Novelle. Edgar Allan Poe
Berenicet, vaid unelma Berenicet; mitte maist olevust, vaid seesuguse olendi abstraktsiooni; mitte asja, mida imetleda, vaid asja, mida analüüsida; mitte armastusobjekti, vaid üpris segase, kuigi põgusa mõtiskluse teemat. Nüüd aga – nüüd tulid mul tema juuresolekul lausa judinad peale ja ma kahvatasin ta lähenedes, aga kahetsedes kibedasti ta viletsat ja lohutut olukorda, tuletasin endale meelde, et ta oli mind nii kaua armastanud, ning ühel õnnetul hetkel rääkisin talle abiellumisest.
Me pulmapäev hakkas juba lähenema, kui ühel talvisel pärastlõunal, ebaajakohaselt soojal, vaiksel ja udusel päeval, mis on ilusale jäälinnule ammeks5 – istusin (ja enda teada istusin ma üksi) raamatukogu sisemises toas. Pilku tõstes nägin ma aga Berenicet enda ees seisvat.
Oli see mu erutatud kujutlus, uduse ilma mõju, kambris valitsev hämarus või tema kogu katva halli rüü voldid, mis andsid talle nii heitlikud ja hajusad piirjooned? Ma ei oska öelda. Ta ei rääkinud sõnagi ning mina – paremalgi tahtmisel poleks ma silpigi suust saanud. Mu ihu läbis jäine külmus, mind valdas talumatu äng, hinge vaevas rusuv uudishimu ning langedes toolile tagasi, jäin mõneks hetkeks hingetult ja liikumatult lebama, pilk temale needitud. Jumal küll, ta oli nii kohutavalt kõhn ning ükski joon ei meenutanud ta endist välimust. Lõpuks langes mu põlev pilk ta näole.
Laup oli kõrge, väga kahvatu ja erakordselt rahulik; ning seda osaliselt katvad, kunagi pigimustad juuksed varjasid lohkus meelekohti lugematute erekollaste kiharatega, mis oma fantastilisuses olid karjuvas vastuolus näol valitseva raskemeelsusega. Silmad olid elutud, tuhmid ja justkui ilma pupillideta, ning tahtmatult hakkasin nende tardunud pilgu all silmitsema õhukesi sisselangenud huuli. Need avanesid ning kummaliselt paljutähendava naeratusega paljastusid aeglaselt mu pilgule selle muutunud Berenice hambad. Mu jumal, et ma neid iialgi poleks näinud, või kui nägin, et ma siis oleksin surnud!
Mind äratas mõtetest ukse kinnilangemine ja pilku tõstes nägin, et nõbu oli kambrist lahkunud. Minu haiglase aju kambrist polnud aga kahjuks lahkunud ega lasknud end minema peletada pilt tema valgetest ja tontlikest hammastest. Polnud ainustki täppi nende pinnal – ainustki varju nende emailil, ainustki täket nende servas, mida see põgus naeratus poleks jõudnud kustumatult mu mällu vajutada. Nägin neid nüüd isegi selgemini kui siis. Need hambad! – need hambad! – nad olid siin ja seal ja kõikjal, silmaga nähtavalt ja käega katsutavalt mu ees; pikad, kitsad ja äärmiselt valged, kahvatud huuled väänlemas nende ümber, kohutavad nagu tol esimesel korralgi. Siis valdas mu monomaania mind täie raevuga ning ma võitlesin asjatult ta kummalise ja vastupandamatu mõju vastu. Kesk välismaailma mitmekesisust mõtlesin üksnes noile hammastele. Tundsin nende järele pöörast igatsust. Kõik muud asjad ja huvid mattusid nende vaatlemisse. Nemad – ainult nemad olid vaimusilmale olemas ning muutusid oma ainulaadses omapäras mu vaimse elu tuumaks. Hoidsin neid igasuguses valguses. Pöörasin neid igasse kanti. Silmitsesin nende iseloomulikke jooni. Peatusin nende veidrustel. Mõtisklesin nende ehituslaadi üle. Heietasin mõtteid neis toimunud muutuse üle. Värisesin, kui omistasin kujutluses neile tunde- ja aistmisjõu ja võime kõlbelisi otsuseid väljendada isegi ilma huulte abita. Mademoiselle Sallé6 kohta on tabavalt öeldud: „Que tous ses pas étaient des sentiments”7 ja Berenikest uskusin ma seda enam, que toutes ses dents étaient des idées.8Des idées! – siin peituski see idiootlik mõte, mis mu hävitas! Des idées!sellepärast ma himustasingi neid nii hullupööra! Tundsin, et üksnes nende valdamine võib mulle tagasi anda rahu, loovutades mu taas mõistuse meelevalda.
Ja õhtu peitis mind oma rüppe – seejärel saabus pimedus, viibis ja lahkus – ning koitis uus päev – ja taas hoovasid kokku teise öö udud, mina aga istusin ikka veel liikumatult seal üksildases toas ning olin ikka veel süvenenud mõtisklusse ning ikka veel oli viirastuslikel hammastel mu üle kohutav mõjujõud, kui nad võikalt elava selgusega hõljusid ringi toa vahelduvas valguses ja varjus. Lõpuks murdis mu unelustesse mingi jubeduse- ja hädakarje; sellele järgnesid pärast lühiajalist vaikust erutatud hääled, millega segunesid vaiksed mure- või valuoiged. Tõusin püsti, tõukasin raamatukogu ühe ukse valla ning nägin eestoas seisvat teenijatüdrukut, kes pisaraid valades ütles, et Berenicet pole enam. Hommikul vara oli olnud langetõvehoog ja nüüd, öö saabudes, oli haud oma asuka jaoks valmis ja kõik ettevalmistused matusteks lõpetatud.
Leidsin end raamatukogus istumas ja jällegi istusin seal üksi. Paistis, nagu oleksin ma hiljuti ärganud segasest ja erutavast unenäost. Ma teadsin, et nüüd oli kesköö, ning mäletasin, et enne päikeseloojangut oli Berenice mulda sängitatud. Sellest aga, mis vahepeal sel masendaval ajal oli juhtunud, polnud mul mingit otsest ega enam-vähem selget aimu. Toda ajavahemikku meenutades valdas mind aga õudus – õudus, mis oli seda õudsem, et oli ebamäärane, hirm, mis oli seda hirmsam, et oli ähmane. See oli kohutav lehekülg mu elukroonikas, täis häguseid, võikaid ja arusaamatuid mälestusi. Püüdsin neid asjatult dešifreerida, sellal kui üha jälle, nagu mingi haihtunud heli hingus, näis mu kõrvus kumisevat kriiskavalt läbilõikav naise karjatus. Olin midagi teinud – aga mida? Küsisin seda endalt valjusti ja kambris kaikus sosisklev vastus: „Aga mida?”
Laual mu kõrval põles lamp ja selle lähedal lebas mingi karp. See oli täiesti tavalise väljanägemisega ja ma olin seda tihti enne näinud, sest see kuulus perekonnaarstile; aga kuidas sattus see siia, minu lauale, ning miks ma seda vaadates hirmust võbisesin? Seda ei saanud millegagi seletada ning lõpuks langes mu pilk ühe raamatu avatud leheküljele ja seal allakriipsutatud lausele. Need olid poeet Ebn Zaiati ainulaadsed, aga lihtsad sõnad: Dicebant mihi sodales, si sepulchrum amicae visitarem, curas meas aliquantulum fore levatas. Miks siis neid lugedes mu juuksed püsti tõusid ja mu veri soontes tarretus?
Raamatukogu ukselt kostis kerge koputus ja surnukahvatu teener astus kikivarvul sisse. Ta oli hirmust meeletu ja rääkis minuga kähedalt väriseval ja väga tasasel häälel. Mida ta ütles? – mõnda katkendlikku lauset ma kuulsin. Ta rääkis mingist öövaikust häirinud metsikust karjest, teenijaspere kokkukogunemisest – hääle suunas otsimisest –, seejärel muutus ta hääl erutavalt selgeks, kui ta sosistas midagi rüvetatud hauast – surilinasse mähitud moonutatud kehast, mis ikka veel hingab, ikka veel tuksleb, ikka veel elab!
Ta osutas mu riietele – need olid mudased ja hüübinud verega koos. Ma ei lausunud sõnagi ning ta võttis mul õrnalt käest kinni, käeseljal olid näha inimküünte jäljed. Ta juhtis mu tähelepanu mingile asjale seina ääres – vahtisin seda mõne minuti – see oli labidas. Karjatades kargasin laua juurde ning haarasin pihku seal lebava karbi. Aga ma ei suutnud seda lahti kangutada, pillasin selle värisevast käest maha ning raskelt langedes purunes karp kildudeks; ja kõlisedes veeresid sealt välja mõned hambaarsti riistad koos kolmekümne kahe pisikese, valge, just nagu elevandiluust asjakesega, mis põrandale laiali pudenesid.
LIGEIA
Ja tahe on selles, mis ei sure.
Kes tunneb ära tahte saladused ja tema jõu? Sest Jumal ep ole muud kui suur tahe, mis oma vaimuväega kõigist as just läbi tungib. Inimene ei heida end inglite ega ka mitte täiesti surma meele valla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.
Kõige parema tahtmise juures ei suuda ma meenutada, kuidas, millal või isegi kus täpselt ma esimest korda tutvusin leedi Ligeiaga. Vahepeal on möödunud pikki aastaid, ning mu mälu on paljust kannatusest nõrgaks jäänud. Võib ka olla, et ma ei suuda nüüd neid asju meelde tuletada, sest tõtt-öelda sööbis mu armastatu iseloom, ta harukordne haritus, ta ainulaadne, kummatigi rahulikult kaunis kuju ning ta tasase laulva hääle erutav ja kütkestav ilukõne mu südamesse nii kindlalt ja vargselt jõudsal sammul, et seda polnud märgata ega tunda. Aga ma usun, et kohtasin teda esimest korda ja kõige sagedamini ühes suures, iidses ja lagunevas Reini-äärses linnas. Kindlasti olen kuulnud teda rääkivat oma perekonnast. Pole kahtlust, et see oli väga vana päritolu. Ligeia! Ligeia! Mattunud uuringuisse, mis juba oma laadilt kipuvad summutama välismuljeid, suudan ma üksnes selle armsa nime
Sest kuna Jupiter talve jooksul annab kaks korda seitse sooja päeva, on inimesed nimetanud seda mahedat ilma ilusa jäälinnu ammeks. –
Marie Sallé – kuulus 18. saj prantsuse baleriin.
…et igas ta sammus peitus tundmus (pr k).
…et igas ta hambas peitus mõte.