Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett
istus pubi ees päikese käes, küünarnukid toekal puulaual, vaadates Henriettat võlutud osavõtlikkusega.
„Meie perekonnaga tuleb veidi harjuda. Ma arvan, et sellepärast televisioonigrupp kõigest nii suure numbri tegigi. Kolm põlvkonda, kes elavad mingis lossi ja kindluse vahepealses hoones. Me oleme anakronism, selles on häda.”
„Ma ei suuda veel kõike taibata,” Henrietta vangutas pead, ise õlut rüübates. Ta oli nii õnnelik, istudes tema vastas päikese käes ja oodates talupojalõuna saabumist. „See on liiga keeruline.”
„Üldsegi mitte. Ma seletan sulle veel kord.” Jo kummardus ettepoole, nimesid sõrmedel üles lugedes. „ On vanaema, isa, Fliss, mina – ”
„Pea nüüd kinni,” segas tüdruk vahele. „Sa ütlesid, et Fliss on sinu kasuema ja sina oled tema nõbu.”
„Nõopoeg. Õige. Isa ja Fliss on nõod, lapsepõlve kallimad, kuid perekond ei lubanud neil abielluda ja siis abielluski isa minu ema ja Fliss Milesiga. Isal olime meie Ediga ja Flissil kaksikud Jamie ja Bess. Seejärel ema ja isa lahutasid, kui ma olin viisteist, ja pärast seda olen veetnud kõik oma vaheajad Kindluses ning ka isa oli puhkuse ajal seal. Isa ja Fliss abiellusid kaheksa aastat tagasi, pärast Milesi surma.”
Henrietta vaatas teda, tajudes jutustuse ladusa pealispinna all pulbitsevaid tundeid, kuid mõistes, et poiss ei ole veel valmis neist rääkima.
Võta rahulikult, ütles ta endale. Heida nalja.
„Hüva,” ütles ta. „Sellest sain ma aru. Nii et sinu vanaema on sinu isa ema ja Flissi tädi ning on ka Sam, kes on veel üks nõbu. Tema vanemad surid ja ta on Kindluses üles kasvanud. Ja siin tuleb mängu Lizzie.”
Ta nägi, et Jolyon tahab vältida Sami vanemate tragöödiat, aga ta tahtis Lizziest kuulda. Lizziet mainides võis Jolyoni ilmest välja lugeda, et ta on Lizziesse väga kiindunud.
„Lizzie oli Sami lapsehoidja,” selgitas mees. „Selles suhtes olete sarnased. Isa ja Fliss olid üsna pabinas kolmeaastast perre võttes, nii tervitatigi Lizzie tulekut avasüli. Ta oli Sami sünnist saati tundnud, poisi ema oli tema parim sõbranna, ja ta oli väga õnnelik, et sai perekonda kuuluda. Minu jaoks oli samuti väga vahva, et keegi minuvanune läheduses oli. Kui Sam kaks aastat tagasi kooli läks, kerkis küsimus, kas ta ei peaks oma eluga edasi minema, aga ta juba aitas mind kontoris ja teadis palju Keep Organics’ist, nii et ta pidas targemaks jääda, eriti kui mina olin üha rohkem televisioonitööga hõivatud. Igatahes oleksime temast hirmsasti puudust hakanud tundma, kui ta oleks ära läinud. Nüüd kuulub ta perekonda.”
Henrietta uuris teda. Poisi nägu oli aval, ilme puhtsüdamlik: samahästi võinuks ta rääkida oma õest või nõost.
„Ja ongi kõik? Rohkem polegi nõbusid või tädisid?”
„Noh, neid mitte, kes Kindluses elaksid…” Ta ebales, nõjatudes tooli seljatoele, et ettekandja saaks taldrikud lauale panna. Kõik baaris olid Jolyoni ära tundnud ning oli tekkinud väike elevus, ootamatu tasane sosistamine, aga Jolyon oli jäänud häirimatuks, sõbralikuks. Nüüd tegi Henriettale nalja, et kuigi ettekandja naeratas Jolyonile armsasti, ei pannud poiss teda õieti tähelegi, tänades vaid paari sõnaga toidu eest. Henrietta tänas teda samuti, keeldudes hetkel midagi juurde tellimast ning teeseldes mängeldes Jolyoni kõhkluse peale meeleheidet.
„Ei, ära enam räägi,” ütles ta. „Minu aju saadab signaale, et on informatsioonist ülekoormatud.”
„Sa pead tulema nende kõigiga kohtuma,” lausus mees kergelt, nuga ja kahvlit salvrätiku seest lahti harutades. „Inimeste nimesid on palju kergem meelde jätta, kui oled nendega kohtunud, kas sa ei leia? Ja tegelikult ongi juba aeg, et sa kõigiga kohtuksid. Nad ju tunnevad Cordeliat. Nad rõõmustaksid sinuga kohtumise üle.”
„Kõlab hirmutavalt.” Ta murdis krõbeda saiakese pooleks, määris sellele võid peale ja lõikas tüki juustu.
„Tühi jutt. Igatahes mina tahan sulle Kindlust näidata. Aga see koht on nagu anakronism, kui nii võib öelda. See on nagu üks väga tilluke loss, kindlustatud katusega, kõrged müürid ümber siseõue, ja mina elan väravamajas.”
„Kõlab nagu midagi Hans Andersenilt. Noh, see panebki asja paika.” Ta oli lihtsalt liiga õnnelik, et ettevaatlikult või vaoshoitult vastata. „Seda pean ma nägema.”
„Suurepärane.” Poiss rõõmustas. „See on fantastiline.”
„Aga ma pean ka koertele mõtlema,” hoiatas ta poissi, „ma ei saa neid liiga kauaks üksi jätta.”
„Koerad võivad kaasa tulla. See pole probleem.”
„Pea nüüd. Ma ei saa ju kuidagi kolme koera kaasa võtta. Ausalt!”
„Jutt või asi. Koerad on Kindluses alati teretulnud. Meil on praegu kaks emast koera. Õed. Nad on meie varasemate koerte järeltulijad ja on neilt pärinud ka oma nimed. Pooter ja Perks. Sinu omad hakkavad neile meeldima.”
„Pooter ja Perks.” Henrietta naeris. „Mulle see meeldib. Mis põhjusel?”
Poiss raputas pead. „Esialgsed kaks olid meil enne minu sündi, aga nende nimed kandusid perekonna folklooris edasi. Minu tädi Kit on alati perekonna koertele nime andnud. Algul oli proua Pooter ja hiljem Polly Perkins. Meil olid ka Mugwump, Rex ja Rufus.”
„Rex kõlab pärast Mugwumpi harjumatult normaalselt.”
Jo kortsutas kulmu. „Tegelikult oli Rex meie koer, aga mu ema ei saanud temaga hakkama. Tema pärast olid neil isaga suured tülid, ja siis ühel päeval pani isa Rexi lihtsalt autosse ja viis Kindlusesse. Ma tundsin temast kohutavat puudust, aga vähemalt tülid lakkasid. Noh, need konkreetsed tülid.”
„Minu arust,” lausus Henrietta ettevaatlikult, tema poole vaatamata, „on tülid vähemalt mingi hoiatus sellest, et asjad on halvasti. Minu vanemad ei tülitsenud kunagi, nii et lahutus tuli täieliku šokina. Samamoodi oli ka Iaini ja Susani puhul. Nad rääkisid isegi kutsika võtmisest. Ma tegelikult kahtlustasin, kas Maggiel polnud plaanis Tackerit pärast väljakoolitamist Londonisse tuua. Aga kui jutt juba sellele läks, siis peame nad varsti jalutama viima. Või mina pean.”
„Me läheme koos. Viime nad Robin Upright’s Hillile.”
Tüdruk kergitas kulme. „Mis ajal, sa ütlesid, et pead Watchetis olema?”
Poiss lõpetas oma õlle. „Olen unustanud. Kahju. Ma loodan, et koerad jaksavad oodata, kuni me pudingu lõpetanud oleme?”
Seitsmes peatükk
Cordelia vaatas käekella, luges arvutiekraanilt üle paar viimast lauset ja vajutas salvestamisnupule. Lõppkokkuvõttes polnudki halb päevatöö, kuigi oli tulnud pingutada, et mõtteid töö juures hoida ning talitseda seda kohutavat, pealetikkuvat meeleheidet, mis loomeindu pärsib. Jumal ise teab, kui palju kordi oli ta sõnaarvestust kontrollinud – alati halb märk – ning kui palju kordi oli pidanud end tagasi hoidma, et mitte jälle püsti tõusta, et järjekordset tassi kohvi keeta või šokolaadi ja küpsiseid otsida. Kummaline, kuidas tung end kirjasõnas väljendada kutsus temas alati esile vaimse blokeeringu ja ebakindluse. Ta oli seda kord ühele austatud ja tuntud ajakirjanikule öelnud.
„Miks on nii,” oli ta nukralt küsinud, „et tunned vajadust teha midagi, mis niisugust vaimset agooniat põhjustab? Sind haarab idee, mis näib fantastiline, ja sa satud sellest tõelisse elevusse, aga kui asi jõuab selleni, et maha istuda, siis leiad end tegemas kõike muud – sõpradele helistamas, triikimas, koeraga jalutamas, mida iganes tegemas, selle asemel, et hoopis laua taha minna ja asja kallale asuda.”
„Ma tean,” oli too osavõtlikult lausunud. „Tühi ekraan, hiilgavad fraasid, mis kirjapildis naeruväärsetena tunduvad, ning enesekindluse kadumine. Sellegipoolest on kõige tähtsam klahve edasi toksida. Panna midagi kirja, isegi, kui see on naeruväärne, sest peaaegu alati aitab see edasi liikuda ning mõtted käima saada. Hiljem võib ju jama alati maha kustutada, aga ei ole midagi hullemat, kui alla anda ja minema kõndida.