Külmale maale. Eduard Vilde
võimust võtma.
Vaene Mädasoo Mihkel aga ei pannud hobusemeeste kihutamist tähele, veel vähem hangepõikamist pahaks. Ta mõtles nähtavasti üksnes oma tühja silgupüti, oma haige naise ja poolpaljaste laste peale, kes küll praegu särgiväel lumise läve ees kükitasid ning külma käes lõdisedes sinistel ja igatsevatel pilkudel isa ootasid. “Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! – Kas tuleb juba? – Ei tule veel! – Näe, nüüd tuleb! – Isa tuleb ja toob saia, toob süüa!”
Mihkel jäi järsku seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palvega:
“Ehk viid rohkesti saia koju?”
Vaesus teeb südame kõvaks ning Jaan kostis ruttu, pea pahasel kartusel:
“Ei või ära anda midagi.”
Mihkli pea vajus longu, ta kõndis jälle edasi. Jaani olukorda tundes ei olnud tal raske teda uskuda. Tummalt sammusid taas teineteise kõrval, möödasõitjaile ühtepuhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näis neid salaja lugevat, kuna ta pilk taoti Mihkli hädalise näo poole piilus. Viimaks ütles:
“Ühe või kõige rohkem kaks timpsaia võiksin ära anda, mitte rohkem – jumala eest, mitte ainust rohkem.”
“Kaks? Siis jäävad kolm ilma. See oleks veelgi hullem. Jäägu peale! Või ehk võiksid mulle paar kopikat raha laenata? Uduvere trahterist saaksin veel saia…”
Noormees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aisakellade parin, mis sumedalt juba kaugelt eemalt oli kostnud, muutus nende selja taga ikka valjemaks. Pulmalised tulid. Tuul kandis laia lumekeeru ja hobuse seljast kogusa aurupilve põigiti üle välja. Vahused hobused puristasid, piitsad plaksusid, karedad viinakõrid ja nõõtasid ja hõisatasid, pruuttüdrukute vallatut naeru oli siin ja seal kuulda. Päikesepaistel läikis haljaks nühitud valge vask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saani otsa üle tolgendas mõnel kirju vaip maha, hobuste sabad oli enam või vähem kunstlikult üles sõlmitud ja ägedal kihutusel lehvisid nende soetud lakad nagu loorid naisterahvaste kübaratelt.
Et tee siitkohalt veidi laiem oh, siis algas pöörane võiduaju tuhatnelja. Varsti olid mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrvale kraavi olid hüpanud, paksu kihutuisu ja aurupilve sees, kuna lumi neile all peaaegu vööni ulatus. Üks hõissataja lõi piitsaga neile järele ja nahkse piitsa otsasõlm käis Mihklile valusalt näkku, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja viimaks seltsilisele veripunast silmalaugu näitas. Marukiirusel oli kihutajate käratsev rong nendest möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult veel rusikat näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.
Sõitjate hulk hakkas aegamööda vähenema ja mõlemad popsid said paar versta kaunis rahulikult sammuda. Viimaks lähenes lendamisi veel üks läikiv härrassaan kahe suure toreda hobusega ja vene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba igale eeskõndijale lõhestava häälega kõrva kriiskas: “Prigiis.” Mustad traavlid hõbedast läikivate riistade all sööstsid kui marutuul üle tuiskava lume, mille saanipildumist keelas sinine hõljuv kaitsevõrk, ulatudes hobuste seljast saanipeani. Saanis istus kaks kallite soojade kasukate ning pehmete vaipade sisse mähitud inimest – pikkade vurrudega ja kongis ninaga mõisnik ning looritud näoga noor daam.
Jaan ja Mihkel astusid teelt aegsasti kõrvale, kiskusid mütsid aegsasti peast, ja vihinal kui nool sähvas sõiduriist nendest mööda; vaevalt tundis noorem pops härra ära, kes oli Naarikvere noor parun.
Mõnisada sammu eemal oli kaunis laial saanil veel ühest jalakäiast mööda sõita. Kutsari “prigiis” kajas mitu korda järgemööda, viimaks nii ägedalt ja vihaselt, et Jaan ja Mihkel jäid teravamini vahtima. Sel silmapilgul nägid nad, kuidas mustad hobused ühe halli koguga ühinesid, kuidas kutsari käsi korraks tõusis ja vajus ja kuidas siis see hall tomp maantee kõrvale lumme veeres. Vali vandepraga kutsari suust, hele kiljatus ja selle järel kajav lühike naerulagin lõpetasid silmapilkse juhtumuse – siis kadus saan teekühmu taha.
Kui mõlemad külamehed sündmuspaigale jõudsid, istus seal soldatisineliga hall vanamees lumes, hoides käega selga ja aietas ning kirus ühest suust nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsikõrvade pea ümber seotud ja ta lõpmata pikka peent kaela kattis mitmekordselt vana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtavast kohast mitmevärviliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sealt haigutasid lõhed ja augud. Pikad hallid juuksesalgud tungisid räti ja mütsi alt välja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ning kimar ja ta silmad avaldasid töntsi, peaaegu totrat meelt.
Tema kõrval lume peal mustas kaunis suur ja nähtavasti mitte just kerge kaelkott, mis tal kukkumisel seljast maha oli sadanud.
Jaan võttis oigava kerjuse käest kinni ja aitas ta jalule. Kumbki ei rääkinud temaga, sest – nad tundsid teda – ta oli kurt. Sel põhjusel oli vanamees küll hobustegi jalgu sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: viimase hüüded olid talle kuulmatuks jäänud. Seda jutukam oli aga va Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta väga valjusti, otse karjudes, ning hoidis kätt toruna kõrva ääres, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, pealegi praegu, kus tal rätik kõrvade ümber oli mässitud. Oma küsimuste peale vastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osavasti ära lugeda. Ta oli selle valla vaene, kust mõlemad popsidki pärit. Suvel tarvitati teda mõnes talus karjaseks.
“Issand, halasta ise, jumal, heida armu meie peale,” pasundas Madis nutlikult ja tõstis jalgade peal vaarudes koti jälle selga. “Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledki valmis! Ja oleks va kutsari-kurivaim sõnagi lausunud – muudkui kihutab aga, olgu ees mis tahes! Oh me vaesed vanad! Ei kutsu jumal meid ka juba ära, laseb aga järjest vanemaks ja väetimaks saada! – Näe, sina ka siin –” pöördus mees Jaani poole, ja ta nägu helkis nagu veidi rõõmsamaks. “Sina loed ju neid lehti – kas on hingemaast juba midagi kuulda? – Ei ole?” – kostis kohe ise. “Siis sa ei loe head lehte. On ju ammu kuulda olnud, et antakse hingemaad, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi “Pärnu Postimeest”, Jaan, seal olla kõik sees, ütles juba meie vana koolmeister.”
Jaan ja Mihkel lasksid oma seltsilist vadida, ilma et nad suu või käega oleksid vahetähendusi teinud; tema lobin hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua tuttav kui vanamees isegi. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimus, kas lehes midagi hingemaast seisvat. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmatust “Pärnu Postimehest” kuulu järgi midagi, muude lehtede nimed olid talle täitsa võõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal veel ilma peal oli, näis hingemaa olevat, ehk tal sellest küll mingit selgemat kujutlust ei olnud. See aga oli tema totras peas püsivaks ja paigast nihkumata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, päästab vaese inimese kõigest maapealsest hädast ja viletsusest. Ei aidanud midagi teiste pilkamine ega nöökamine, ta jäi hauduma oma mõtte peale nagu kana pesa peale.
Rännati nüüd kolmekesi edasi, Madis longates ja käega selga hoides, mis kukkumisest valutas, ning ühtelugu padrates. Varsti jõuti suurema maanteekõrtsi juurde, mille esine oli kirikuliste hobuseid täis, kuna väljas ja sees valitses elav liikumine. Oli ju Uduvere kõrts peatuspaigaks mitme ümberkaudse valla rahvale kirikusse minekul ja sealt tulekul.
Jaani piinas ahne söömise peale kange janu; ta kurk oli kuiv kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal raha ja kaevule minemast, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll võis ta trahteri seestki vett juua saada, aga see maksis veel rohkem enesesalgamist, sest seal oli nägijate hulk palju suurem. Nad astusid kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui vaesuses vanaks saanud mehed enam ei mäletanud, kas on häbi kuiv või märg, külm või kuum, jõid eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu vett ning kobisid siis Jaani järel kibeda tubakasuitsu ja vänge viinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.
Suits,