Seesama jõgi. Jaan Kaplinski
marksismi-leninismi põhitõdedest.
Ma tunnen, et mu mõte on nagu sipelgas sipelgalõvi püünisaugus. Tahan üles ronida, aga libisen ikka tagasi alla, augu põhja, kus ehk ootavad kellegi lõuad, valmis mind haarama ja töötlema ümber millekski sobivamaks, sööma ära, kasvatama uueks inimeseks. Ma loen kõike seda ja ma ei saa aru. Ma ei saa kõigepealt aru, kuidas seda saab uskuda ja tõsiselt võtta. Kas on mul midagi viga või on neil teistel midagi viga? Neid on ju nii palju: terve suure riigi propagandaaparaat, kümned tuhanded, sajad tuhanded ajakirjanikud, kirjanikud, politrukid, parteilased. Kõik räägivad, et revisionism, see kui põhitõdesid kritiseeritakse ja ümber hinnatakse, on paha. Aga mina ei saa aru, miks. Maailmas on ju kõik arenenud sedasi, et põhitõdesid on kritiseeritud ja ümber hinnatud. Miks seda võib teha füüsikas või keeleteaduses, ei tohi aga teha filosoofias ja ajaloos? Miks Einstein oli õige mees, kui ta Newtoni füüsikat ümber tegi, Nágy aga on kurjategija, kui ta kahtleb selles, kas sotsialism ikka on nii hää ja püha asi kui arvatud. Kas ei ole asja tuum ikka usus, usklikkuses. Usk on see, kui tõe asemele võetakse tõeks midagi muud. Kas usk tuleb hirmust tõe ees? Või soovist teistele meelt mööda olla? Miks siis mina ei saa uskuda, ei Piiblit ega Leninit? Miks mul on paha ja raske rääkida usklikute, kommunistide ja hulludega? Mulle tunduvad nad nii üksteise sarnased. Aga äkki nad ongi?
Usklikkus oli tõesti asi, mis teda häiris. Samas mõttepäevikus oli tema esimene pikem kirjutis, millel oli isegi pealkiri “Euroopa ja religioonid”. Loo mõte oli väga lihtne. Euroopa tähendas vabamõtlemist, vaba vaimu, religioonid olid Euroopa ja vaba vaimu vaenlased. Aga seni oli Euroopa religioonidega hakkama saanud. Karl Martell lõi Poitiers’ all tagasi islami, usupuhastus võitis inkvisitsiooni, liitlased võitsid fašismi. Viimane ja kõige ohtlikum religioon oli muidugi kommunism. Euroopa oli Ameerika abiga ehitanud kommunismi vastu kaitsemüüri, nagu roomlased germaani barbarite vastu. Aga Ungari tragöödia näitas, et nad ei olnud valmis tulema appi nendele, kes kaitsemüüri taha, vaenlase poolele jäänult sääl omaenda sõda religiooni, st. kommunismi vastu pidasid. Mis siis see oli? Kas Lääne egoism või tarkus: kommunismil tuli lasta omaenda rasvas praadida, oma loomulikku surma surra.
Kristlusest ta oma koolipoisi religiooniloos palju ei kirjutanud. Nüüd, toonast juttu üle lugedes mõtles ta, et vist ei pidanud ta tavalist kristlust religiooniks, religioon oli talle midagi fanaatilist, pääletükkivat ja kurja. Luteri kirikus ta midagi säärast polnud märganud, õigupoolest ta polnud seda kirikut ennastki märganud. Need sugulased ja tuttavad, kes kirikus käisid, ei rääkinud sellest ega oma usust suuremat. Kas ta oli lihtsalt kasvanud kristlikus, olgugi lahjaks ja hõredaks jäänud õhkkonnas?
Vanaisa oli noorena sotsialist ja ateist. Ta ei käinud kirikus. Jumalat ei uskunud ta elu lõpuni, aga Kristusesse suhtus lugupidamisega: Kristus oli tema meelest hää ja õilis inimene ja moraaliõpetaja. Tema tutvuskond oli lai ja sääl olid mõned kirikuõpetajadki. Aga nendes ei olnud midagi, mida tema oskas seostada usklikkusega. Nad meenutasid ehk kõige rohkem näitlejaid, rääkisid ilmekalt, selgelt ja valjusti. Ja palju. Ta ei mäleta, et nad oleksid kunagi kellegagi vaielnud: küllap oli elu neid õpetanud inimeste jutu pääle viisakalt noogutama.
Oli küll üks pastor, keda ennast ta oli vist neil näinud vaid ühe korra. Teda ema ei sallinud, ütles, et K. on hakanud tihemini vanaisa juures käima, vist püüab tema hinge. K. tütart ta teadis küll: ta tantsis temaga koolipidudel. Tüdruk meeldis talle, aga tal oli kindel peigmees, varsti pärast kooli lõppu nad abiellusid.
Koolipoisina ta käis vahel jõulude ajal kirikus, aga elamus, mis säält sai, oli kindlasti midagi muud kui religioosne. Igav jutt ja venivad koraalid külmas tungil täis kirikus – see ei olnud toit tema hingele. Selles ei olnud hinge, luulet ega muusikat. Luule ja muusika avastas ta murdeeas. Äkki, üleöö, lugedes Lermontovi luuletust “Õhulaev”. Ta ei mäletanud enam, kuidas ta seda lugema sattus, vahest õpiti kooli kirjandustundides Lermontovi, vahest tahtis ta vaadata, kas oskab vene keeles luuletusi lugeda. Oskas küll. Ka toda ballaadi keisrist, kes südaööl vaimulaevas purjetab Prantsusmaa randa ja kutsub sääl oma vanu grenadere, oma naist ja poega. Kuid keegi ei tule – grenaderid ja poeg on surnud, naine abiellunud teisega. Nii läheb keiser nukralt, pisarsilmi laeva, mis viib ta tagasi kaugele saarele. Ja äkki tundis ta, et temalgi tulevad pisarad silma, teda haaras suur lein tolle ammusurnud keisri, tema grenaderide ja poja pärast. Aga selle leina taga oli veel midagi, midagi enamat kui lein. See miski oli elav, oli kuskilt tulnud, tulnud temasse ja elas nüüd tema noores rinnas, tuksus ja hingas koos temaga. See oligi vist luule. Säältsaadik ei osanud ta enam luuleta elada. Ta luges Lermontovi, Puškinit, Nekrassovit ja hiljem ka eesti luuletajaid. Eesti luuletused tundusid alguses veidrad ja kunstlikud, neis ei olnud suurte venelaste kaunist vabadust ja loomulikkust, nad mõjusid liiga poeetilised. Poeesiast sai talle samasugune halvustav sõna kui pedagoogikast. Puškin ja Lermontov olid nii lihtsad ja selged, nende luuletused olid peaaegu nagu proosa, aga mingil imelisel kombel ometi täiuslikult rütmis ja riimis. Selles oli maagia, lummus, harmoonia, mille järgi ta oli juba ammu janunenud. Harmoonia, milles olid kurbus ja rõõm, lein ja lust veidral kombel kõrvuti, vahel päris koos, päris ükssama. Milles oli vist koht ka Jumalal, Kristusel ja Piiblil.
Luule, mille ta avastas, ei oleks saanud olla luule ilma nendeta, ilma pöördumiseta Jumala poole, ilma palveta, ilma ahastuse, eksimise ja andeksannita. Täitsa loomulikult kirjutas ta viieteistaastase poisina luuleread:
Suure sügise hakul
sa äkki näed ja tead
ühel verisel raiepakul
üht verist mehepead
ka sul on nimeks Johannes
sa tuled Kellegi eel
ja pead pakule pannes
mõtled: ta juba on teel
Tema noores rinnas pakitsev torm ja tung vajas väljendust, vajas suuri sõnu. Sellised suured sõnad leidis ta ristiusu luules. Ristiusk oligi talle luule, suurte ja kaunite sõnade, palvete ja sajatuste luule. Kes minusse usub, ei lähe hukka. Mina olen ülestõusmine ja elu. Pimedus ei võtnud valgust vastu. Häda teile, variserid ja kirjatundjad. Teid heidetakse igavese pimeduse sisse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Ta luges kodus akna all istudes Johannese evangeeliumi ja tal oli tunne, nagu oleks mingi suur imeline lind laskunud ülevalt kõrgelt aknale ja vaadanud talle otsa. Ehk oli see Fööniks, muistne Egiptuse lind, kelle ajatul rinnal oli paljude muude märkide kõrval ka ristimärk.
Nüüd luges ta ka eesti luulet ja ka tema lemmikluuletajad ei saanud läbi nende suure sõnadeta. August Sang ütles, et kui täht ilmus rändajale, oli ta olnud kaluriks Galileas. Heiti Talvik ütles, et peame andma oma viimsest leivast viimse pala näljasele, siis tõuseb meie palve taas puhtana Jehoova ette.
Nii olid tal oma suured sõnad, mida ta luges nagu mantraid ja pani oma luuletustesse. Ta ei saanud öelda, et oleks neisse uskunud. Usklikku temast ei saanud, ta mõistus oli endiselt skeptiline, hing uskmatu. Aga skepsis ja uskmatus ei anna noorele inimesele suuri sõnu, mis tal vaja on. Nii elas ta korraga usus ja uskmatuses, kuid ei tajunud seda vastuoluna. Luulet ju vastuoludeta polegi, luules võib kõik olla kõigega koos, Ristija Johannes Leole Lembituga, Lucifer apostel Paulusega.
Ilmad läksid soojale. Nad käisid Mallega korra jalutamas, tegid pika tiiru linna taga ja jõe ääres. Mallel ei olnud enam mantlit, ainult õhuke lilleline sitskleit ja kerge jakk. Õhtuhämaras võttis ta Mallel käe alt. Ta rääkis Mallele Õpetajast, luulest ja usust, Malle rääkis oma vanaemast, kes teda oli hoidnud, talle laulnud ja muinasjutte jutustanud. Vanaema oli Venemaa eestlane, ta oli näinud revolutsiooni ja kodusõja õudusi, aga siis Eestisse pääsenud. Vanaema õde oli ka usklik olnud, ta elas Pärnus, aga sõitis vahel nädalapäeviks neile. Oli kangesti lahke ja abivalmis, aga katsus sugulasi ikka usule ja Jeesusele äratada. Vahel tulid usuõed talle külla, siis nad lugesid ja laulsid. Kord oli vanatädi üksi laulnud aina “halleluuja” ja “halleluuja”. Malle küsis, mida see “halleluuja” tähendab, vanatädi ütles, et see on Jumala kiitus. Malle küsis, et miks peab Jumalat kiitma. Vanatädi ütles, et Jumal on kõik inimesele annud, elu ja leiva ja lapsed ja kodu, Jumal armastab meid. Malle mõtles naabripoisile, kes oli aias basseini uppunud, ja poisi emale,