Novelle. Edgar Allan Poe
Tundes puudust ta silmade hiilgavast särast, muutusid sädelevalt kuldsed kirjatähed tuhmiks kui saturnlik tina. Nüüd aga heitsid need silmad üha harvemini oma valgust lehekülgedele, mille kallal ma pead murdsin. Ligeia jäi haigeks. Ta metsikud silmad lõõmasid liiga-liiga hiilgava säraga; kahvatud sõrmed muutusid vahakarva läbipaistvaks nagu surnul ning sinised sooned kõrgel laubal tukslesid ägedalt ka kõige õrnemate tundemõõnade taktis. Taipasin, et ta peab surema, ning heitlesin vaimus meeleheitlikult karmi Azraeliga15. Kirgliku naise heitlused olid aga mu suureks hämmastuseks minu omadest veelgi tarmukamad. Paljugi ta ranges loomuses oli mulle mulje jätnud, et temale tuleb surm ilma oma õudusteta – nii see aga ei olnud. Sõnad ei suuda anda õiget aimu raevukast vastupanust, mida ta Pimedusele osutas. Oigasin ahastuses seda haledat vaatepilti nähes. Oleksin tahtnud rahustada, oleksin tahtnud veenda, aga kui nii tugevasti ihaldatakse elu – ainult elu – üksnes elu, on lohutamine ja veenmine ühteviisi ääretult tobedad. Ent alles viimasel hetkel, kui ta vaim kõige kramplikumalt piinles, lõi ta väline rahu kõikuma. Hääl muutus õrnemaks – tasasemaks –, aga ma ei tahaks peatuda nende vaikselt lausutud sõnade pöörasel tähendusel. Mu pea käis ringi, kui ma võlutult kuulasin ebamaist häälekõla – neid jultunud soove ja ihasid, mida surelik iial varem polnud kuulnud.
Et ta mind armastas, selles polnud kahtlust; ja ma oleksin kerge vaevaga võinud veenduda, et temasuguse rinnas polnud armastus mingi tavaline kirg. Aga alles surm näitas mulle, kui tugev oli ta kiindumus. Hoides mu kätt, puistas ta pikki tunde mulle oma tunnetest tulvil südant, mille ülikirglik andumus ulatus jumaldamiseni. Millega olin ära teeninud, et mind seesuguste pihtimustega õnnistati? – millega olin ära teeninud needuse, et mult rööviti armsam just sel tunnil, kui ta mulle pihtis. Aga ma ei taha sellest nii pikalt rääkida. Lubage mul vaid öelda, et Ligeia ülinaiselikus andumuses armastusele – oh häda, mulle täiesti teenimatult, täiesti vääritult osaks saanud armastusele – nägin ma lõpuks põhjust, miks ta meeletult ja kirglikult igatses elu, mis nüüd nii kiiresti ta eest pages. Mul puudub jõud kirjeldada, puuduvad sõnad, mis suudaksid edasi anda seda meeletut igatsust – seda pöörast kirglikku iha elada – ainult elada.
Kell kaksteist sel ööl, kui ta lahkus, kutsus ta mind käskiva käeviipega enda juurde ja palus korrata värsse, mis ta ise mõni päev tagasi oli loonud. Täitsin ta soovi. Siin need on:
On lõppend argiööde voor,
Käes piduöö on nüüd!
Ja teatris nuttev inglikoor,
Üll õhulised rüüd,
Kaeb näidendit, kus voorus, patt
Ja lootused ja ängid,
Sfääride sulnit muusikat
Orkester üha mängib.
Siin miime vehib, rühib, puhib,
Neil jumalate kuju,
Nad pelgalt nukud, keda juhib
Hiidolendite tuju,
Kes vormituna tulvavad
Veel kiiremini viivust
Ja vargsi häda külvavad
Nad oma kotkatiivust.
Oh näitemängu kirevust!
Ei meelest lähe ta;
Siin publik jahib viirastust,
Kuid kätte eal ei saa;
Toob algusesse taas ja taas
See igikorduv ring.
Ja hullus, õudus ja ekstaas
On sündmustiku hing.
Kuid äkki kogu miimimest
Üht punast kuju hoomab!
Ei tea, kust lavatagustest
Hiidvagel välja roomab!
Ja kihvad miimidesse lööb
Ning iga seerav halab,
Tõuk aga aplalt miime sööb,
Verd kõikjal julmalt valab.
Ja kustub tuledekimp!
Ja tormikeerisena
Üle kogude vajub rimp,
Mis kui kohutav surilina.
Mässav, kahvatu inglitejõuk
Aga kuulutab: „Kogu see lugu
On tragöödia „Inimsugu””,
Kus peaosas on Võidutsev Tõuk.16
„Oh jumal!” pooleldi karjatas Ligeia, karates jalule ja sirutades käsivarred krampliku liigutusega üles, kui ma nende ridade lugemise lõpetasin. „Oh jumal! Oh Taevane Isa! – kas see peab siis vääramatult nii olema? Kas seda Võitjat ei saa kordki võita? Kas ei ole me siis lahutamatu osa Sinust? Kes – kes tunneb ära tahte saladused ja tema jõu? Inimene ei heida end inglite ega ka mitte täiesti surma meelevalla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.”
Ja nüüd, just nagu tundeliigutusest kurnatud, laskis ta käsivarred alla vajuda ning pöördus pühalikult oma surivoodile tagasi. Ja läbi tema viimaste hingetõmmete oli kuulda tasast pominat. Panin kõrva ta huulte ligi ning kuulsin jälle selgesti selle Glanvilli katkendi lõpusõnu: „Inimene ei heida ennast inglite ega ka mitte täiesti surma meelevalla alla muidu kui üksnes oma nõdra tahte nõrkuse läbi.”
Ta suri – ja mina, murest põrmu muljutud, ei suutnud enam taluda oma eluaseme nukrat mahajäetust seal sünges ja lagunevas Reini-äärses linnas. Mul polnud puudust sellest, mida maailm rikkuseks nimetab. Ligeia oli toonud kaasa palju rohkem, kaugelt rohkem, kui tavaliselt surelikule osaks langeb. Seetõttu ostsin pärast mõnekuist väsitavat ja sihitut ringirändamist ühes kauni Inglismaa kõige metsikumas ja vähem käidavas kandis ära kloostri, mille nime ma ei mäleta, ja lasksin selle enam-vähem korda teha. Hoone sünge ja morn suursugusus ning kogu valduse peaaegu metsik ilme, mõlemaga seotud nukrad ja auväärselt vanad mälestused olid igati kooskõlas äärmise mahajäetustundega, mis oli ajanud mind sesse kaugesse ja inimtühja maanurka. Ja kuigi roheka kõdukorraga kaetud klooster väliselt vähe muutus, andsin endale mingi lapseliku põikpäisusega, võib-olla ka nõrgas lootuses leevendada oma muret, maja sees vaba voli uhkeldada lausa kuningliku toredusega. Seesugused narrused meeldisid mulle juba lapsepõlves ja meenusid taas, justkui muutnuks mure mu jälle lapsikuks. Paraku tunnen nüüd, kuivõrd kõigis neis uhketes ja fantastilistes draperiides, pidulikes Egiptuse puunikerdistes, pöörastes karniisides, kogu mööblis ja kuldtutiliste vaipade segastes mustrites võinuks leida juba algava hullumeelsuse märke! Olin muutunud oopiumikütke kuulekaks orjaks, ning mu töödele ja tegemistele andsid värvingu mu unenäod. Aga pole mõtet pikemalt neil totrustel peatuda. Lubage mul rääkida ühest, igavesti neetud kambrist, kuhu ühel vaimusegadusetunnil tõin altari äärest oma mõrsjana – unustamatu Ligeia järglasena – Tremaine’ist pärit heledajuukselise ja sinisilmse leedi Rowena Trevanioni.
Selle mõrsjakambri arhitektuuris ega dekoratsioonis pole ainustki detaili, mida ma praegu oma silme ees ei näeks. Kus oli mõrsja kõrgi suguvõsa mõistus, kui nad, kullajanust aetuna, niivõrd armastatud neitsil ja tütrel lubasid astuda üle niimoodi ehitud kambri läve.
Ma juba ütlesin, et mäletan täpselt iga detaili selles toas – kahjuks kipun unustama suurema tähtsusega asjaolusid –, siin aga polnud mingit süsteemi, mingit pidepunkti kogu tolles fantastilises paraadis, millest mälu võinuks kinni hakata. Tuba asus lossitaoliselt ehitatud kloostrihoone kõrges nurgatornis, oli oma kujult viisnurkne ja õige ruumikas. Kogu lõunapoolse külje võttis enda alla ainus aken – tohutu Veneetsiast toodud ühes tükis klaasplaat – üksainus ruut, millel oli tinajas varjund, nii et teda läbivad päikese- või kuukiired mingi tontliku säraga toas leiduvatele asjadele langesid. Üle selle hiigelakna ülemise serva ulatus vana, mööda massiivseid torniseinu üles roniva viinapuu varbvõrestik. Tumedast tammepuust lagi oli ülemäära kõrge, võlvitud ja peenelt täis nikerdatud kõige pöörasemaid ja grotesksemaid,
Azrail – surmaingel.
Märt Väljataga tõlge.