teeninud oma hilisemas elus Pirita kloostri mungana ning rajanud 1474. aastal Naistenoie küla, praeguse Muuga.
Oleks ma seda teadnud varem, Muuga sadamat Cinderella tekilt silmitsedes!
Või raekojast lugematuid kordi möödudes, Oleviste kiriku trepist katuseservale ronides, Pirita kloostri varemetes rokkides, Mustpeade majas politseikooriga laulu lõõritades…
2013. aasta septembris imetlesime terve suguvõsaga Tallinna linnamuuseumi laepalkidesse jäädvustatud esiisade ruunimärke ja mulle tundus, et pusle viimane tükike oli vist oma koha leidnud. Mis sellest, et sadade aastate eest, abielu ja kaugete sugulaste kaudu – lõpuks tõendas
Kaido ja „kärpsete“ võimlemist leiab YouTube’ist otsinguga „