Novelle. Edgar Allan Poe
särava hambarea. Mu rinnus võitles nüüd hämmastus sügava hirmuga, mis seal seni üksi oli valitsenud. Tundsin, et mu silmanägemine muutus ähmaseks ja mõistus lõi vankuma, ning alles suure pingutusega õnnestus mul jõudu koguda ülesande tarvis, millele kohusetunne sel kombel veel kord mu tähelepanu oli juhtinud. Surnu laup, põsed ja kurgualune õhetasid kohati; märgatavat soojust õhkus kogu kehast, koguni süda tuksus nõrgalt. Naine elas, ning kahekordse innuga asusin oma elustamiskatsete kallale. Hõõrusin ja niisutasin ta oimukohti ja käsi ning tegin kõik, mida kogemused ja mitmed kaugeltki mitte kasinast meditsiinilisest kirjandusest saadud teadmised suutsid soovitada. Ent asjata. Äkki õhetus kadus, tuksumine lakkas, huuled muutusid kaameks, ning hetk hiljem oli kogu keha jäiselt külm, surnukahvatu, tugevasti kangestunud ja kõhetunud, evides kõiki juba mitu päeva hauas viibinu vastikuid iseärasusi.
Ning uuesti andusin ma unistustele Ligeiast ning uuesti (ime siis, et ma kirjutades hirmust võbisen?), uuesti kostis mu kõrvu tasane nuukse eebenipuust voodi poolt. Ent milleks peatuda nii üksikasjalikult tolle öö kirjeldamatutel õudustel? Milleks jutustada, kuidas peaaegu kuni koidiku halli ahetuseni välja see võigas taaselustumisedraama üha kordus; kuidas iga kohutav tagasilangus tähendas aina karmimat ja silmanähtavalt lootusetumat surma; kuidas iga uus agoonia paistis olevat heitlus nähtamatu vaenlasega; ning kuidas igale heitlusele järgnes ütlemata kohutav muutus surnukeha väljanägemises. Lubage mul see lugu kiiresti lõpetada.
Suurem osa kohutavast ööst oli juba ära kulunud ning tema, kes oli surnud, liigutas end taas – seekord aga jõulisemalt kui seni, kuigi ärkas laosest, mis oma äärmises lootusetuses oli koledam kui kõik eelmised. Olin ammu lakanud võitlemast või end liigutamast ning jäin kangestunult diivanile istuma, abitu ohver ägedate tunnete tulvas, millest kabuhirm polnudki see kõige koledam, kõige laostavam. Surnukeha, kordan, liigutas end ja seekord jõulisemalt kui varem. Eluvärvid uhkasid ebatavalise hooga üle ta näo – liikmed lõtvusid, ja kui silmalaud poleks olnud ikka veel tugevasti kokku pigistatud ja surimähkmed ja – linad koolnu kehale ikka veel oma surmapitserit vajutanud, oleksin võinud loota, et Rowena on surmaahelad endalt täielikult heitnud. Kui ma aga esialgu veel seda mõtet omaks ei võtnud, ei saanud ma kummatigi vähemalt siis enam kauem kahelda, kui surilinadesse mähitud kogu voodilt tõustes, jõuetul sammul vaarudes, silmad kinni, nagu kuutõbine otsustavalt ja ilmsi keset tuba astus.
Ma ei värisenud – ma ei liigutanud – hulk selle kogu ilme, kasvu ja olekuga seotud pööraseid kujutlusi, mis läbi mu pea sööstsid, olid mu halvanud, kiviks tarretanud. Ma ei liigutanud – vahtisin vaid üksisilmi seda viirastust. Mu mõtetes valitses meeletu segadus – vaigistamatu möll. Kas see tõesti sai olla elav Rowena, kes mu vastas seisis? Sai see üldse olla Rowena – heledajuukseline, sinisilmne leedi Rowena Trevanion Tremaine’ist? Miks, miks pidin ma selles kahtlema? Suu ümber olid tõmmatud sidemed – aga kas ei võinud see siis olla elusa Tremaine’i leedi suu? Ning need põsed – eks meenutanud see roosa jume tema elu õitseaega – jah, need võisid küll olla elava Tremaine’i leedi kaunid põsed. Ja see lõug oma tervisest õhkuvate lohukestega, eks võinud see ju temale kuuluda? – aga oli ta siis sestpeale, kui ta haigestus, pikemaks sirgunud? Milline meeletu hullus valdas mind selle mõtte juures! Üks hüpe ja ma olin ta jalge ees. Põrgates mu puudutuse eest tagasi, laskis ta pea ümbert vallandunud õudsed surilinikud alla libiseda ning toa tuhisevasse õhku voogas tohutu puhmas pikki sassis juukseid – need olid mustemad kui kesköö r onkmustad tiivad! Ning aegamisi avanesid nüüd minu ees seisva kogu silmad. „Siin vähemalt,” karjatasin ma valju häälega, „ei saa ma – ei saa ma iialgi eksida – need suured ja mustad – ja metsikud silmad – kuuluvad – mu kadunud armsamale – leedi – LEEDI LIGEIALE!”
USHERI MAJA HUKK
Son coeur est un luth suspendu; Sitôt qu’on le touche il résonne. 17
Terve häguse, pimeda ja hääletu sügispäeva, mil pilved rippusid rusuvalt madalal, olin ratsutanud üksi läbi iseäralikult kõleda maanurga, kuni viimaks, õhtuvarjude pikenedes, hakkas mu ees paistma sünge Usheri Maja. Ma ei tea, miks, aga niipea, kui ma seda hoonet silmasin, valdas mind talumatu äng. Ma ütlesin talumatu, sest seda ei leevendanud mingi oma poeetilisuse tõttu pooleldi meeldivgi tunne, millega meel võtab vastu isegi äärmiselt lohutuid või kohutavaid looduspilte. Silmitsesin enda ees avanevat vaadet – maja ja kogu valduse lihtsailmelist maastikku, kõledaid müüre, tühja pilku meenutavaid aknaid, vohavaid lõikheinapuhmaid ja kõdunenud puude valgeid tüvesid – niisuguses ääretus hingemasenduses, mida maistest tunnetest oskan võrrelda üksnes oopiumiuimast toibumisega, karmi naasmisega argiellu, kui nõiduslik loor on halastamatult langenud. Mind valdas jäine tühjustunne, mingi paratamatu mõttenõrkus, milles erksamgi kujutlusvõime ei suutnud leida midagi ülevat. Mis see oli – jäin ma mõtlema –, mis see oli, mis mind Usheri Maja vaadeldes nii rammetuks tegi? Ma ei suutnud seda mõistatust lahendada ega ka jagu saada ähmastest kujutluspiltidest, mis mind mu mõtisklustes ründasid. Olin sunnitud leppima ebarahuldava järeldusega, et kuigi osa väga lihtsaid loodusobjekte üheskoos on kahtlemata võimelised meid niiviisi mõjutama, siis seda mõjujõudu analüüsima meie mõistus ei küüni. Väga võimalik, arutlesin ma, et panoraami üksikosade, vaatepildi detailide teistsugusest asetusest piisanuks, et muuta või ehk koguni kaotada kogumulje troostitust; ning innustatud sellest mõttest, juhtisin hobuse maja lähedal paikneva peegelsiledana sätendava musta jubeda mägijärve järsule kaldale ning – võbisedes erutusest veelgi rohkem kui enne – vaatasin alla halli lõikheina, tontlike puutüvede ja tühjapilguliste akende moonutatud peegelpildile.
Ometi kavatsesin tolles sünges härrastemajas mõne nädala veeta. Selle omanik, Roderick Usher, oli olnud mu poisipõlve lõbus seltsiline, meie viimasest kohtumisest oli aga möödunud palju aastaid. Üks kiri oli siiski hiljuti kauges maakolkas minuni jõudnud – läkitus tema käest –, mille ülimalt tungivale toonile ei saanud muuga vastata kui ise kohale ilmuda. Kiri reetis närvilist ärevust. Kirjutaja rääkis ägedast kehalisest haigusest, mingist rusuvast vaimuhäirest – ja siirast soovist näha mind, oma parimat ja õieti ainukest südamesõpra, lootes minu rõõmsas seltskonnas oma haigusele pisut leevendust leida. Just viis, kuidas kõike seda ja paljut muudki oli öeldud – palve paistis tulevat otse südamest –, ei jätnud mahti kõhklemiseks; seepärast järgnesin viivitamatult kutsele, mida kummatigi pidasin väga iseäralikuks.
Kuigi poisikestena olime olnud lausa südamesõbrad, teadsin temast tegelikult väga vähe. Ta oli alati olnud äärmiselt kinnine. Siiski teadsin, et tema väga vana suguvõsa oli igiammusest ajast kuulus oma kummaliselt tundliku loomuse poolest, mis paljude sajandite vältel oli avaldunud mitmete ülevate kunstiteoste loomises, viimasel ajal aga väljendus nii heldekäelises, ometi pealetükkimatus heategevuses, samuti muusikateoste pigem peenekoelisemate kui ortodokssete ja kergesti äratuntavate väärtuste kirglikus pooldamises. Olin ühtlasi kuulnud sedagi väga tähelepanuväärt tõika, et Usheri sugupuust, nii auväärselt vana kui ta oligi, polnud iialgi võrsunud ühtki vastupidavamat haru; teiste sõnadega, kogu perekond põlvnes otseliinis, ning oli seda peale väga tühiste ja väga ajutiste erandite alati teinud. Võib-olla just see kõrvalliini puudumine, arutasin ma, jälgides mõttes, kui suurepäraselt selle maavalduse üldlaad sobis kokku tema valdajate arvatava iseloomuga, ning vaagides endamisi, millist mõju võis üks pikkade sajandite vältel teisele avaldada – võib-olla just see kõrvalliini puudumine ja sellest tulenev pärusvara järjekindel ülekandumine koos nimega isalt pojale oli pikapeale need kaks niivõrd samastanud, et algselt mõisat tähistav nimi sulandus „Usheri Maja” veidraks ja kahemõtteliseks nimetuseks, mis talupoegade meelest, kes seda kasutasid, näis hõlmavat nii perekonda kui ka perekonna härrastemaja.
Ütlesin juba, et mu pisut lapsik eksperiment – alla mägijärve vaadata – üksnes süvendas esimest iseäralikku muljet. Kahtlemata mu ebausk – ja miks ei peaks ma seda niiviisi nimetama? – seetõttu nii kiiresti kasvaski, et olin ise sellest teadlik. Mulle on ammu selgeks saanud, et see on kõigi hirmust tulenevate tunnete paradoksaalne seadus. Ja võib-olla üksnes seepärast tekkiski mul pilku järvepeegelduselt majale endale tõstes kummaline kujutlus
Ta süda on kui kandlekeel,
Mis heliseb, kui tasse puutud. (J. Krossi tõlge.)