Seesama jõgi. Jaan Kaplinski
mõtet kui korvpallurite veenmisel, et nad hakkaksid jalgpalluriteks või vastupidi. Kristlus on häädus, häädus ilma piire “omade” ja “võõraste” vahele tõmbamata. Selles mõttes on mõned rahvad muidugi rohkem kristlased kui kristlased ise.”
“Millised rahvad näiteks?”
“No kui lähemalt näiteid tuua, siis näiteks marid. Nendele oli kõik nendesugune, kõik elas ja kõigesse tuli suhtuda lugupidavalt, arvestavalt. Mari tervitas metsa, kui metsa läks, tervitas oja, kui üle oja läks, palus puult andeks, kui puu raius. Paljude indiaanlaste ja neegritega on samamoodi. Aga maridest on üks ilus lugu, vaevalt te seda teate.
Nemad on suuremalt osalt ristimata ja ega ristitudki pole oma vanast looduseusust loobund. Aga eelmise sajandi lõpul tekkis neil üks sekt, niinimetatud Suure Küünla sekt, kes olid – vist kuidagiviisi buddhismi mõjul – taimetoitlased ja patsifistid, ei toonud loomaohvreid, kandsid ainult valgeid riideid ja olid muidu vagad. Ja kui 1914. aasta juulis Euroopas puhkes sõda, tulid Suure Küünla mehed kokku ja pidasid ühe rituaali, mis minu meelest peaks seisma kõigis selle sõja ajalugu käsitlevates raamatutes. Nad panid oma kõige puhtamad ja valgemad riided selga, korjasid küla päält kokku kõik vanad relvad – jahipüssid, mõõgad, tulelukuga püssid ja püstolid, kaevasid suure haua ja matsid need sõjariistad rituaalselt maha. See tähendab – matsid sümboolselt maha sõja, mõistsid sõja hukka. Ja samal ajal tegid Euroopa tippintellektuaalid sõjakaid patriootlikke avaldusi. Suur saksa teoloog Harnack mõistis hukka prantslasi, prantsuse katoliiklik kirjanik Claudel valas tuld ja tõrva Saatana käsilaste ja katkukülvajate Lutheri ja Kanti pääle ja uskus, et neitsi Maarja aitab Prantsuse väge… No öelge siis, kes peaks kuhu misjonääre saatma, kes peaks kellele õpetama kõige elementaarsemat inimlikkust, aukartust elu ees, nagu seda sõnastas Albert Schweitzer, üks väheseid päris kristlasi kristlaste hulgas?”
“Aga Schweitzer oli ju misjonär,” ütles vahele Ellen, kelle näost oli näha, et ta ei saanud oma mehe mõtetega lõpuni kaasa minna.
“Misjonäär… Eks ta pidi selle sildi võtma, nii ta sai raha haigla asutamiseks. Ja ta oli ju teoloog ka. Väga haritud teoloog. See, mis ta kirjutas Jeesuse elu uurimise ajaloost, on tänapäevani üks kõige paremaid selle ala raamatuid, mis olemas on. See raamat aga ärritas paljusid korralikke vaimulikke, nii et Schweitzerile ei antud esialgu luba päris misjonitööd tehagi: ta võis ainult haigeid ravida, ei võinud aga kirikus jutlustada – selleks peeti teda liiga suureks ketseriks.”
“Kas ei oleks õige nii, et kristlased saadaksid oma jutlustajad näiteks maride juurde, marid aga kristlaste juurde? Et oleks mingi jutlustajate või misjonäride vahetamine või kuidas.”
“Teie mõte pole originaalne. Te arvatavasti ei tea, et sellesama ideega tuli omal ajal välja Leibniz. Tema leidis, et kui eurooplastel on misjonäärid Hiinas, peaksid hiinlased saatma misjonääre Euroopasse, eurooplastele konfutsiaanlikku moraali õpetama.”
“Kas sellest tuli midagi välja ka?”
“Ainult niipalju, et Leibniz pidi äärepäält luteri kirikust välja heidetama.”
“Nii et teie olete siis nagu üks neid misjonäre, kes jutlustab kristlastele kristlust, mida nad peaksid mittekristlastelt õppima?”
“Nii võiks vist öelda küll. See on päris hää sõnastus.”
Sinist suitsu täis tuppa sigis mõneks viivuks vaikus.
Ta tundis, et tal on aeg minna. Seks korraks olid jutud räägitud, kuigi samadest asjadest oleks võinud rääkida tunde ja päevi. Aga ta ei tohtinud ju Õpetajalt kõike küsida, raisata tema aega eraloengutele või erajutlustele. Õige oleks nii, et ta loeb midagi, mis Õpetaja soovitab, ja küsib siis kommentaare. Ta teadis, et Õpetajal on luuletusi ja artikleid, et ta on midagi avaldanud eesti ajalehtedes ja ajakirjades. Ja siis peaks vist küsima midagi ka Schweitzerist.
Õpetajal ei olnud Schweitzerit, oli vaid üks raamat tema kohta. Selle ta võis kunagi lugeda saada. Luuletusi Õpetaja keeldus näitamast. Kunagi teine kord. Jah, tal peaks olema veel mõned eestiaegsed separaadid. Ta tõusis ja läks teise tuppa neid otsima. Ellen küsis:
“Kas te Underi viimast Rootsis ilmunud kogu olete näinud?”
Ei, ta ei olnud. Ellen ütles, et ta võiks “Sädemed tuhas” talle natukeseks ajaks laenata, noorele luuletajale on Under kindlasti vajalik ja kasulik lugeda.
Nii ta lahkuski Õpetaja juurest, mapis paar separaati, üks neist Hiina, teine Siberi rahvaste hingekujutelmade kohta, ja Underi luulekogu.
Väljas hakkas hämarduma. Pirnipuu õied kumendasid vaibuvas valguses. Kärbsenäpp laulis ikka veel.
Ta vaatas ringi ja tundis, et on imestanud, et maailm on samasugune kui ennist, kui ta Õpetaja juurde tuli. Tänav lompide ja asfaldiaukudega, naabermaja ees seisev “Pobeda” ja üle tänava tara taga kõndiv hundikoer. Ja ometi oli midagi muutunud. Nagu Yeatsi luuletuses:
Kõik on muudet, ääretult muudet,
tuli ilmale kohutav hurm.
Nii oli see Ants Orase tõlkes ja nii ta tundis. Kõik oli teisiti. Kõik oli hurmav.
Kodus oli vanaisal parem. Ta istus suures toas ja kuulas venekeelset BBC-d. Sellest oli varemalt olnud pahandusi. Vanaisa oli kõva kuulmisega, nii mängis raadio väga valjusti. See segas emal tunde ette valmistada. Tema aga oleks vahel tahtnud kuulata muusikat. Kord koolipõlves oli vanaisa tulnud raadiot kuulama, kui säält parajasti tuli Mozarti viiulikontsert. Ta läks endast välja, lõi rusikaga raadiosse, nii et skaalaklaas katki läks, ja jooksis siis kodunt välja. Käis mitu tundi üksi mööda õhtusi tänavaid ja suitsetas. Kui ta koju tuli, olid klaasikillud ära korjatud. Keegi ei öelnud talle sõnagi, ka vanaisa mitte. Nad ei rääkinud sellest enam kunagi. Iga kord, kui ta raadiot vaatas, tundis ta midagi sügaval sees sõlme kiskuvat. See oli nagu viha ja ei olnud ka. Küllap see oli häbi. Õnneks oli vanaisa siis veel terve.
Aga nüüd võttis ta mapist Underi ja näitas emale ja vanaisale. Vanaisa hakkas raamatut sirvima, ka vanaema tuli teisest toast. Nad tuletasid meelde Underi eelmist sõjaaegset kogu “Mureliku suuga”, kust vanaemal oli veel mõni luuletus pääs. Vanaisa ja ema mäletasid jälle Underit ennast. Nii oli, millest rääkida. Ta mõtles, et kirjutab luuletused endale ümber, enne kui ta nad tagasi viib. Seda ütles ta teistele ka. See on hää, ütles ema, siis jõuab temagi rahulikult neid vaadata, kui koolis suur kiire läbi saab.
See öö uinus ta imekergesti, otsekui vajudes pehmesse värvilisse sulepatja. Kui ta silmad lahti tegi, tundus talle, et on ainult suigatanud, aga ometi oli juba hommik. Ta oli üllatanud, et ei olnud und näinudki. Oleks näinud, oleks kindlasti näinud Õpetajat.
9
Ülikoolis oli tunda kevadväsimust. Ta mõtles, kas aina kasvanud vastumeelsus loengute ja terve kooliskäimise vastu on rohkem kevadväsimusest või sellest, et pärast Õpetajaga kohtumisi tundus talle see, mida rääkisid õppejõud, igav ja vahel lausa totter. Partei ajaloost ja sõjalisest rääkimata. Aga nürid olid ka keeletunnid ja üldise keeleteaduse loengud. Lapsena oli ta ju istunud ema kõrval ja lugenud tema keeleteaduse konspekte, saanud nii selgeks maailma keeled ja keelkonnad. Umbes sama konspekti luges nüüd koolmeisterlikult-tuimalt ette mees, kes oli emaga ühel ajal ülikoolis käinud. Ta luges hästi, pidas õigel kohal pausid, ütles, mis tuleks alla kriipsutada, ja kordas tähtsamad kohad üle. Ta kuulas ja mõtles, mis teda õieti kõige enam häirib. Ilmselt see, et dotsent ei rääkinud nendega, vaid luges oma konspekti neile ette, hoidudes igasugusest inimlikust kontaktist, vältis nalja, huvitavaid näiteid, rääkimata sellest, et oleks mõne kuulaja poole isiklikult pöördunud. Tal oli oma sõna selliste õppejõudude kohta: ta nimetas neid pedagoogideks. Pedagoog oli midagi muud kui õpetaja. Pedagoog oli osa masinavärgist, mis neid kasvatas, andis teadmisi, koolitas neist noori spetsialiste. Tõenäolikult pidi see algama dehumaniseerimisest. Nii ta mõtles ja kirjutas kaustikusse, mille esilehel seisis uhkelt “Mõttepäevik“. Mõttepäevikut pidas ta enamasti siis, kui millegi pääle vihastas. Ta oli seda alustanud koolipõlves, varsti pärast Ungari ülestõusu mahasurumist 1956. aastal. Siis, kui ta