Seesama jõgi. Jaan Kaplinski
ja naiste vallutamine. Jaht, loomade tapmine oli talle lapsest saadik vastik, õlut ta ei tahtnud, saunas istuda ei läbenud. Oleks ta kuskile mujale maailma sobinud, ei oleks ta meeste maailmast hoolinud. Aga nüüd ei jäänud tal muud üle kui katsuda elada meeste maailma äärel. Päris omaette ta ka ei osanud olla. Oleks ehk osanudki, kui poleks olnud naisi. Seda pimedat kuuma iha, mis vahel nii vägivaldseks ja meeletuks paisus, et heidutas. Juba koolis oli paar tüdrukut, keda ta sedasi ihaldas. Mõnega ta isegi proovis tantsida, aga ei jõudnud kaugemale. Ta sai aru, et tema ja tema iha – kas ja kui palju nad seda tajusid? – neid ei huvita. Neile võis ehk ligi pääseda sellesama meeste maailma kaudu, hää mölajooksuga, vaba ja jõulise esinemisega ning kergete õllelõhnadega. Talvik ja Dostojevski siin ei aidanud.
Ülikooli ajal oli ta lähenemiskatse paar korda veidi üllatunult tagasi tõrjutud: kas siis ka tema, nii vaimne ja luuleline noormees tahab sedasama mis teised? Tähendab, et ka meeste maailma poolt oli tal pääs naiste juurde kinni.
Jah, ka temasugune vaimne ja luuleline poiss tahtis sedasama mis teised. Vahest veel rohkem kui mõni eluvend, kes oli juba mõnegi plika Kalevi kultuurimaja peolt enda poole intrisse sängi meelitanud.
Ta ei mäletanud, kuidas see algas. Midagi oli juba päris ammu lapsepõlves, midagi, mis imelikult kiusas ja rahu ei annud. Mõned pildid raamatutes, mõned kuuldud lood, mõned raamatud. Kui kedagi kodus ei olnud, ronis ta sohvale, võttis Eesti Entsüklopeedia ja uuris märksõnade “suguelundid” ja “sugutamine” juurde kuuluvaid pilte. Aga see ei olnud veel päris himu, see oli pigem imelik uudishimu millegi vastu, mis oli nende peres tabu.
Päris himu tuli hiljem. Seda ta mäletas paremini. Maal vanatädi juures oli palju vanu ajakirju, neid ta luges tundide ja päevade kaupa pööningul iga suvi. Ja kuskilt pääle hakkas ta ajakirjadest otsima ja leidma seda, mis ta himu kuidagi virgutas ja toitis. “Eesti Naises” ja “Taluperenaises” oli nõuandeid naistele raseduse, selle vältimise ja günekoloogiliste hädade kohta. Ta sai selgeks, mis on menstruatsioon, menstruatsioonihäired, valgevoolus ja tollal tuntumad suguhaigused. See oli asja üks pool, kaine günekoloogiline reaalsus. Teist poolt võis leida ilukirjanduses, isegi vanades “Loomingutes”, mis olid pööningul aastakäikude kaupa kastidesse pakitud. Vanatädi mees oli olnud koolijuhataja ja karskustegelane. Viina asemel ostis ta raamatuid ja tellis ajakirju. Ta ei mäletanud enam, mis oli tolle Karl Asti “Loomingu”-jutu pealkiri, milles oli alasti jõhkrat himu. See jõhkrus ühelt poolt erutas ja tõmbas ligi, teiselt poolt heidutas eemale. Aga lugedes, kuidas peategelane teeb kena juudi tüdruku oma armukeseks, tundis ta juba päris füüsilist pakitsust, mis nõudis ka füüsilist rahuldust. Onaneerima ei õpetanud teda keegi muu kui ta enda noor rahutu keha. See jäi talle alatiseks meelde: soe suvine õhtupoolik heinalakas, kuhu ta oli kamalutäie “Loomingutega” pugenud ja kuhu ta jättis oma esimese meheseemne. Hetkeks andis see rahuldust küll, aga häbi ja piina ka. Õnneks olid eestiaegsed ajakirjad juba küllalt valgustatud: sääl ei olnud hirmulugusid sellest, kuidas onaneerimine viib aju pehmenemise ja muude õudsete tagajärgedeni. Aga midagi häbiväärset oli see ikkagi, midagi, millest rääkisid ainult pahad poisid, ja nemadki ainult abstraktselt. Pihku pandi ainult anekdootides, keegi ei öelnud, et tema seda teeb.
Naistele aga eneserahuldamine teda ligemale ei aidanud, pigem vastupidi. Oma seksuaalsete huvidega tõmbus ta veel enam varju, seks sai veel enam millekski salajaseks, millekski, millest ei saanud kellelegi ausalt rääkida. Kodus ei räägitud sellest nagunii üldse ja oli kujuteldamatu, et tüdrukutega, kellega ta peol tantsis, oleks võinud rääkida sellest, mida ta tundis, tahtis ja salaja heinalakas või ühiskorteri peldikus tegi. Tüdrukutega tuli mängida mingit tedremängu, mis tal kuidagi välja ei tulnud. Miks ometi pidi tüdrukut piirama nagu keskajal kindlust – raudrüüs, lehvivate lippude ja trummipõrinaga?
Ometi pidi olema teistsugustki erootikat. Poisid ja raamatud rääkisid sellest. Oli meestenäljas naisi, oli lõbutüdrukuid, oli muidu lahke anniga naisi. Neid ei pidanud võrgutama ja vallutama, nad olid alati valmis, ootasid ja otsisid ise mehi, eriti noori keni poisse.
Miks ei olnud tema kunagi mõne sellise naisega kokku sattunud? Kas neid ikka oli või olid nad folkloor, meeste ja poiste väljamõeldis? Või ei olnud temas midagi, mis oleks naistele meeldinud? Oli ta ehk tavaline kohmakas murdeealine poiss, keda vaevas ta tärkav seksinälg ja samapalju nälg inimliku läheduse järele? Aga ta ei saanud jätta unistamata naisest, ilusast, kuigi veidi vananevast naisest, kes ta mingi ettekäändega enda poole kutsub, vahest on tal vaja olnud midagi kanda, elektrikaitsmeid parandada või pilt seinale riputada. Naine pakub talle kohvi ja klaasi veini, nad istuvad sohval, naise seelik kerkib kõrgele üle põlvede, ta vaatab talle sügavalt otsa, silitab siis ta pääd. Naine teab kõik, ta riietab ta vilunult lahti ja… Sellest oli hää unistada, naise sisse minek oli talle probleem, ta ei saanud hästi aru, kuidas see peab käima, pildid avatud vulvast, mis ta oli sattunud nägema, ei annud täit selgust, kuhu ikkagi pidi pääsema. Miks pidi see, mis kassil, koeral, kärbsel ja kiilil tuleb iseendast, õppimata välja, inimesel nii keeruline olema? Ta oli juba ette mures, mis saab, kui ta kord naisega voodis on. See, mis seisis ees, oli nagu initsiatsioon, mehekspühitsemine. Tema tundis, et ei ole enne mees, ei ole enne täiskasvanu, kui ei ole naist tunnud, kui Piibli sõna kasutada. Neitsilikkus sai ikka suuremaks koormaks. Ta oleks tahtnud teistele järele jõuda. Eriti Tallinna poisid olid oma esimesed mehekogemused saanud juba koolipõlves ja rääkisid sellest nagu kalamehed oma saagist. Temal ei olnud midagi rääkida. Korra, kui nad kõrtsist intrisse tulid – ta oli sääl vahel kursusekaaslaste juures ööd –, oli jutt läinud tüdrukutele, kelle käest saab, ja nad olid käinud isegi ühe toa ukse taga koputamas. Ust ei tehtud lahti. Hiljem ta mõtles, et ehk pääses nii veel ühest alandavast kogemusest. See, et tüdrukud tema saamatutele lähenemiskatsetele ei ütlesid, oli väiksem häda. Mida ta tõeliselt kartis, oli see, et ei saa hakkama.
Nüüd aga oli Malle. Malles oli midagi emalikku, pehmet ja sooja. Ta oli armunud ja see armumine oli ta vähemalt korraks vabastanud seksuaalhimude ja – hirmude salakoormast.
Ja siis oli ka Õpetaja, kes teda koos salaluuletustega ootas endale külla. Seegi oli initsiatsioon, sellestki oli ta ärevil. Nagu oleks teda Brigitte Bardot või Gina Lollobrigida ööseks enda poole kutsunud.
8
Pirnipuu Õpetaja maja ees oli juba õitsmist lõpetamas, valgeid õielehti pudenes puu alla murule. Kuskilt lähedalt aiast kostis must-kärbsenäpi laul.
Tal olid portfellis luuletused, mis ta oli uuel onu saadetud kirjutusmasinal ümber löönud, pealkirjad ja leheküljenumbrid punasega – lint oli kahevärviline. Ka küsimused oli ta valmis mõelnud – need olid taskus paberilipakal.
Ukse tegi lahti Ellen, naeratades äratundvalt. Jah, Alo ootas, olgu ta lahke ja astugu sisse. Tal käis kuum juga üle selja ja üle pea. Küllap läksid kõrvadki punaseks – seda temaga ikka juhtus. Tal oli korraga väga piinlik ja õnnis olla. Teda oli oodatud, Õpetaja oli teda OODANUD!
Õpetaja kummardas sama teatraalselt kui esimene kord ja naeratas. Tema käesurve oli soe ja pehme, kuid mitte enam nii nõrk ja äraolev kui esimene kord. Nad istusid. Pakk “Tallinna” suitsu oli laual.
Õpetaja tõmbas esimese mahvi ja küsis siis, kas tal on laulud kaasas. Küsimus oli ülearune. Ta võttis õhukese kausta, millel seisis vene keeli , ja ulatas Õpetajale. Ta tundis, et see on midagi enamat kui käepigistus. See oli tema ohver, igatsuse ja pühendumise and gurule. Guru võttis kausta ja lehitses seda. Ta kuulis paberilehtede sahinat ja oma südame kiiret ja valjut põksumist. Siis kostsid sammud. Ellen tuli, kandikul kolm kohvitassi, istus nende juurde ja läitis ka sigareti. Õpetaja pani kausta kinni. Kas need olidki need laulud, tundis Ellen huvi. Kas tema võib ka neid näha. Muidugi võis. Mida oli temal Õpetajale ja tema naisele anda? Peaaegu ei midagi. Ta oli kerjus, ta tuli ainult saama. Siis oligi hää, et ka selle pisku vastu, mis temal oli, siin huvi tunti.
Kas ta võib laulud mõneks ajaks, nädalapäevadeks enda kätte jätta, küsis Õpetaja, ta saab neid siis õhtul rahulikult lugeda? Tema palvet oli kuskil kõrgel ja kaugel kuuldud. Õpetaja läks lõksu, mida õpilane ei oleks julgenud sääda. Talle anti võimalus jälle, juba kolmas kord, siia tulla. Ehk siis leiab ta veel võimalusi, saab hakatagi siin käima,