Siinpool paradiisi. Peeter Urm
tähendab päevast päeva taluda lõppematuid alandusi operatsiooniõdedelt ja arstidelt enda kõrval. Halvale kirurgile ei andesta keegi. Haigegi põlgab teda. Üldine põlgus ja needus, ja võimetus end millegagi kaitsta. Reintam oli halb kirurg. Kõik olid tema vastu ja tema, Toomas, imestas, millise raevuga too üdini solvunud mees ennast kaitses. Reintam kirjutas kaebekirju operatsiooniõdede, arstide, isegi Gussevi peale. Operatsioonitoad olid Reintami kaebustes antisanitaarsed, Arvi Kollom oli kodanlik natsionalist ja Gussev võimuahne despoot, kes levitab anekdoote Stalini kohta. Eriosakonna mehedki käisid asja uurimas. Ja poleks diviisikomandör vahele seganud, kes teab millise pöörde asjad oleks võtnud. Reintami saamatus oli ilmnenud juba esimeste lahingute ajal. Mitu haavatut suri tal operatsioonilaual verejooksu tõttu. Sellele järgnes mitu ebaõnnestunud kopsu- ja kõhuoperatsiooni, mille järel Gussev võttis ta oma isiklikuks assistendiks. Aga mõne päeva järel loobus Gussev teda õpetamast ning määras ta sidumistuppa. Peale seda saigi diviisi eriosakond esimese kaebekirja. Seal ei reageeritud ning järgmine kiri saadeti juba armee poliitosakonda. Asi muutus järsku tõsiseks, sest Reintam oli juba mitu aastat partei liige. Gussev kutsuti välja. Medsanbat töötas sel päeval ainult ühe brigaadiga. Õhtul hilja tagasi saabudes oli Gussev näost tuhkhall, kuid maruvihane.
„Sa oled lurjus, kapten Reintam,” ütles Gussev talle kõigi ees. „Mitte ainult sellepärast, et oled kuhugi kaotanud oma ohvitseriau, oled muutunud viletsaks eideks. Tühja kah, on sedagi nähtud. Eelkõige oled sa lurjus sellepärast, et oled kaotanud kirurgi, arsti hirmu haige ees. Vilets, kuid aus arst ei torma tegema, mida ei oska, poeb peitu, laseb jalga haige juurest, aga ei lähe teda tapma. Haavatud peavad sind kartma samapalju kui sakslast …”
„Te näete ainult minu vigu … kui teen hästi, siis ei midagi … muidu ainult vigu … alati mina …!” karjus Reintam, silmad pilukil vihkamisest, Gussevile näkku. „Te ei salli mind, pole kunagi sallinud!”
„Jah, ei salli, halba kirurgi ei tohigi sallida,” vastas Gussev külmalt. „Ka see on õige, et just vigu peangi ma nägema.”
Seistes seal teiste hulgas ning vaadates Reintami punaseks tõmbunud nägu, mõtles Toomas Hinnov õõnsa tundega, et Gussevi viha polnud suunatud ainult Reintami vastu. Gussev oli öelnud seda neile kõigile, eelkõige talle, Toomale. Gussev hoiatas neid.
Jah, Reintam läks neilt varsti ära, aga asemele tuli Demjanõi. Demjake, nagu õed teda kutsusid. Ümar, naiselike käte ja kiilaspeaga Demjake, kes oli kakskümmend aastat mingis raudteepolikliinikus ravitsenud muhke ja nihestusi ja keda sõda lükkas halastamatult suure operatsioonilambi alla. Ei ole ma miski kirurg, kullake, keelitas ta Gussevit, neil polnud kedagi, seepärast panidki mind kirurgiks. Oled, tõrjus sünge Gussev vihastades vastu, ise ronisid siia ja ka kirjas oled mul kirurg, pole mul õigust arsti sanitariks panna ja kedagi teist asemele ka ei anta. Aga pahandas Gussev mis pahandas, lõpuks maabus Demjake õnnelikult sidumistuppa.
Gussev ütles õieti, niikaua kui jätkub häid, jagub ka halbu kirurge. Aga tema, Toomas, ei taha jääda halvaks. Ja seepärast ta küsiski operatsiooniõelt Anna Viševskajalt, kes praegugi seab instrumente oma laual, nõelahoidjat, eri suuruses nõelu ja õmblussiidi. Milleks, oli Anna imestanud. Ma ei taha saada Demjakeseks, oli ta vastanud ja Anna Viševskaja oli naernud selle peale. Sina ei saagi kunagi temaks, oli ta öelnud, oled liiga auahne. See ei kõlanud just hästi, aga Toomas Hinnov ei pannud seda tähele. Ta lihtsalt ei tahtnud olla Demjake või Reintam ja kõik. Seepärast harjutabki ta nüüd õhtuti omaette muldonnis, et lisada kätele kiirust ja osavust.
Vaikne on operatsioonitoas. Ainult arstiriistade klõbin, narkoosiõe hääl, mis teatab vererõhku ja pulssi, ning sinna sekka medsanbati ülema rahulolev nohin. Gussevi mustades kokkuveetud kulmudes ninajuure kohal ning pilukil silmadega liikumatus näos on vanade ikoonipühakute vaigistavat toredust. Opereeriv Gussev sisendab kõigisse hirmu. Ainult narkoosiõde Olga ei näi teda kartvat. Peatab operatsioonigi, kui tarvis. Gussev kuulab teda. Sel Toomast paar aastat nooremal Samaara neiul, kelle kena sarnakas nägu on tõsidusest pingul, on siin vaat et samapalju võimu kui medsanbati ülemal endal. Ometi pole kõik nii lihtsalt läinud. Olga Stepanovnagi on maitsnud Gussevi raevu. Gussev kõrvaldas ta kord tervelt kuuks ajaks operatsioonidelt. Toomas assisteeris tolgi korral ning mäletab kõike selgelt. Haige suri operatsioonilaual. Ta toodi kõhuvigastusega ning pooleldi külmavõetult otse eesliinilt. Gussev oli võtnud ta kohe lõikuslauale. Nad olid saanud kõhu üsna hästi korda ning sulgesid juba kõhukelmet, kui Olja haavatu pea juurest murelikult teatas, et vererõhk langeb.
„Kanna aga verd üle! Tilgutad veeni, küll siis tõuseb. Sooned ju kinni, ei jookse enam kusagil,” ei lasknud Gussev ennast segada ning õmbles edasi.
„Kannan ju, aga ikkagi langeb,” oli muretsenud Olga Stepanovna ja lisanud kõhklevalt: „Vahest ootate veidi?”
Gussev oli teda ainult korraks pahaselt vaadanud ja edasi töötanud.
„Mul on vaja natuke aega,” polnud tüdruk taganenud, „ma nõuan, palun katkestage operatsioon …”
Toomas oli siis hämmastunult vaadanud õde, kes oli julgenud Gussevit käskida. Oljakese nägu ei näinud siiski küllaldaselt vali sellise julgustüki jaoks, see oli pigem ärevil ja hirmust kahvatu. Ning seepärast andiski Toomas mõttes õiguse Gussevile, kes sõna lausumata, kulmud ähvardavalt kipras, jätkas tööd. Haavatu suri viimaste õmbluste panemise ajal. Nad vaatasid jahmunult Oljat, kes seisis lohutult haavatu peatsis ja nuttis.
„Õde peab tundma oma tööd,” oli Gussev sõnanud jõhkral, talle mitteomasel toonil, oli tõmmanud kummikindad järsult käest ja lahkunud. Toomas Hinnov oli aidanud surnut raamile tõsta, operatsiooniõde oli vaikides kokku korjanud instrumente, aga õde Olja seisis ikka veel operatsioonilaua päitsis ja nuttis.
Gussev eemaldas Olja operatsioonitoast, kuid kutsus ta ise kuu möödudes sinna tagasi. Ja vaatamata Olga Stepanovnale määratud karistusele, tõusis narkoosiõdede autoriteet peale seda juhtumit tunduvalt. Gussevi nõudel lõppes narkoosiõdede seni kestnud igapäevane tagantkiirustamine. Alles narkoosiõde andis loa operatsiooni alustamiseks ning ta esimesel palvel ootasid kirurgid kannatlikult minutite kaupa. „Mis nüüd meie, vehime vaid noaga, aga nemad hoiavad hinges,” pillas Gussev korra jutu sees Toomaga kahekesi olles.
Vastuseis on meeleheitlik. Ikka veel eraldab jõgi neid vabastama tuldud maast. Ilmgi on räbal. Vinduv neljakümne neljanda aasta kevad on rohkem sügise moodi. Lumi püsib kaua, taandub siis aeglaselt võssakasvavailt söötis põldudelt ning veel vastumeelsemalt kahuritulest ülessongitud varemete vahelt. Tuuled puhuvad enamasti põhjakaarest, kandes madalas tuhmhallis laamas pilvi üle maa. Sagedased jahedad vihmasagarad muudavad teed porimülkaiks. Voorid toppavad, rattad upuvad kleepuvasse savisegusesse mulda. Sõdurid tirivad, upitavad, seljad-turjad valutamas pingutusest. Vandesõnad ja raev püsivad teede kohal sama kindlalt nagu vihmgi. Mitte kevad, vaid sügis, olgu ta neetud. Aga imelik – hämmastav on maa oma muutumistes. Ühel õhtul vaibuvad tuuled ning järgmisel hommikul kuivatatakse kõikjal kuumavas päikeses niiskusest auravaid sineleid. Ümberringi seisavad sõja käest kistud pooleldi mahapõlenud külad. Kiiruga remonditava raudtee äärde on kuhjunud ümberpaiskunud ning söestunud vagunid ja tsisternid, nende vahel vedeleb tahmunud tanke ja kahureid. Medsanbatis pole praegu palju haavatuid, kuid Gussev ei anna asu. Ei luba lõdvestust ihkavail kehadel segamatult hingata endasse imekergeks muutunud õhku. Õed puhastavad, nühivad läikima instrumente ning valmistavad ette sidumismaterjali. Arstid peavad lugema. Gussev on mingil moel hankinud Leningradist hulga raamatuid ning ründab nüüd nendega lausa despootlikult oma arste. „Lugege,” käsib ta, „kirurg, kes ei loe, on lihunik.”
Ning Toomas Hinnovgi ei säästa oma silmi. Gussev usaldab teda aina rohkem ning noor arst tahabki olla täie eest. Pealegi on tal veel teinegi raamat, mida ta loeb öösiti. Too teine on märksa õhem. Toomas Hinnov ostis selle paari paberossikarbi eest ühelt armeefarmatseudilt. Raamat kirjeldab ravimtaimede kasutamist ning on varustatud heade joonistega. Gussev kehitas seda raamatut Tooma käes nähes õlgu. Gussevi arvates on kirurgil palju targematki lugeda. Ometi on raamat üllatavalt huvitav. Palju kirjutatakse seal ka salvide valmistamisest. Ta loeb hilisööni petrooleumilambi valgel, lamades kõhuli naril, ning muutub päeval sagedaseks külaliseks medsanbati apteegis. Uudishimulikult jälgib ta ravimite valmistamist