Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett
puhul nende soovitusele vastu punnimas. Ta oli keerutanud, leidnud kõigil kõne alla tulevatel kinnistutel mingi vea, kahel korral oli tal tulnud käia maju vaatamas vaid sellepärast, et edasi teeselda. Kuidas nad olid selle üle naernud, vihjates, et Maria peab nüüd küll miljonär olema, ja võib endale luksuslikku eluaset lubada. Philip astus alati sisse värskete pakkumistega ja ainult tema kiire taip hoidis tõe vaka all. Kui nad vaid teaksid, et ta ei jõuaks endale lubada ka Peni kõrvalhoonet, rääkimata mõnest uhkest kinnisvarast Cathedral Close’il.
Maria istus tugitooli ja õlgade ümbert kinni võttes kiigutas end pisut. Tal oli õnnestunud neid veenda, et viimane asi, mida ta tahab, on järjekordne suur maja, et nüüd peab ta silmas midagi tõeliselt väikest ja mugavat. Pen oli protesteerinud, kui oli taibanud, et nii palju mööblit on müügis, aga ta oli olnud ka mõistev ja kaasa tundnud, et Adami surm sellised muutused äkitsi kaela oli toonud. Kriipivast alandustundest Peni kaastunde pärast sulges Maria silmad ning palus, et mitte keegi ei saaks iial tõde teada.
Tänu jumalale Chadwickide eest. Oli täiesti reaalne võimalus, et nad võivad ta päästa. Kui ta oma kaardid õigesti välja mängib, saaks ta mõneks ajaks nende juurde jääda – lõppude lõpuks oli seal piisavalt ruumi, selles kaootilises suures valduses – ja seejärel võib-olla suudab ta endale lubada mõnd imepisikest majakest Kindluse läheduses, kust ta võiks vahel näha ka Jolyoni – ja Hali. Hal oli olnud nii armas, kui Ed oli otsustanud oma elukaaslase Rebeccaga Ühendriikidesse minna. Maria hakkas tundma rinnus ebameeldivat pitsitust. Ta tajus, et on Edi kuidagi kaotanud. Rebecca oli võtnud ta temalt ära palju põhjalikumalt ja osavamalt, kui Ameerikasse minek seda teha oleks suutnud. Oma vaimusilmas nägi ta Rebeccat: lühikest, väikest, täiuslikku. Tugevad, lihaselised väikesed jalad; mustad juuksed nii libedad, nagu oleksid nad pea külge maalitud ja sülearvuti väikeste kronksus sõrmede külge nagu kinni kleebitud. Maria süda tõmbus jälle kaotusvalust ja hirmust kokku, kuidas saaks tema armastatud Ed olla sellise emotsioonitu, karjeristliku tüdrukuga õnnelik?
„Me sobime hästi, ema,” oli Ed kunagi kärsitult lausunud, kui ta oli püüdnud temalt uurida, kas ta on õnnelik. „Väga hästi.”
Ta oli eemale tõrjutud – ning nüüd, kui Ed teda kallistas, võis ta üle poja õla näha Rebecca külma pilku, mis tema rõõmu poja kiindumise üle kahandas. Ta oli olnud täielikult omadega läbi, kui Ed neli nädalat pärast maja ülevõtmist teatas, et nemad Rebeccaga kolivad New Yorki, sest Rebeccale oli pakutud tööd, millest ta lihtsalt ei saanud loobuda.
„Aga mis sinust saab?” oli ta küsinud – mõeldes samas ka: Mis minust saab? Kuidas saad sa mind pärast seda kõike üksinda jätta? – ja Ed oli öelnud. „Oh, küll ma midagi leian, tead ju mind küll. See on Beckile liiga tähtis, et vastu võtmata jätta. Sa ju tead, kui tark ta on ja see töö on absoluutselt viimase peal.” Seejärel oli ta näinud välja pisut kohmetunud ja mananud ette väikse poisi ilme. „Häda on selles, ema, et ta sai sellest viimasest väikesest tehingust teada ja teatud mõttes on see minu viimane võimalus. Võta või jäta. Tal on seal väga häid kontakte ja ta arvab, et ka mina saan mõne tõsise töö kallale asuda. Ma tunnen end tõesti sandisti, et meie väike plaan ei õnnestunud, ema. Aga sa saad ju hakkama, eks? Noh, ma mõtlen, et sul on ju veel suur hulk investeeringuid, on ju, ja maja müügist jäi ju ka natukene raha üle? Taevake, mul on nii kahju, ema. Võta seda kui minu pärandust. Ma luban, et ma ei küsi sinult enam mitte kunagi ühtki penni.” Ta nägi välja nii hale ja nii õnnetu, et ta oli pojale täielikult andestanud, ja Ed oli teda kallistanud ja oligi kõik.
Just siis oligi ta pärast pikki aastaid esimest korda Kindlust külastanud. Hal oli talle kirjutanud – oh, kui tänulik ta oli olnud tema kirja saades –, et Ed ja Rebecca olid käinud Kindluses hüvasti jätmas ja et tema, Maria, tunneb end kindlasti viletsasti. Nad kõik tunnevad neist puudust, kirjutas ta, kuid see tundus fantastiline võimalus ning New York polegi teab mis kaugel. Mariale kindlasti meeldiks neile külla minna ja Manhattani imesid näha…
Kiri oli olnud muretu ja julgustav ning mõjunud talle nagu palsam haigele hingele. Ta oli helistanud – süda ärevalt pekslemas, et Fliss võib toru võtta –, aga harukordse õnne läbi oli vastanud Hal. Temaga rääkida oli olnud üllatavalt kerge, mees oli osavõtlik, lahke ja lausunud maagilised sõnad: „Kui sa kunagi peaksid tahtma Kindlusesse tulla…”
Noh, täiesti aus olles, arvas ta, et mees polnud uskunud, et ta tema sõnadest nii ruttu kinni haarab – muidugi, ta teadis seda – aga ta polnud suutnud tema soojale ja sõbralikule pakkumisele vastu seista. Tal olid oma sõbrad, aga Hal oli Edi isa ja teadis, kuidas Maria end tunneb; ja nende vahel oli side, väga eriline side. Ei saa olla mehega kakskümmend aastat abielus, sünnitada talle lapsi ja olla tema suhtes täiesti ükskõikne: isegi Fliss peab seda mõistma. Ja ta oli isegi kaalunud, kas ei peaks ta Halile rääkima Edi hävitavast äritehingust. Kui nii võtta, oleks see kindlasti suurendanud Hali osavõtlikkust tema olukorra suhtes, kuid miski oli teda tagasi hoidnud; mingi vaist oli teda keelanud seda tegemast. Suures osas lojaalsusest Edi vastu. Ta teadis väga hästi, mis sorti kommentaare Hal armsa Edi puuduste kohta teeks. Nagu Adamil, ei olnud ka Halil mingeid illusioone, kui asi puudutas ta nooremat poega – ning ta oli poisi nõrkustest rääkides palju otsekohesem. Hal oli Edisse väga kiindunud, aga süüdistas naist ja ta vanemaid poisi ära hellitamises ning ta lihtsalt ei suutnud taluda, kui mees Edist halvasti rääkis –, ja kui Fliss teaks, kuidas vaene Edike oli kõik untsu ajanud. Ei, mõte sellisest alandusest pani ta värisema, ta lihtsalt ei suudaks seda üle elada. Aga asi oli enamas kui lihtsalt lojaalsuses Edi vastu. Kui ta räägiks neile katastroofist, võivad nad hakata veel arvama, et ta tahab suhteid üles soojendada vaid rahalistel kaalutlustel. Aga see ei olnud nii, tõesti ei olnud.
Seega oli ta Halile öelnud, et tahab neid kõiki väga näha, ja oligi sõitnud West Countrysse –, ning hämmastaval kombel oli olnud imeline taas Kindluses viibida. Hal oli lohutavalt endine ning Prue oli soe ja kaastundlik nagu alati, isegi Fliss oli olnud kena, kuigi oli üsna ehmatav näha, kuivõrd sarnaseks oli Fliss muutunud oma vanaemaga, selle vana hirmuäratava matriarhi Freddy Chadwickiga. Flissil oli sama komme selg sirgeks lüüa, lõug püsti ajada ja sulle nii otsa vaadata, et see veidi kõhedaks võtab. Ja kui nüüd päris aus olla, siis Jolyon oli olnud veidi kohmetu, tundnud end üsna ebamugavalt, kui ta ütles, kui uhke ta poja üle on, aga poisil oli olnud nii palju tegemist filmimise ja muuga, et teda polnud eriti nähagi. Igatahes oli ta jälle kirjutanud, pakkudes välja, et tuleb Jolyoni sünnipäevale, et on aeg suhteid siluda. Ja nüüd ootas ta murelikult Hali vastust. Lõppude lõpuks ei saanud ta ju Peni kõrvalhoonesse igaveseks jääda…
Uksele koputati – Pen oli väga taktitundeline ega astunud kunagi niisama sisse – ja Maria vaatas kella: dringi jaoks liiga vara. Võib-olla kutsutakse ta alla kohvi jooma või Salisburysse poodlema. Oli kordi, mil ta uskus, et Penelope on väga tänulik, et tal on hetketi võimalus vanast armsast Philipist veidi eemale saada, eriti nüüd, kui mees oli pensionile jäänud.
„Tule sisse,” hüüdis ta, manades näole teistsuguse ilme – rõõmsama, aga ka samas vapralt meelekindla. „Hommikust, Pen. Imetlesin just sinu aeda. Ausõna, mitte ei saa aru, kuidas sa sellega hakkama saad. Võiksin tundide kaupa siin aknal istuda.”
Kuues peatükk
Taas üksinda jäänud, asus Cordelia oma võimukojaga jändama. Ta ei saanud loo ülesehitusele pihta, sõnad keeldusid vormumast sidusaks kirjatükiks ning masendunult läks ta välja kiviterrassile. Päikesesoojale kivile nõjatudes vaatas ta alla selgesse rohelisse vette, kus loksusid paksud tumedad vetikapuhmad, juured kaljuseinas kinni. Ta teadis, miks ta ei suutnud keskenduda – süütunne ja uudishimu üheskoos olid ta meeled vallutanud, kandnud ta töö juurest sootuks eemale. Ta võttis taskust mobiiltelefoni ja vajutas klahve.
„Tere, ema.” Kas Henrietta hääl kõlas kuidagi kärsitult?
„Kullake,” lausus Cordelia kähku, „tead, mul on eilse õhtu pärast nii kahju. Ajastus oli kohutav, kas pole. Algul sina Jolyoniga ja siis mina… sõpradega. Kui rumal ma olin, et kohe Jolyoni peale ei tulnud. Ma nuputasin e-ga lõppevat Joe’d ja…” Ta kuulis end muudkui lobisemas. „Igal juhul on mul hea meel, et kõik lõpuks selgeks sai.”
„Jah.”