Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett
Ja me läheme pubisse lõunatama.”
„Suurepärane. Hüva, siis.” Ta kaalus, kas öelda: „Tervita teda minu poolt,” aga pidas paremaks mitte. Ta ei tahtnud jõuga sekkuda. „Ma peaksingi jälle tööle hakkama. Aidaa, kullake.”
Ah siis nõnda. Cordelia toetas küünarnukid müürile, rahunenud ja lootusrikas – kuid jätkuvalt murelik. Tema all laksus meri rahutult, heites põlglikult kamalute viisi külma vett kaljude palgele, möirates sügavates maa-alustes koobastes. Külm tuuleiil lõõtsus vastu ta põski ja tiris juukseid, nii et ta värises, päikese üle rõõmustades.
Kas me oleme esimene põlvkond, kel tuleb oma lastele sõber olla?
„Kas poleks tore,” oli ta eelmisel õhtul öelnud, „kui Henrietta ja Jolyon armuksid?”
„Võib-olla,” oli Angus ettevaatlikult vastanud. „Võib-olla mitte.”
„Miks mitte?” Ta oli tõusnud ühele küünarnukile, vaadates peaaegu nördinult alla mehe poole.
„Sõltub, mis edasi saab,” oli too arukalt vastanud. „Armumine ei ole veel iseenesest veel kõik. Eelkõige sina peaksid seda teadma.”
Ta laskus tagasi padjale, vahtides üles lakke. „Ma tean. Aga ikkagi…”
„Tegelikult soovid sa, et see kogemus muudaks Henriettat nii palju, et ta vähemalt sind mõistaks ja sulle andestaks.”
Noh, selles oli tal vägagi õigus.
Teerajalt oli kuulda sõiduki lähenemist. McGregor hakkas haukuma ja Cordelia pööras pead, kuulatades. Mürin lakkas, mootor seiskus, uks avanes ja oli kosta häältekõma – raadio pealetükkivat raginat – ja postkasti kõlksatust. Alaline postiljon oli puhkusel ja Cordelia ootas, et postiauto ümber pööraks ja minema sõidaks, enne kui end liigutas. Talle meeldis vana Jimmiega lobiseda, aga tema asendaja oli väga tuim napisõnaline noormees, kes ei osanud suhelda. Täna hommikul polnud tal tahtmist isegi katsetada.
Ta pööras ringi, nõjatudes päikese käes küünarnukkidele, ja juurdles oma artikli üle – ta lihtsalt pidi sundima end tagasi kabinetti minema ja asjaga algust tegema. McGregor hakkas taas haukuma, seejärel urises madalal kurguhäälel ning valgusesähvatus kaljuteerajal köitis Cordelia tähelepanu. Seal liikus üks kuju ja tema binokli klaasid helkisid päikese käes, kui rannalt tema suunas pöördusid. Ühe häiriva hetke jooksul tundis Cordelia, et teda jälgitakse. Ta ajas end sirgu, vahtides üksisilmi liikumatut kuju, kes mõne hetke pärast ümber pööras ja vaateväljalt kadus. Ärritust alla surudes kaalus ta, kas jalutuskäik võiks loomejõu vallandada, või oli see töö edasilükkamiseks järjekordne ettekääne. Telefon hakkas helisema ja kergendusega vastas ta sellele.
„Fliss,” lausus ta rõõmustades. „Kui kena… Jah, seda ma kuulen. On ka juba aeg, eks. Kas pole pöörane, et nad pole varem kohtunud. Kas pole kohutav lugu Susani ja Iainiga? Vaesed Maggie ja Roger… Noh, miks sa ei võiks minu juurde lõunale tulla?.. Hüva, joome siis teed. Mulle meeldiks see väga… Suurepärane. Näeme siis pärastlõunal.”
Silmapilkselt tundis ta end reipamana, oli mida oodata. Oleks nii vahva Flissiga Jo’st ja Henriettast rääkida. Vahepeal teeb ta veidi tööd. Ümisedes läks ta kabinetti: Charterise võimukoda Frampton Parvas on ainukene omalaadne maja…
Ülakorrusel oma magamistoas seisatas Fliss mõne hetke, üllatunud oma äkilisest otsusest Cordeliaga rääkida. Tema puhul oli nii tavatu minna närvi sellepärast, et Maria kirjutas Halile, küsides, kas ta võiks neile jälle külla tulla. Ehk oli asi selles, et Maria oli kirjutanud Halile – mitte neile mõlemale, üksnes Halile. Maria loomuses oli teatud varjatud omandiinstinkt, mis keeldus Flissi ja Hali paarina võtmast. Kuni Adami surmani polnud sellest lugu. Pealegi olid Maria kirjad tulnud harva. Nüüd olid asjalood muutunud. Viimase kuue kuu jooksul oli Salisburyga olnud mitu kontakti ja Fliss taipas, et talle ei meeldi, et Hal saab oma eksnaiselt kirju, mis tema täiesti välistavad.
Muidugi on rumalus seda südamesse võtta, kinnitas Fliss endale. Pealegi pruugiks tal vaid paluda neid kirju näha ning Hal näitaks neid talle, kuigi mees polnud seda kunagi oma vabal tahtel teinud. Ta imestas, kas Hal oli neile kõigile vastanud – ja kuidas ta oli neile vastanud.
„Ma võiksin talle helistada,” tavatses mees nagu muu seas öelda, pannes kirja või kaardi kõrvale, aga ta polnud mehelt selle kohta kunagi pärinud, ning hiljem olid nii ümbrik kui selle sisu kadunud. Kord, meenus talle, oli mees üht neist lugedes valjusti naernud ja tal oli sees kihvatanud: armukadeduseks olnuks seda palju nimetada, kinnitas ta endale praegu, aga kahtlemata oli äge pahameelesööst temast läbi käinud. Oleks hullumeelsus Hali oma eksnaise julgustamises kahtlustada – ja miks peaks ta nüüd, nii pika aja pärast muretsema? Nad olid olnud abielus kaheksa õnnelikku aastat, kuigi ta oli veelgi pettunud ja nördinud, kui mõtles neile pikkadele lahusveedetud aastatele ja raisatud ajale.
Tookord polnud ta täpselt teadnud, mida Hali ema ja vanaema olid öelnud, et veenda meest temaga mitte abielluma, igal juhul olid nad ta ära hirmutanud.
„Nad praktiliselt süüdistasid mind verepilastuses,” oli mees öelnud talle aastaid hiljem, pärast seda, kui Maria oli ta maha jätnud ja Miles juba surnud. „Nad ütlesid, et kuna meid on kasvatatud nagu õde-venda, ning meie isad on identsed kaksikud ja puha, siis ei tule meievahelised teistsugused suhted kõne allagi. Nad toonitasid, kui noor sa oled ja kuidas ma sind ära kasutan. See pani mind tundma end pahelise liiderdajana.”
Tema oli kakskümmend kaks, mõtles Fliss, ja mina üheksateist, ning meil kummalgi ei tulnud hetkekski pähe vastu hakata. Kui noored ja kogenematud me olime. Ja nii abielluski tema Maria ning mina Milesiga.
Koputus uksele pani ta võpatama. „Sisse,” hüüdis ta akna juurest eemaldudes.
Prue naeratas talle ukselävelt, väljasõiduks riidesse sätitud, minekutuhinast särades nägi ta välja noor ja kena.
„Ma ei tahtnud sind oodata lasta,” lausus ta lõbusalt. „Ma mõtlesin, et äkki on aega tagasi tulles Dartingtonis peatuda, et pisut pargis jalutada.” Ta astus natuke kaugemale tuppa. „Millest sa mõtlesid, kullake? Sa näid nii tõsine ja lausa kurb.”
„Ma mõtlesin Milesist,” vastas Fliss,” „ja meist kõigist. Endast ja Mariast ja Halist. Sinust ja vanaemast. Kogu raisatud ajast ja vigadest, mis me tegime.”
„Oh, kullake,” lausus Prue kahetsevalt. „Kuidas sa küll võisid meid vihata, mind ja Freddyt, kui me sinu ja Hali lahutasime. Nüüd on võimatu ette kujutada, kui tugevasti meid mõjutas see, et te olite nõod. Hiljem me mõistsime, et olime eksinud, aga me poleks osanud arvatagi, kui tugevad tunded teil teineteise vastu on. Te olite mõlemad nii noored. Sinu onu Theo oli meie peale vihane, kas tead?”
„Onu Theo?” Flissi ilme mahenes armastusest ja kaotusvalust selle tagasihoidliku preestri suhtes, kes oli alati tema poolt olnud. „Oli ka või?”
„Oh, jaa. Nad läksid Freddyga sellepärast peaaegu tülli. Tema arvates kohtles perekond sind halvasti, otsustades, et sa oled liiga noor, et tõelist armastust tunda. Aga Fliss, sellest on ka palju head sündinud. Sinu armsad lapsed, silmaterad Bess ja Jamie. Ja see kulla Miles. Me kõik hakkasime teda lõpuks armastama, eks ole ju? Kui vapper ta pärast seda kohutavat insulti oli.”
„Ma tean. Olen rumal. Ma ütlesin sulle enne, et olen liimist lahti. Ma igatsen laste järele. Bess, Matt ja lapsed tunduvad olevat nii kaugel Ameerikas. Ja nüüd määrati Jamie Kairosse. Ma nii igatsen, et nad kõik siin oleksid. Tule nüüd, sõidame Totnesisse, teeme sisseostud ära ja lähme tagasiteel Dartingtonis kohvi jooma.” Fliss peatus, et toolilt jakki võtta. „Muide, ma lähen täna õhtupoolikul Cordelia juurde teed jooma.”
„Oh!” Prue vaatas teraselt, tunnustavalt Flissile otsa. „See on nüüd küll väga hea mõte.”
„Mina loodan ka,” ütles Fliss, kui nad koos trepist alla läksid. „Ma ei tea, kas ma olen praegu riuklik. Sellistel puhkudel tunnen ma kõige suuremat puudust onu Theost. Tema suutis alati sogasest veest läbi näha ja asja tuumani jõuda.”
„Onu Theo