Siinpool paradiisi. Peeter Urm
täis erekollakat valgust. Varjud olid kadunud, hiirhallid tekid olid tõmbunud punaseks ning ruum tundus äkki kohatult suur. Tekkide all oli samuti tekkinud liikumine. Kerkisid pead, mõni tõusis isegi istukile. Äsja siin-seal kahisenud sosin oli valjenenud rahutuks kõminaks. Vaadati ukse suunas. See avaneski. Suur valges kitlis naine lükkas sisse ratastel toidukäru, millel ämbrite kõrval kõlisesid plekktopsid. Toomas tõusis.
„Oota …”
Antonina Mihhailovna näole oli taas siginenud ärevus. Õpetaja imekõhn kahvatu käsi kadus padja alla ning tõmbas välja hoolikalt taskurätti mähitud tombu. Ta sirutas selle Tooma suunas.
„Võta.”
„Mis see on?”
„Võta, võta …”
Tomp oli üsna kõva ja kandiline. Toomas pistis selle vägisi pihkusurutud asja hajameelselt taskusse. Palatit oli haaranud närviline õhin. Valges kitlis naine tuli kahe plekk-kausiga nende poole.
„Ma tulen homme uuesti,” lubas Toomas ning astus voodite vahelt välja. Suurekasvuline naine möödus temast ja asetas kausi ning lusika Antonina Mihhailovna rinnale, lisas siis killukese hoolikalt lõigatud leiba. Seejärel kummardus teise kausiga naabervoodi kohale.
„Kuuled, hakka sööma …”
Ta muutus korraga tähelepanelikuks, asetas kausi kõrvale ning kompas käega teki all lamajat.
„See siin on vist surnud,” sõnas ta valjult, rahulolematult.
Paljud pead pöördusid vaatama. Tõepoolest, Antonina Mihhailovna naabervoodis püsis ükskõikne vaikus. Palatiski oli korraga väga vaikne.
„Surnud neh,” kinnitas suurekasvuline naine teadjalt. Ta kergitas tekki lamaja kohalt ning Toomas nägi kägaras, põlved kõrgele lõua alla tõmmanud, justkui iseendasse peitupugenud naist. Naine võis olla umbes kolmekümnene. Kuid vanust võis määrata väga umbkaudselt. Naha nooruslik siledus oli teravas kontrastis padjale laialivalgunud tuhmide hallikirjude juustega.
„Oota, Matrjona …”
Voodirea teisest otsast lähenes haiget toitnud õde. Ta heitis lamajale pilgu ning väljus kärmesti palatist. Väga kiirelt lükati sisse ilmselt läheduses seisnud rataskanderaam. Naine tõsteti sellele, kaeti tekiga ning veeretati samas välja. Toomas astus nende järel justkui purjus. Mõttekatked keerlesid segamini peas. Või kas ta mõtleski õieti midagi, oli vaid mingi lämmatav ängistus. Ainus asi, mida ta selgesti tajus, oli õhupuudus tema ümber, justkui voolanuks see ruumi pragudest, akendest, ustest lõplikult välja. Keha oli kattunud külma higiga, jaladki kuulasid halvasti sõna. Ta laskus kiirustades treppidest, leidis end siis haigla-koolimaja eest tänavalt ja ei teadnud järsku, kuhupoole pöörata. Sisemuses keerles, kõhus kiskus valusalt krampi. Ta toetus seljaga majaseina vastu ning öökis tulutult. Lõpuks andis kõht järele ning ta läks edasi. Mingi laudadega ülelöödud vaateakna kohal torkas ta käe masinlikult tasku ning tõmbas välja hoolikalt taskurätti mähitud tombu. Harutas kohmetunud sõrmedega taskuräti selle ümbert. Samas tundis ta leiva lõhna. Taskurätil oli kolm väga täpselt lõigatud ning kõvaks kuivanud viilu. Ta istus koristamata hangekühmule ühe õuevärava kõrval ning hoidis taskurätti leivatükkidega enda ees. Miski nööris kõris. Üsna tema lähedal üle lumelaigulise tänava auras jäävangistusest vabanev Neeva.
Toad olid väga külmad. Siin oli rõskem ja külmemgi kui päikese käes tänaval. Justkui oleks läheneva kevade eest tänavailt põgenev talv end siia magama sättinud. Veel lõhnas millegi võõra järele, aga ta võis olla ka lihtsalt need lõhnad unustanud. Toomas lükkas rasked kardinad kõrvale, läks siis lohkuvajunud nahkpolstriga tugitooli juurde ning istus. Väljas oli ta oma vana mantli lahti nööpinud, nüüd tõmbas hõlmad uuesti koomale. Ükskõikselt vaatas ta läiklevaid portselankujukesi raskel tammepuust puhvetil. Sama osavõtmatult libises pilk üle kullatud raamides maalide seintel, üle diivani, kirjutuslaua ning raamaturiiulite. Kõike kattis tuhmunud härmatisena tolmukord. Ta polnud siin kaua käinud ning Antonina Mihhailovna surma järelgi käis ainult korra, sest nõuti pabereid. Nüüd läheb ta lõplikult. Võtab vaid mõned raamatud ning ühe foto. Ta tõusis ning jalutas mööda tube ringi, kuid hoidus hoolega midagi puutumast. Siis läks ta vannituppa, pesi end külma, vaevu soriseva vee all ning hõõrus froteerätikuga. Suures nikkelraamiga seinapeeglis nägi ta oma keha, mille silmatorkav kõhnus ei suutnud siiski varjata naha all liikuvate lihaste sitkust. Teravnenud põsenukkidega näos oli avalust, tugev lõug ja kokkupigistatud huuled muutsid selle tarmukaks, teotahteliseks, veidi jonnakakski. Kevadpäike oli puistanud tedretähne ninaseljale. Need andsid näole pisut lõbus-kavala varjundi ning panid teda praegugi muigama. Ta riietus kiirustamata, võttis kapist Antonina Mihhailovna väikese vineerist reisikohvri ning pani sellesse raamatud. Veidi järele mõelnud, lisas ta froteeräti ning villase kampsuni ja pesu. Siis sulges ta hoolikalt kõik uksed. Ta helistas naabrite ukse taga, et võtit hoiule anda, aga keegi ei vastanud. Hüpitanud võtit veidi peos, torkas ta selle endale lõpuks tasku ning laskus kivitrepist alla.
Nad on kohutavalt kõhnad, need mehed. Isegi tema, Leningradis olnu silmale. Paljud on kurnatusest tõeliselt haiged. Nad on töötanud talv läbi tööpatis, kus paljud on neist surnud. Sellest ei räägita meeleldi. Mehi tuuakse järjest juurde ning ühele diviisile lisandub varsti teine. Äsja diviisi jaoks komplekteeritud sanitaarüksus – medsanbat – tegeleb nende turgutamisega ning täivastase võitlusega. Toitlustamine paraneb aeglaselt, aga siiski järjekindlalt nagu muugi varustamine. Neist peab saama tõeline väeüksus, kinnitab diviisikomandör. Tasapisi saabki, toit ja sundiv mahv harjutusväljakuil teevad oma. Hõre pudenev savi kogub voolija sõrmede all sitkust. Aga esialgu on traumasid palju, masendavalt palju, ning medsanbati operatsioonitelkideski jätkub tööd. Neid on esialgu kolm kirurgi: Arvi Kollom, kes on ametilt tegelikult günekoloog, Marta ja tema ise, Toomas Hinnov. Hiljem saadetakse juurde Gussev, kes pannakse medsanbatti juhatama, ning Reintam. Jutud peatsest rindeleminekust levivad üha, aga aeg venib. Venib suvest sügiseni, võtab killukese talvestki lisa, kuni saabub käsk.
Neli päeva kestev piinav jalgsirännak lumetuisus. Sumpamine kohati põlvini lumes, lõõskav tuul katmas pihulumega eesmineja selga. Siin-seal harvad inimtühjad külad. Ajuti kaotatakse tee, leitakse üles ning rühitakse edasi. Siis algab kauge kõmin. Tugevnedes, nõrgenedes, vahel kustudes hoopis, ning jälle uuesti. Rinne läheneb, nüüd pole enam mingit kahtlust. Kuskilt imbub meeste ridadesse teadmistki. Velikije Luki, mingi linn …
Toomas Hinnov liigutab ennast ja tunneb samas käe all külma palkseina. Siis avab ta silmad ning hetkeks on tal tunne, et viibib kodus, oma külas, ja et see, mis oli, polnudki uni. Aga see tunne ei kesta kaua, liiga palju tajuvad virguvad meeled võõrastavat. Teadmine imbub temasse koos lähedal asuva rinde tuhandete häältega, koos mahorkahaisulise sineli alla imbunud muldpõrandarõskusega. Pea tuikab väsimusest. Muldonni ukse lähedal klapplaual põleb allakeeratud tahiga petrooleumilamp, mille ähmases valguses upuvad oma varjudesse rohmakalt kokkulöödud puunarid, naelte otsa riputatud sinelid, valged kitlid ning major Gussevi üle koiku sirutunud säärikus jalg.
Nad olid opereerinud vahetpidamata kogu päeva ja pool ööd takkaotsa. Viimasena oli ta koos Gusseviga opereerinud miinile sattunud jalaväelast. Nad olid korjanud kilde naha alt ja kõhust ning eemaldanud suure tüki soolt. Ta oli hoidnud vaheldumisi haavakonkse ning sõlminud õmblussiidi ja oli tundnud seejuures uhkust, et medsanbati ülem ning kõige kogenum kirurg Gussev oli valinud just teda oma assistendiks. Kindlasti oli Gussev virtuoos ja muidugi ei jäänud ta alla professor Vorobjovile, keda Toomas oli näinud vaid kolmel korral opereerimas. Jah, Gussev oli virtuoos, väljavalitu, kelle väledate ja toimekate sõrmede all ühinesid nagu imeväel kildudest-kuulidest lootusetult segipaisatud haavad ning peatusid hirmsaimadki verejooksud. Toomas Hinnov oli tundnud neid sõrmi vaadates vaimustust, kuid samal ajal ka ahastust. Millal kaob kohmakus tema kätest, millal kaob vajadus sõlmata lõtvunud, halvasti seotud õmblussiidi asemele teine? Millal, jumal hoidku, õpib ta konksegi korralikult hoidma, ei rebi haavaservi, ei sebi nagu viimane viletsusehunnik tolle jumala kõrval? Gussev piirdub ainult märkustega, vahel lihtsalt ootab, aga Toomas pelgab siis tema järsu vaatega külmhalle silmi. Toomas teab, et Gussev juhtis Leningradis mereväehospidalis suurt kirurgiaosakonda, teab nagu teised sedagi, et