Külmale maale. Eduard Vilde
täis ja mitu sigariotsa siin ja seal. Teine neist oli lühike, aga lihav ja tugev poiss jämeda, töntsi nina ja musta peaga; tal oli igaühega tegemist: üht nokkis, teist pilkas, kolmandat kaelustas ja tassis jooma, seejuures järjest plärades ja odavat, madalat, halvasti pihta minevat nalja nülgides. Tema seltsimees, rooskjas, kõhn, laia suu ja kõveriku kaelaga molkus, naeris laiast kõrist puhangukaupa iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline totter naer kajas tervest kõrtsikärast võidurikkalt üle. Naljahammast mängijat meelitas see ning ergutas ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks, jõhkramaks ja nilbemaks läksid jämeda kisakõri naljatused.
Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta vimmas kukla pärast Kõverkaela-Jukuks, teise sõimunimi – need on rahva seas tavaliselt kõige tuttavamad – oli Kohi-Kaarel, sest et mees vahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku või põrssa ära lõikas. Nad mõlemad olid Lehtsoo valla vabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahva seas suuremat lugupidamist ei olnud, osutus juba siin kõrtsis terasemale tähelepanijale: korralikumad ja kainemad inimesed hoidusid neist eemale kas märgatava põlgusega või varjatud kartusega, ning käratseva töntsnina naljatused ja torked leidsid vähe naerjaid ja veel vähem vastajaid; igaüks avaldas püüet tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesid või mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides tihti ja vahel üsna priiskavalt võisid purjutada, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimduseks, et nad muude ametite kõrval ka “öötööd” ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset vabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Juhtuti neid siin või seal mõnes ligikonna kõrtsis nägema, siis käisid hoolakad peremehed õhtul enne sängipugemist ikka aida ja hobusetalli lukkusid veel kord üle katsumas ja õiget und ei tahtnud neil tervel ööl silma tulla. Muist kutseist, mida Juku ja Kaarel pidasid või olid pidanud, teati seda, et esimene käis suviti ka pilpakatuseid löömas, oli taoti linnas puutööl ning et teine olnud mõni aeg postipoisiks ja kiitis ennast ka osavaks müürsepaks, mille kohta aga kellelgi kindlamaid tunnistusi ei olnud.
Kohi-Kaarel oli praegu klaasitäie õlut ühe sõõmuga tühjendanud, siis väntas oma lühikestel, veidi kõveratel koibadel küdeva ahju poole, mille ees praegu tulnud kolm pobulit seisid ja end soendasid.
“Teie näljakonnad,” karjus ta naljatamisele katteks oleva kurjustamisega, “mis te tolgendate siin nagu poolvindunud rukkijahuvorstid, kui te kõrtsmikult ta tõrvavett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Või kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi! Taskud tühjad kui põied – mis? Silmapilk viina ostma, muidu laseb kõrtsmik teid luuaga ukse taha pühkida, kus muudki prahti juba ees.”
“Õhõhõh!” naeris pikk Juku peaaegu kõrvuni avatud suuga; ka tema oli seltsimeest jäljendades õlleklaasi ühe lonksuga kurku kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, nagu tal harjumuseks oli.
“Näe hullu, Väljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu peal,” tänitas täkulõikaja edasi ja sirutas teretava käe poolarmulikult noore popsi poole. “Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et vaevalt jaksad püsti seista!.. Ja need mõlemad, sinu kälimehed, need näitavad ka nägusid, nagu oleksid nende sisikonnad saepuru täis!”
Juku möirgas naerda.
“Aga jumalapärast, ega mina süüdi pole, et te näljakonnad olete ja nendeks jääte! Tehke tööd nagu mina, küllap teil siis ka kopikas taskus kõliseb! Kes tööd ei tee või teha ei mõista, jääb rotiks… Aga või me sellepärast pruugime riidu minna. Teie olete mulle ikka veel armsamad kui mõned rasvased kalkunid siin, kes uhkusest ähivad ja rahaga hooplevad, mis nad teiste higiga on kogunud. Neid nülgijaid on siin mitugi. Näeme ka mõnd kollanokka, kes isa tagant varastatud tenuskitega laiutavad ning kära teevad, nagu tahaksid ilma lõhki ajada.”
Kõverkael naeris ja piilus veidi kartlikult leti poole, kus salk vanemaid ja teine nooremaid mehi – nähtavasti jõukamad peremehed või seesuguste pojad – klaaside ümber istusid või seisid. Kohi-Kaarli väljakutselist ässitust ei pandud ikka veel suuremat tähele; vist ei olnud kellelgi küllalt sooja pead vihastamiseks.
“Tulge, teie saunikud ja popsid, täna tahan mina teid joota,” hüüdis töntsnina suurepärasel ilmel ja käeliigutusel. “Näitame neilesinastele seal, et ka meie vahel mõistame elada ja et meilgi on va prügi taskus… Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!”
Kui kõrtsmik magushapu näo tegi ja püüdis teeselda, kui ep oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmbas viierublase paberi vestitaskust ning viskas toreda hooletusega lauale.
“Tõmba kõik maha! – Teed ju pikad mokad, nagu tahaks keegi sulle võlgu jääda. Olen ma sulle midagi võlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kuskil kopikat võlgu?”
Kõrtsmiku nägu sulas mahedaks ning üsna magusaks.
“Jumal hoidku, kust ma nii patuse vale välja võtaksin,” tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte vahele ja sealt leti laadikusse kadunud. “Kümme paiast, siis kuus paiast – teeb 16 paiast; 2 naela viina – pool toopi viina – teeb –”
Kuna kõrtsmik arvestas ja tüdruk õllepudeleid hakkas lauale toimetama, lähenes Kohi-Kaarel jälle kolmele popsile ja hakkas neid uuesti lauda kutsuma.
Mihkel ja Madis piidlesid altkulmu pudelite poole, matsutasid suud, sülitasid ja hakkasid siis laua poole venima.
Jaanil oli nõu käratseja kutset mitte vastu võtta. Ta teadis, mis mees oli Kaarel, ja tal oli häbi teiste nähes temaga purjutada, pealegi tema tasku peal, kuna tal üldse piinlik oli teisega jooma minna, kui ta mitte kohe vastu ei võinud osta. Kuid janu vaevas teda kurjasti. Ta keel oli kurgulae külge nagu kinni kuivanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi – kluk, kluk, kluk! See äratas vastupanematut himu. Jaani silmad jõid juba, jõid ahnelt – aga veel viivitas mees…
“Noh, Jaan, mis sina ootad? Kas ehk oled uhke või tahad mind vihastada?” karjus Kaarel. Juba tõstsid mõlemad vanad mehed klaasid suu peale. Jaan nägi õlut kullaselt säravat ja üle klaasi ääre vahutavat. Ta kuiv suu matsus vastu tahtmist valjusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada – astus kähku ligi, võttis klaasi, jõi ta ühe sõõmuga tühjaks. Veel teise ja kolmandagi. Viina rüüpas, et Kaarlit mitte pahandada, küll kaasa, aga ainult silmakirjaks pisut.
Kohi-Kaarel ja Kõverkaela-Juku olid nüüd varsti “täies vinnas”. Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda, teine aitas takka. Kui väike seltskond isandalaadi mehi trahterisse ilmus ning kõrvalolevas kambris istet võttis, laskis ka Kaarel oma pudelid sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olevat niisama suur saks kui need mõisa-toapoisid ja vallakirjutajadki. Ta hakkas viimaseid nii pealetükkivalt vedama ja nöökama, et üks neist viimaks vihaselt üles kargas ja purjus poisile kraesse kahmas.
Seda oli kraakleja oodanudki. Ta suur tugev rusikas käis vastasele lõua alla, nii et tugev mees tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõverkael oma pikkade ahvikätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsid endid valmis ning korrapärane kaklus oli algama. Juba asusid mitmed käed tüli alustajate rinnust kinni, rusikad tõusid, sõimusõnad kajasid – seal sigines Kaarli pihku imekspanemisväärt väledusel nuga. Õnneks märkasid seda vastased küllalt kähku ja taganesid. Ning kõrtsmik tõttas eesruumist vahele. Juhtumisi oli ka kohalik urjadnik praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse vahel nähtavale tuli, Kaarlisse ja Jukusse kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugeva kirumisega nurka pugesid. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta sealt esile oli tulnud.
Mis kõrtsis edasi sündis, seda Väljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjadniku ilmumisel tüliruumist ja kõrtsist välja pugenud ning sammus tõttamisi kodu poole.
Teel sõitis Jaanist veel üks saan rammusa hirnuva hobusega mööda. Selles istus vanaldane talumees, kelle lihav-verekat nägu põskede piirdelt ümbritses tihe hall habemevõru, kuna põsed ise