Külmale maale. Eduard Vilde
mida tuul taoti sammastena või pilvedena üle lagendiku keerutas. Helevalged väljad sätendasid ja virvendasid talvise päikese kahvatul helgil nagu tuliuus atlass-siid. Piirita vaikus laial laotusel, mille valendav sõõr ühest küljest tinakarva taevaga liitub, teisest aga tumeda männiku alla poeb, mis paistab kui valge surnulina must palistus. Ainsaks tasaseks kahuks on, kui tuul tee peal mõne keerleva suhkrusamba püstitab, mil lumekübemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisevad.
Pikkamisi, lontival sammul rühkis Väljaotsa Jaan tuhkjat teed mööda edasi, millesse jalg sisse vajus nagu tangusalve. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et varsti kattis haiglane higi ta keha ja rind hakkas lõõtsutama. Seejuures sõi Jaan ühtesoodu edasi. Ta oli oma kolme kopika eest veel saia ostnud, sellest sai lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopika eest ka veel emale, kõik muu aga pidi kustutama ahnet isu, mida tervisele kosuv mees korraga tundis, mis sai tast otse metsiku võimuse. Jaan sõi ja higitses ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagant tulles temast mööda tahtis sõita, täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta kõrvale astus.
Hoolimata halvast teest ja üle välja puhuvast karedast tuulest, mis näkku lõikas kui soolvesi, läks Jaani meel rõõmsaks, kui ta kõhu tundis täis saavat. Ta nägi enese ees lühikest, vimmas turjaga meest kõndimas, ja tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis teda kätte saada. See ei olnud raske, sest väike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära – ta küürakast kuklast ja lõdvast, õõtsuvast kõnnakust, mis nõrkenud jõuga inimesele külge harjub suurte ja raskete saabaste kandmisest. Üksik kirikuline oli va Mädasoo Mihkel, vaene pops ja Jaaniga ühest vallast. Norus peaga, jalgade ette maha vahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus mees tasakesi edasi, otsekui veaks rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures olid tal praegu pastlad jalas ja ainult väike silgupütt käes.
“Tere ka, Mihkel!”
Hüütav jäi seisma, vaatas aeglaselt üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõna lausumata kätt.
“Noh, vennas, mis sa muretsed?”
“Rasked ajad,” oleks Mädasoo vanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarvitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal või sündmatul kohal; aga seekord ohkas ainult, norutas pead ja komberdas Jaani kõrval tummalt üle hangede.
Noormees vahtis kõrvalt talle näkku. Ta pisikesed, arad, alati vesised silmad vilkusid kui otsides lume peal ringi, ühtesoodu kiiresti pilutelles, nagu see Mihkli omapärasuseks oli. Alati paistis kaeblik haledus selle mehe pisikesest kõhnast näost, mille tõmmu-kollakale nahale vaesus ja mured tähnilise kaardi olid joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägija vägisi kaastundmusele, ka siis, kui seks mingit nähtavat põhjust ei olnud.
Jaan tundis seda igavesti kurtvat nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, nagu oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piiskadeks täienenud märgus ta punastel laugudel vingest talvetuulest, ei, vaid need olid ju nagu nutetud pisarad, mis juba mõlema põsegi üle olid veerenud ja sinna jäätuseks külmunud.
Jaani küsimuse peale, mis tal viga olevat, hakkas popsike jutustama.
Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, nelikümmend kopikat raha pungas, silguriist käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest kuiva leiba närides ja magedaid kartuleid nosides hakkavad ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud läbi kulunud olnud, siis pistnud vaeseke rahapunga kasuka välimisse taskusse, hoidnud aga käe hoolsasti peal, kaitstes oma neljakümmend kopikat kui vaese kohta ilmasuurt vara. Ei mäletavat mees põrmugi, et käsi kord pungast oleks lahkunud. Ainult kirikus pannud näpud issameie lugemiseks paar korda risti, esmalt siis, kui sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palvet lugenud. Esimese issameie järel – seda arutas Mihkel väga põhjalikult – leidnud ta oma vara alles olevat. Aga kui ta peale jumalateenistust kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud – läinud! Tühi mis tühi! Ja seegi nelikümmend kopikat olnud laenatud, Kapa-Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!
Ja kuna ta nõnda jutustas, olid Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad vilasid kiiresti ta kollaste nurgeliste põskede üle ja nende niisked jäljed jäätusid varsti. Ta nuttis oma haleda, abipaluva näoga nii härdasti, nagu leinaks mõnd kallist surnut või tervet oma maapealset varandust taga.
“Jah, vaata, vend, kuidas inimesed praegusel ajal hukka on läinud,” nuuksus ja nooskus Mihkel. “Kirikuski juba hakkavad varastama ja röövima, kirikus, jumala palge ees! Inimene ei ole enam pühakojaski nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, – mind näljakonna, mind vaest näljast popsi tuleb riisuma!”
“Rikas mees hoiab oma raha paremini,” tähendas Jaan, “ta taskud on terved ja tal ei ole vaja issameiet lugedes käsi risti panna.”
“Mis ma vaene hing pean nüüd peale hakkama?” kaebas Mädasoo taat edasi. “Mul on päris nälg majas, pere suur, naine sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäevad juba pandiks pandud, ja teiste vastu pean petiseks jääma, sest ma olen päevi rohkem panti pannud, kui neid tööajal on! Mis siis vaesel maata inimesel muud on anda kui päevad ja ikka jälle päevad, ja kõik nõuavad päevi kõige kibedamal tööajal; kolmveerand aastat ei taha su päevi keegi ja paari kuuga pead nii palju tööd tegema, et saaksid aasta ümber elada! – Jah, oleksin ma üksinda, aga viis näljast last ja halvatud puusaga naine! Jumal ka annab vaesele lapsi kui mudilasi, aga tema ega keegi ei õpeta, kuidas neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kasvavad! Oota ja oota, asja neist ei saa! – Mis seal küll imeks panna – kui isal toitu pole anda, kuis siis laps võib kasvada! – Oi äh! Rasked ajad!”
Ta nuuskas nina ja äigas käega niiskest põsest üle.
“Sul kuulukse aga pütis midagi loksuvat,” ütles Jaan.
“Silgu soolvesi, mõned pead sees. Tülitasin oma nurumisega nii kaua kaupmeest, kuni süda teisel täis sai ja sulane mulle tühjast silgupoolikust paar toopi soolvett pütti pidi kallama. Ei julge ju päris tühjalt koju minna, veel vähem öelda, et raha lasksin ära varastada. Nad oleksid oma nutuga mu metsa hurjutanud! Kõik ootavad suuril silmil ja suud ammuli kodus: “Isa toob soolast, isa toob süüa!” Mine siis tühja pütiga ja vahi neile silma ja – suhu! Aga või ma sedagi muidu sain – pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, kü 11 on ajad!”
Ta jäi vait. Nad kõndisid tüki teed tummalt, nukralt maha vahtivate silmadega kõrvuti edasi. Mihkli harvakas habemekõrs suu ümber ning lõua otsas oli härmas, ta vana määrdinud, riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti vastu ning tuhkjas lumi tolmas kui püülijahu ta pastelde all. Järsku, kui tuleks hirmus õnnetus uuel võimul talle meelde, purskusid taas pisarad tal silmist, veeresid ja veeresid, kuna mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, otsides ikka veel kadunud punga, otsimisest kasu lootmata. Ta tatsutas neidki taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik jäi asjatuks, ohkas ainult raskest rinnast ja kitsenes imelikult lidusse, otsekui nüüd juba püüdes peituda nende eest, kes teda kodus suuril silmil ootasid.
Saan saani järel sõitis vaheajal popsidest mööda. Et tee oli väga hanges, siis pidid jalamehed iga kord kas paremat või pahemat kätt kõrvale astuma, vajudes sageli põlvini ja niueteni lumme. Kuidas nad toredasti sõitsid, need uhkustavad hobusemehed, kuidas nad jalameestele upsakalt “eest ära!” kuklasse karjusid ja vaevakski ei võtnud tagasi vaadata, kui sügavale need oma pasteldes ja “kalavinskites” hange olid vajunud. Albikad noored, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrval, hoidsid käed “trois” ja ohjad kutsarite kombel hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mille peale tark loom aga ei mõtelnudki; nägemata pilgul löödi tuimale hobusele ohja või piitsaga hea napsak selga, et ta mitte ei raugeks sammu sõitma, nii et käed üsna silmakirjaks nii suurepäraselt õieli