Minu Tallinn. Kalevitüdruku kroonika. Terhi Pääskylä-Malmström
sooritatud keskmine tase tundus siiski liiga lihtne. Lõpuks jäid mul ka kõrgtaseme maksimumpunktidest ainult mõned üksikud puudu, punktisumma oli ülikorralik sellest hoolimata – või tänu sellele? –, et olin eelmisel ööl magamise asemel Smilersi kontserdil kuni varahommikuni trallitanud.
Eksamid korraldati Pae gümnaasiumis, kuhu oleks mul äärepealt jõudmata jäänud. Õnneks tegin õhtul enne esimest eksamit praktikaharjutuse ja tutvusin marsruudiga proovisõidul, muidu oleksin eksamihommikul Peterburi teele ebaloogiliselt paigutatud trammipeatustega tõsiselt hätta jäänud.
Tallinna tänavad on täis niinimetatud planeeringulillekesi, nagu Soomes kombeks öelda, ja nii ka mainitud gümnaasiumi lähedal. Kes ütles, et on sobilik ehitada ainult ühes (minu vajadustest lähtuvalt muidugi vales) suunas töötav trammipeatus, anda sellele eksitavalt nimeks Pae ja sättida järgmine peatus kaugele keset ebamäärast tööstuspiirkonda, kus Pae peatusest mööda vuhisenud, etteaimamatult lõksu jäänud reisijal on oma vea parandamiseks täpselt kaks võimalust: kas ületada tihedalt liiklust täis, ülekäigurajaga mitte varustatud maantee või sammuda mööda trammirööpaid tagasi? Minu koduse kasvatuse järgi on mõlemad viisid kindla peale minek oma elust lahtisaamiseks.
Tänu praktikaharjutusele oskasin trammist siiski juba enne eksitavat Pae peatust maha astuda ja gümnaasiumi uksest õigel ajal siseneda. Hilinejatele poleks armu nagunii antud.
Kooli koridorid olid eestivenelastest eksamisooritajate omavahelist sosistamist täis. Vene keele seitse erinevat s-i sihisesid, sahisesid ja suhisesid. Minule kui vene keelt mitte oskavale soomlasele oli see täiesti uus nähtus ja jäin seda lummatult kuulama.
Veidi hiljem küsiti susinal ka minu käest midagi. Kui selgus, et ma aru ei saanud ja palusin küsimust eesti keeles korrata, jäi terve koridor hämmastusest vait: „Mida eestlane siin teeb?“
Selgitasin, et ma polegi tegelikult eestlane, vaid põhjanaaber, kes tuli oma keeleoskust huvi pärast proovima. Teised jäid mu vastusega vist enam-vähem rahule, küll soomlaste veidrate vigurite üle veidi imestades.
Mõne aja pärast imestasin-imetlesin mina aga piirkonnale nime andnud mustvalget majakat, mis klassiruumi akna taga plinkis, justkui mu eksamiks kasutatud sekundeid kokku arvestades. Hiljem sain teada, et tegemist on Tallinna ülemise tuletorniga, mis sellisel kujul juba 1896. aastast oma kohal seisab. Kuid miks ta omal ajal rannikuvete asemel keset linna püstitati, on mulle ühesuunalise trammipeatuse olemasolu kombel senimaani selgusetuks jäänud.
MINGEM ÜLES MÄGEDELE
Kohe oma keeleõpingute alguses hakkasin ma igal võimalusel Tallinna vahet pendeldama, sest kuidas keelt selgeks saada, kui keeleruumis mitte aega veeta! Tuttavaks said nii vanalinna keskaegsed käigud, mägede magalad kui üks päris tuttava kõlaga linnaosa Nõmmel.
Küll sõitsin üle lahe uhiuute katamaraanidega, küll talvetormide saabudes vana hea M/S Nordlandiaga. Nordlandias pakkus spaasse sõitvate penskarite ja kodusadamas hommikul kell kuus purjutama hakanud õlleturistide keskel lohutust mitmekülgne hommikusöök, aga sellestki hoolimata kestis merereis iga kord terve igaviku. Lõin aega surnuks ja soovisin juba kohal olla. Vist olin ma juba tollal äärmiselt kasutu reisija, kellele laeva ajaviite- ja ostuvõimalused suuremat huvi ei pakkunud, aga siis ma vähemalt veel maksin oma piletite eest. Hiljem olen ma selleski suhtes laevafirmadele aina kasutumaks muutunud, aga kui tasuta antakse, on vist patt keelduda.
Tallinna linnaosadest said mulle esialgu tuttavaks eelkõige kesklinn ja vanalinn. Tutvusin nendega vägagi süstemaatiliselt ja liikusin järjekindlalt ühest vaatamisväärsest kohast teise. Ma tahtsin kõike näha: iga tänavat ja majanurka, Pühavaimu kirikut ja Nunnatorni, Patkuli vaateplatvormi ning Maiasmoka kohvikut, mis töötab 1864. aastast ja seega Eesti vanima kohviku tiitlit kannab. Osa neist olin ma varemgi külastanud, aga nüüd tahtsin seda uuesti teha, iga nendega kaasnevat tallinluse osakest teadlikult aistides ja mälusoppidesse jäädvustades.
Muuseumites ja kirikutes polnud mul veel kunagi sama huvitav olnud – ma lausa õgisin nende teabetahvlitel ja voldikutes jagatud informatsiooni. Koju jõudes jätkasin veebis ja tuhnisin Viru tänava Apollost või Kirjanike Maja allkorrusel asuvast Raamatukoi antikvariaadist ostetud raamatutes. Ma ei kujutanud ettegi, et mu ajju võis nii palju uusi teadmisi vanade kõrvale mahtuda.
…Näiteks et Tallinna linnamüüri olla ehitatud 13. sajandist 17. sajandini, et see olla olnud 1530. aastal ligi kaks ja pool kilomeetrit pikk, rohkem kui kolm meetrit paks ja et sellel olla olnud kokku 46 torni, millest praeguseks olla säilinud 1,85 kilomeetrit ja 20 torni.
…Et suure ja ümmarguse Kiek in de Köki torni nimi tulenevat sellest, et tornist olla olnud hea all-linna elanike köökides toimuvat jälgida.
…Et nõukogude ajal seisnud Tallinna tänavatel kalja ja gaseeritud vee automaadid, kust ühiskasutuses olnud klaasi sisse kopika eest jooki valada saanud.
…Et eestlased olla Euroopa kõige vähem religioosne rahvas.
…Et Tallinna loomaaias elavad jääkarud ja maa-alustes tunnelites suured ämblikud.
…Et Suurele Munamäele (318 meetrit) vaid neli meetrit alla jäävast teletornist on ilusa ilmaga Helsingi siluetti näha.
Eriti meeldisid mulle Tallinnaga seotud legendid.
…Et Oleviste kiriku, mis kandnud 16. ja 17. sajandil terve maailma kõrgeima ehitise uhket nimetust, olla umbes 13. sajandil valmis ehitanud Olevi-nimeline hiiglane, kes torni otsa risti paigaldades õnnetult alla kukkunud ja surma saanud.
…Et Taani lipp Dannebrog olla just Tallinnas ehk Taanilinnas Taani kuningale Valdemar II Võitjale taevast sülle kukkunud ja sellepärast ka linna vapile jäädvustatud.
…Et Toompea olla Kalevipoja isa vana Kalevi haud.
…Et Ülemiste järv (mis Kalevipoja ema Linda pisaratest sündinud) olevat koduks väikesele hallile mehikesele, kes linnas ringi luusides ühte saatuslikku küsimust esitavat: „Kas Tallinn on juba valmis?“ Ja et talle pidavat alati eitavalt vastama, sest muidu langeb Ülemiste järv kogu oma veega alla orgu ja uputab linna ära.
Peale raamatupoodide šoppasin Kaubamaja ilumaailmas ja Viru keskuse plaadipoes. Mu riiulid täitusid lisaks raamatutele eesti muusikast ja filmidest, Puhta Looduse näokreemidest ning küünelakkidest, mis tundusid Soome omadest kordi värvikamad. Mere puiesteel vanas Rotermanni keskuses asus hea pesupood ning üle tee Aia tänava Rimist ostsin pakkide kaupa musta leiba ja Kalevi komme, mida toona Soomest ei saanud. (Tänapäeval juba saab, nagu ka paljusid teisi Eesti tooteid, nende hulgas kohukesi ja pelmeene.) Kassa juurest haarasin alati kaasa ka värske Kroonika ja teised ajakirjad.
Ühel hetkel avastasin Keskturu ja hakkasin sealt – lihaletis lebavaid terveid seapäid tükk aega suu ammuli vahtinud – pähkleid ja suhkruga kaetud ingveritükke koju vedama. Jõulude eel ostsin Raekoja platsilt kindad ja mütsi, teel sadamasse peatusin Norde Centrumis oma hõõgveinivarude täiendamiseks. Ühel hetkel taipasin, et märkimisväärne osa mu igapäevasest toidust ja tarbekaupadest on kui võluväel Eestist imporditud. Mu väikese koti mahutavus oli lausa imestusväärne.
Kuna tahtsin oma ekskursioonidel ihaldatud tallinlaste massi sulanduda ja ennast võimalikult kohalikuks muuta, piilusin kaarti häbelikult ainult siis, kui ükski inimhing seda kindlasti ei näinud. Plaanid olid mul soomlasele kohaselt alati paigas, aga marsruute oli raske eriti vanalinna käänulistel käikudel meelde jätta.
Ja seal ma siis ekslesin, tihti lumetormis või paduvihmas, munakividel koperdades ja katuseservadel ohtlikult rippuvatest jääpurikatest kaarega mööda hiilides. Orientatsioonivõime on mul alati kehvake olnud ja kuna Revali keskaegsed elanikud korrapärast planeeringut ei tundnud, sain mina aastasadu hiljem kannatada. Aga hetkekski ei pannud see mu armastust Tallinna vastu proovile, hoopis vastupidi. Tahtsin kõige keerulisemadki ristmikud ja hargnevused selgeks saada – ja see tähendas teadagi järjekordset kõnet laevafirma broneerimiskeskusesse, et ikka ja aina uuesti Tallinnasse naasta.
Kui südalinn oli tuttavaks saanud, oli aeg edasi liikuda. Sõitsin trammiga