Külmale maale. Eduard Vilde
Ja kust siis mujalt kui peremehe aidast, rehest, põllult, aasalt?.. Oma inimene, iga urka ja nurgaga, iga ukse ja lukuga tuttav – päris ime, kui ta seda mitte ei teeks!.. Andresel ei läinud küll õnneks sulast varguse pealt tabada, nii teraselt kui ta seda ka silmas pidas, aga oma umbusalduse teadis ta korralikult põhjendatud olevat. Ja mitte üksnes Jaani perekonna viletsusega.
Jaan oli ka ilmalaps.
Peremehe kõvast keelust hoolimata pidas ta teiste ülekäte läinud noorte meestega koos ilmalikku ajalehte ja luges juturaamatuid. Salamahti muidugi. Aga ega niisugune raske patt võinud kotti jääda. Asi tuli ühel päeval ilmsiks. Ja kui peremees Jaanile püüdis hukatusteed kirjeldada, millele ta sattunud, ja kui ta selleks oma pühas vihas mõne sügavama sõna valis, siis ilmutas Jaan pealegi nii kangekaelset, patustpööramatut meelt, et ta ennast katsus õigeks tunnistada. Muidugi pidi peremehe kannatus nüüd lõppema. See oli Jaani lahtilaskmise teine põhjus.
Kolmandaks oli Anni.
See üleannetu laps – Virgu Andrese kolmest tütrest kõige noorem – heitis silma oma rikka isa vaese sulase peale. Andres ei suutnud aru saada, kust säherdune kõlvatu vaim tütre sisse oli tikkunud. Kaua ei tahtnud ta koduste ja väliste kõrvapuhujate märguandeid uskuda, aga nagu iga suur süü, nii tuli seegi päevavalgele. Ja kui valusalt veel! Annike seletas isale, kui see teda üle kuulas, kõige ülbema julgusega, et ta olevat enda ihu ja hingega Jaanile tulevaseks kaasaks lubanud ja et ta oma sõna tahtvat pidada, langegu kas või kuu taevast taile potsti pähe…
Anni jumalakartlik isa oli sellest tunnistusest keeletu. Puruvaene sulane ja tema tütar! Näljane popsipoeg temale koduväiks! Ta jäi Anni vaimutervise kohta kahevahele ja kutsus Jaani ette. Kui see aga umbes samasuguse ilmutuse andis, pääsesid Virgu peremehe keelepaelad jälle lahti – väga lahti! – ja Jaan sai kuulda, et teda Virgu sulaseks enam ei sallitud, ning ühtlasi pidi ta Väljaotsa saunast olema kadunud – muidugi mitte üksi, vaid kogu pesakonnaga! “Kas kuuled, kogu sinu pesakonnaga!”
Pärast muutis aga peremees viimast otsust nii palju, et ta sauna veel aastaks Jaani kui vabadiku kätte jättis.
“Aga mitte mingil tingimusel kauemaks!” Mis põhjused selleks olid mõjunud, ei olnud õieti teada. Kas pidas ta oma uue popsi tugevatest käsivartest, tema tööoskusest ja töövirkusest lugu või ütles talle vaga meel ja tark pea, et väeti sauna-pesakonna äkiline peavarjuta jätmine palvemehe ja vallavanema lugupidavusele rahva seas võiks kahju teha – ükskõik, Jaanile anti aasta armuaega. Tal olevat ümberasumiseks “kosumist” vaja.
Jaan täitis peremehe juures popsikohuseid niisama ustavalt nagu ta seni poisi- ja sulasekohuseid oli täitnud. Tarvitatavate maaribade ja lehmamullika karjaskäimise eest tegi ta peremehele päevi, ikka päevi, ja tööajast muidugi kõige paremaid päevi. Mis tal ja ta omastel ihukatteks ja kõhutäiteks veel vaja oli, selle eest tegi teistele päevi, ja ka need nõudsid kõige paremaid ja kõige pikemaid. Kellele ta neid ei võinud tõotada, need talle ka midagi ei andnud. Kõik vajasid teda ainult kibedal tööajal, ja see aeg on nii lühike ning aasta nii pikk, ja inimene ei söö mitte üksnes tööajal, vaid aasta ümber. Ema aitas Jaanil päevi teha, niipalju kui tema põdurus ja kodune vilets olukord – väetid lapsed – seda lubasid.
“Kosumisest” ei võinud muidugi juttu olla, vaid hoopis vastupidi, ikka julgemalt asus viletsusetont saunahurtsikusse elama ning valitsema. Nagu luupainaja istus ta elanikkude rinnal, nende hinge mattes, iga nurka sirutas ta oma kondised koivad välja. Suvi ja sügis läksid mööda, algas pikk tööta talv. Ja siis tuli Jaani pikk ja raske haigus veel pealekauba.
Peale tervenemist hakkas noor vabadik palju väljas rändama. Kodus ei olnud ju midagi tegemist, ja mured, need puresid teda seal, kus ta pidi tööta istuma – oma viletsuse keskel –, iseäranis julmalt. Sest tal oli seal liiga palju mahti mõelda, ja iga tema mõte võis olla ainult piin. Juba vara hommikul kobis mees tasahiljukesi magavate laste ja poolunes oigava ema juurest välja külma, värske õhu kätte ja tuli sagedasti alles hilja õhtul koju. Kus ta käis? Siin ja seal. Kuhu jalad ise teda kandsid. Teatud sihti tal ei olnud. Mõnikord astus tööd kuulates kuhugi sisse – nii kombe pärast, aga tuli tühjalt tagasi, nagu ta ette oli aimanud. Ja pärast ei teinud sedagi. Ainult kordadel, kui ta kibeda häda sunnil külasse läks midagi laenama, oli ta luusimisel viimaks veel eesmärk. Tihti ei teinud ta sedagi mitte. Ta ei suutnud oma häbist jagu saada. Sagedamini toimetas seda ema ja enamasti Jaani teadmata. Pärast tunnistas küll üles – siis ei olnud enam midagi parata. Aga kui tihti ei jäänud need laenukäigud asjatuks! Mille peale neile laenata? Küsiti teades, et tasuks polnud äranähtaval ajal lootust. Ja Väljaotsa pops oli pealegi mineja, kes ei teadnud, kust mõne kuu pärast endale ja oma hoolealustele katust pea peale saada.
Kõiges selle mures ja härmas oli Jaanil aga midagi, mis teda toetas ja kinnitas ja tõstva, karastava uhkusega täitis. See oli Anni armastus. Kuidas ja misläbi ta õieti selle omanikuks oli saanud – seda ei teadnud ta isegi. Nagu unenäol. Ta imestles seeüle praegugi veel, kui lugu talle meelde tuli, ja see oli tal tihti meeles. Tal oli tundmus, nagu oleks ta magamast ärgates ühel hommikul kalli vara oma pea alt leidnud, teadmata, kes ta sinna oli pannud. Ta tundis ainult, et ta oli päratu rikas mees, ja see õnnetundmus mattis taoti kõik muud tunded kinni, ka kartuse, et see vara niisama äkitselt võiks kaotsi minna, nagu ta oli leidnud.
Mis oli neid mõlemat teineteisele lähendanud? Taevas teab. Kindel on, et nad seda ise kõige vähem teadsid. Esiotsa mõtles Jaan mõnikord järele, kuidas nägus, noor ja rikas peretütar, väga uhke isa laps, enesest nii vähe võis lugu pidada, enese väärtust nii veidi tunda, et ta kehva, puupalja teeniva poisiga võiks hakata sõbrustama, pealegi vastu vanemate tahtmist ja keeldu. See tundus talle lausa imena, millele võimata seletust leida. Aga Jaan hakkas selle imega varstigi harjuma; kõik veidrus, kõik loomuvastasus lõi kaduma, ta võõrdus mõistatamast ja juurdlemast – pidigi nõnda olema, nagu oli.
Tema poolt ei olnud midagi sündinud, mida oleks võinud algatuseks pidada – seda ta teadis. Lahke silmaga oli ta küll alati tõsise, targa jutuga plika peale vaadanud, aga mitte raasu rohkem. Ta märkas esiotsa ainult, et nende loomused kahes asjas kokku kõlasid: nad armastasid mõlemad loomi ja raamatuid. Ja neil oli hea meel, kui nad leidsid, et loomad neid mõlemat vastu armastasid ja et raamat, mis ühele meeldis, ka teisele maitses. Neil oli hea meel, kui osutus, et mõni kurb või vaimustav koht jutus ühel niisamuti pisarad silmast pigistas nagu teiselgi.
Võib olla, et liitvaid mõjureid muidki oli, mille kohta nad ise selgusele ei jõudnud. Näiteks kuulas Anni nähtaval isul Jaani ettelugemist. Võimalik, et Jaani hääles peitus midagi võluvat. Ta kõneles ja luges tõesti nõnda, et teda pidi kuulama; tema häälel oli teatud värskendav, lepitav kõma, tema lugemisel uudsusemaitse nagu külaleival. Ja võib olla, et jälle Jaani südant lummas see lapselik aplus, see anduv ja imestav osavõtt, millega ta Annit nägi lugemist kuulavat, millega Anni temalt selle või teise tüki üle seletust ja õpetust päris.
Oh neid ilusaid õhtuid, mil Jaan Virgu ketrusetoas vokkide unisel vurisemisel oma raamatuid, mis ta tuttavatelt oli laenanud või oma väheste kopikate eest laadalt ostnud, võis ette lugemas käia! Missuguse nukri õhinaga oli ta seal naiste seas, Anni lähedal, sumeda lambitule juures oma jubedaid röövli-, rüütli- ja kodukäija-lugusid, oma haledaid armujutte ja sulav-magusaid armulaule ette kandnud! Kõik salaja – vähemalt peremehe eest. Alles siis, kui vanamees magama oli läinud, mis enamasti varakult sündis, julges Jaanike tüdrukute palvel oma määrdinud raamatukesega esile pugeda. Äraandjat polnud karta, sest perenaine oli tasane, hea südamega inimene, kes mehe valjuse ja usuliialduse all isegi kannatas, ja Anni õed ning tüdrukud ja poisid, need kõik olid ise liiga maiad selle õhtuse naudingu peale, kui et keegi sellele oleks läinud lõppu tegema.
Jaan mäletas oma armuloost ainult paari asja, mis talle selle algusest vähe kujukamalt meelde olid jäänud.
Kui Virgu hea, helde ema kolme aasta eest oli surnud, juhtus Jaan päev pärast matuseid Anniga üksikus paigas kokku. Viimase kurvastus ema surmast oli enam