Külmale maale. Eduard Vilde
on juba sängist pugenud, kui mõlemad lapsed suurel mürinal tuppa tormavad, ninad punased, mokad sinised, kõigest kehast lõdisedes:
“Jaan tuleb! Jaan tuleb!”
Oeh, või juba tuleb! Siis jään hiljaks! Tühi võtku, ma jään hiljaks! Miks te pajale paremini tuld alla ei pannud!”
Kibedasti hakkab Väljaotsa ema talitama. Ta rutust ja tõttest on näha, et ta poega kardab, et ta teda käskijaks ja ennast käsualuseks peab. Miks ka mitte – on ju Jaan tema laste toitja. Oh, need lapsed! Miks peab neid olema – miks peab neid nii palju olema – miks on nad nii väetid veel! Ja mis kõigest näotum: üks neist alles rinnalaps! Häbi, häbi!
Väljaotsa Kaiel on tõesti poja ees häbi selle viimase võsukese pärast. Vana inimene juba ja veel imev laps! Jah, kui isa elaks ja ise neid kõiki toidaks, aga nüüd – vanem laps toitku nooremaid, ema veel peale nende! Ja see hoolimatu ema muretseb viimasel tunnil veel ühe näljakonnakese juurde, ise juba vanaduses, milles teised naised niisugust õnnetust enam ei oska kartagi! Kas see siis pole häbi!
Kai mitte ainult ei häbene poega, ta tunneb end nagu suure süüdlasena tema ees. Ja et oma ülekohut vähegi heaks teha, Jaanile ta vaeva ja mure eest sugugi tasu anda, kardab ja austab ta teda nagu teenija, nagu ori, ja armastab teda kõigest hingest. Ainust nurisevat sõna ei julge ta temale öelda, mitte kortsus kulmugi temale näidata, käte peal püüab ta teda kanda, kõigest jõust tema põlve kergendada. Ta palub, midagi ei nõua ta Jaanilt; iga anni eest on ta tänulik nagu armuleiva-sööja; ta ootab ära, mida Jaan tahab, mingit käsku ei kuule poeg tema suust.
Armastuse ja enesesalgamisega põetas ta teda raske haiguse ajal. Ööd ja päevad teda valvates, teda ravitsedes, tema eest hoolitsedes ohverdas ta viimase jäänuse iseenda põdurast tervisest, nälga kannatades, unerahust ilma olles. Ja kuidas heitles ta palves jumalaga tema elu pärast, ja kuidas tänas ta teda põlvili tema päästmise eest!
Väljaotsa ema keedab parajasti odrajahukörti, kui poeg tuppa astub. Üks käsi siputab jahu patta, teine liigutab kärmesti mända. Mann näitab emale tuld. Tal on väike nõgine plekklamp käes, mis kui tondisilm vaevsi pilutleb, aga selle eest tublisti suitseb. See lambike ongi valgustajaks kogu majale. Tema tahmane toss ühes ahju paksu, kibeda suitsuga täidab sauna rinnuni ulatuval pilvel, nii et Jaan ja ema kummargil peavad liikuma, olgu küll, et nende silmad ja kopsud selle mürgiõhuga juba ammugi on harjunud. Küll venivad uksest ja aknast taeva poole nilpavad pikad suitsukeeled välja, tõrvates hurtsiku seinu ja õlgkatust pigise tahmaga, aga laest taoti peaaegu maani ulatuv pilverünk ei kahane ega lahku saunast enne, kui ahi ja koidetuli ja lamp on juba kustunud. Ja kui hurtsiku elanikud hommikul tõusevad magamast, siis mustavad nende ninasõõrmed kui korstnakesed, ja mis nad köhides sülitavad, on must kui tint. Nende juustest ja riietest ei lahku iialgi suitsu- ja tahmahais, nende silmade ümbert ei kao veripunane äär. Laste näod on alatasa räpased, sest kibe suits pigistab valuvett neil silmadest ja neid kätega hõõrudes määrivad nad põsed niiskunud tahmaga kriimuks. Ja kui siis mõni Saksamaa reisija ning rahvateaduse uurija tuleb ja seesuguseid nägusid näeb, siis kirjutab ta ruttu oma tarka raamatusse: “Eesti rahvas on ropp ja räpane rahvas: ta ei pea puhtusest mingit lugu; ta elab kõige inetumates suitsu-hurtsikutes loomadega koos!..” Oh, teie targad teadusemehed ja uurijad, küsige ka kord nende tahmaste kriimsilmade käest järele, mispärast nad suitsu-hurtsikutes loomadega koos elavad? Ja kas nad tõesti paremates, puhtamates majades elada ei tahaks? –
Kört on valmis. Vaagen aurab laual. Ema toob veel kannika musta kõva leiba ja peotäie puulusikaid – muud tal tuua ei ole – ning sunnib Jaani, kes soendab kolde ees kohmetanud liikmeid, tasase, paluva häälega sööma. Odrajahu-kört ja kuiv leib – seda söövad nad juba kolmandat nädalat lõunaks ja õhtuks, ja hommikuti torkavad sama kuiva leiva soola sisse ning joovad kalja peale – vesist, tulihaput, ammugi haudumata kalja. Mõne aja eest veel andis lehmamullikas paar toopi päevas piima, nüüd on ta aher. Kali, kört, leib – leib, kört, kali: ikka üks ja seesama köögisedel, ainsaks vahelduseks taoti kartul jahu asemel.
Aga õnn, et on veel sedagi. Ega inimene siis veel nälga sure. Ja Jaan paneb imeks, et sedagi ikka veel on. Ta ei mõista, kuidas ema ühest jahukotist nii kaua võib körti keeta. See on otse imelik voodavus. Jaan kortsutab kulmu seda järele mõeldes.
“Kuule, ema, kas sul ikka veel odrajahu on?”
“Paar põlletäit veel.”
“Seda ütlesid mulle mineval nädalal juba.”
Kai kitsikuses. “Kuidas nii? Kuidas nii? – Vaata, põlletäied on ju mitmesuurused, ja – kui palju meie siis õieti sööme, – hoian ju ka – ja– “
“Kuule, kuule,” hoiatab Jaan, “see asi ei ole mulle meeltmööda. Kas sul ehk jälle häid külalisi on käinud – sa tead, mida ma mõtlen?”
“Ei, tõesti mitte, – ole üsna rahul.”
“Ema, ole mõistlik inimene, ära tee mulle nii palju häbi. Ma ei taha mitte, et ta meile nagu santidele armuande toob, ja veel salaja, varguse viisil.”
Ema vaigistab teda oma vagusa, rahustava häälega, ja Jaan hakkab sööma. Varsti peatab aga lusikat.
“Kus siis lapsed täna on? Miks nad nii nurka hoiduvad?”
Mikk ja Mann, kes venda küll hariliku õhinaga olid oodanud, kes aga muidu, kui ta kirikust tuli, tema hõlmas rippusid, ja silmad laiad kui karikad, iga tema käeliigutust jälgisid, pinevil, et mis ta taskuist nähtavale tuleb – täna jäid temast teatava umbuskliku hoiuga eemale, kui nad ta ilmumisel teineteisele korraks vargsi silma olid vaadanud. Mann kükitas hämaras nurgas ja otsis silmakirjaks tegemist loomadega; Mikk oli koguni parsile roninud, kust ta oma kriimu näoga suuril silmil alla vahtis nagu suurispea-kull. Ainult tilluke Liisi, kes kirikusaiast veel ei mõistnud lugu pidada, oli rõõmus nagu ikka, kui ta põrandal vana kasuka peal istus ja oma põrssaga võis näselda ning võidu teistele mõistmata keelt kõnelda.
“Mikk ja Mann, kas te täna saia ei tahagi?” küsis Jaan, Manni pealt nurgast Miku poole parsile vaadates.
Lapsed ei vastanud. Mann peitis näo ute villa sisse, kelle kaelast ta jälle kinni hoidis, ja Mikk viibutas parsil kohmetult oma punetavaid jagu.
“Mis neil on, ema?”
“Tühi teab. Nad on juba eile õhtust saadik pisut pentsikud. Tulid teised koolist nutetud silmadega hilja koju. Ei lausu musta ega valget.”
“Koolist nutetud silmadega? Ahah! – Kuulge, mis kurja te koolis tegite? Ruttu tunnistage üles, muidu saia ei saa. Mul on ilusad saiad taskus.”
Lapsed vait kui sukad.
“Mispärast koolmeister teid karistas?” päris Jaan isaliku validusega, millesse siiski noodike vennalikku pehmust segines, edasi. “Kas ta teile vitsu andis, või teid kinni jättis, või söömata pidas? – Mikk, räägi sina üles! Kui ilusti üles räägite, siis saate saia, muidu mitte. Kas näete?”
Jaan astus varna riputatud kuue juurde, tõmbas paar timpu taskust ja näitas neid Mannile ja Mikule. Lapsed luurasid altkulmu, ablas kiir tungis mõlema silmist, tahtmata matsutas Mikk märjaks kiskuvat suud. Missugune võrgutus! Missugune kiusatus! Nad kannatasid Tantaluse piina.
“Mul on veel rohkem,” meelitas Jaan, “ja kõik on teie oma, kui ilusti tunnistate, miks koolmeister teid käsile võttis. Sina, Mikk, sa olid vist koer – eks olnud? Tegid lärmi? Lõid ehk teist poissi?” – Aga Jaanile tuli korraga meelde väikese venna kõhnake nägu, ta nõrk kehajõud, ta tasane loomus, ja ta pahandas oma mõtlemata küsimustest, mis Mikule ainult osutasid, et ta tõde ei mõistnud aimatagi. – “Ma tean, mispärast koolmeister sind karistas: Sinu laiskuse ja tähelepanematuse pärast, Mikk. Sa ei vahi raamatusse, vaid nagu unistaja õhku; sa ei viitsi õppida, sa tahad rumalaks jääda kui põrsas. – Ja sina, Mann – sinu edevust ma juba tunnen! Sa posised ja irvitad teistega, kui koolmeister sulle midagi