Siinpool paradiisi. Peeter Urm
Viisime just ühe sinna, kild oli otse südame kohalt … aga tema võttis ette …”
Mehed vaatavad teda. Ei kiirusta tõstma oma rasket koormat. Seegi siin tahab võimatut. Muidugi, Gussev, too hull, lõikaks ka surnut, aga siin peab väheke aru pidama, kes lõikuslauale ja kes isolaatorisse …
„Esimene on kinni,” kordab üks neist mõistaandvalt, „Gussev teeb seal märulit, võttis päris surnu ette. Seal läheb pikalt.”
Nii, vaat kus on Gussev. Tähendab, Gussevit ei ole, tema jaoks praegu ei ole.
Sanitarid ootavad ikka veel kannatlikult. Too noor tohter paistab aru pidavat. Pidagu siis! Parem üks kord tassida. Sihukesega kaksad veel selja ära. Veidi puhata, kuni too noor oma juhtmeid sätib, pole ju paha. Mõlema sanitari kitlid on mulla ja verega koos. Ning muugi poolest näivad nad kuidagi sarnased. Kuigi sarnasust ei ole vist siiski rohkem, kui et mõlemad on torganud oma pilotkad kitli vöö vahele …
„Viige siis teise operatsioonituppa! Ja sina …” Ta pöördub noorema poole. (Nad on täiesti erinevad, ta märkab seda alles praegu, vanemal on juuksepiir meelekohtadel täiesti hall.) „… sina otsi üles õde Viševskaja, las tuleb kohe teise operatsioonituppa, silmapilk!”
„Mis? Sa tahad teda opereerida … üksi?”
Marta on tulnud tagasi. Kummardub günekoloogi kohale ning uurib teda murelikult. Toomas Hinnov vaikib, jälgib, kuidas sanitarid kannavad vaevaga Arvi Kollomi kogukat, oma lõtvusest veelgi massiivsemana tunduvat keha operatsioonitelgi suunas.
„Ma küsisin järele, Gussev opereerib ja ei vabane niipea,” ütleb Marta halvasti summutatud ärevusega hääles. „Kild on rebestanud kopsu ja tunginud südame taha, aga süda ise olevat terve.”
„Tuled appi?”
Toomas Hinnov jälgib mööduvaid sanitare. Imelik, kuidas nad teavad, mida teha, mõtleb ta mingi tuima ahistusega südames. Võib-olla Gussev siiski jõuab? Ja siis mõtleb ta: selle asemel, et siin tegevusetult seista ning ennast koguda, võiks ta minna sidumistuppa. Et kas või see väikegi aeg, mis on jäänud operatsioonini ja mille peale ta mõtleb hirmuga, et kas või see aegki aidata neid, sest abivajajaid peab seal tõesti palju olema. Aga ta seisab aina, otsekui midagi unustanud, ning püüab tulutult alla neelata kurku pigistavat ärevust.
Ta avas kõigepealt rindkereõõne parema poole, kuigi oleks meeleldi alustanud kõhust. Aga esiteks oli kopsuhaav verejooksu tõttu ilmselt ohtlikum ja teiseks võis kõhus olla rebestatud sooltest infitseeritud soolesisu ning nad oleksid pidanud kogu instrumentide komplekti ümber vahetama.
Marta seisis tema vastas ning aeg-ajalt puutusid nende pead laua kohal peaaegu kokku. Kopsu ülemises sagaras oli kaks kuulihaava. Ta tegi selle vaevaga kindlaks, sest kõike kattis paks verekämp. Üks kuul pidi olema väljunud, nagu ta oli juba enne operatsiooni aru saanud. Teine tuli üles leida. Ta eemaldas ettevaatlikult mõned verehüübed ning vaatas suure merekäsna taolist kopsu, mis verest mustaks tõmbununa, kuulidest kohati purustatuna, kuid siiski liikudes, tõustes ja laskudes elas justkui omaette elu. Kummikindas sõrmede all oli selgelt tunda, kuidas pumpas veri ning kuidas rägisedes surus õhk end läbi bronhide. Ta teadis, et kõige ohtlikum seisab alles ees. Günekoloog polnud verest lõplikult tühjaks jooksnud vaid selle tõttu, et kopsukelmeõõnde jooksnud veri ja hüübed olid tekitanud vastusurve, vajutanud kinni tühjenevad sooned. Praegu võis iga ettevaatamatu liigutus, iga mõtlematu samm vallandada uue verejooksu. Ja ometigi, ta peab eemaldama kopsu, sooritama ülikeerulise operatsiooni … Mil moel? Ta kõhkles.
„Kuidas vererõhk on?” päris ta narkoosiõelt.
„Kaheksakümmend …”
Anna Viševskaja vaatas teda murelikult kõrvalt. „Meil on veel liiter verd,” ütles ta kaasatundvalt. See noor kirurg näis imetlusväärne oma tõsises rahus ning Anna Viševskaja, kes ei uskunud jumalat, oleks praegu valmis selle imeliku nimega kirurgi pärast Tedagi paluma. Aga tal on ainult konservveri, see kirurgide lootus ja tugi, mis aitab ehk enamgi kui jumal. Ning neiu mõtles palavikuliselt, kust veidigi verd juurde saada.
Toomas Hinnov ootas veel hetke, pidades endaga võitlust. Võib-olla oleks parem veidi oodata? Gussev vabaneb ehk varsti? Ainult liiter verd, tühine kogus selle jaoks siin. Ja ta ei eksi, uus verejooks ongi alanud. Kuulihaavadest valgub järelejätmatult verd. Ja kõht, ka seal on kuulihaavad, mida teeb kõht? Imelik, et ta üldse elab …
„Kas rohkem verd tõesti ei ole?”
„Ei …” Anna Viševskaja hääl kõlas süüdlaslikult. Rohkem mitte midagi, see oli kogu selle veregrupi tagavara.
„Mis sa kavatsed teha?” päris Marta vaikselt.
Toomas teadis isegi, et oodata ei tohi. Nad ju mõlemad näevad, kuidas jookseb. Veresoon on lahti.
„Pange veri üles,” ütles ta narkoosiõele ja siis, ainiti enda ette vaadates: „Hakkame amputeerima, eemaldame … (ta kõhkles hetke) eemaldame kogu kopsu …”
Nii, nüüd on see öeldud, pole taganemist. Kindlasti oleks ka Gussev …
„Gussevil ei lähe enam kaua …”
Marta ütles seda nii tasa, et keegi teine ei võinud kuulda. Marta tahtis teda aidata, pakkus võimalust, aga süütas hoopis raevu. Või oli see jõuetuse vimm, mis Toomas Hinnovi hääle kalgiks muutis?
„Hoia lahti, ära sebi konksuga … vaat siit … ei sobi, andke laiem …”
Ta haaras haavakonksu ning pani selle ise paika. Nüüd ta tegutses, haaras õelt klemme, lõikas skalpelliga, õmbles … Mingi keha rõhunud paine oli taganemas. Ta lihtsalt pidi, ja ta teebki. Aeg-ajalt päris ta õelt vererõhku. Kõik oli halvasti, väga halvasti. Tähtis oli kiirus. Aeg hävitas viimaseid tühiseid šansse ja kogu tema tähelepanu oli kummikinnastes kätel. Korra tumenes veri tökatmustaks – kurjakuulutav sõnum kirurgile. Veres langes hapnik. Süda pumpas tühjalt, soontes ei voolanud enam elu, vaid ähvardav surm. Tuli siiski oodata. Kõigi pilgud püsisid noorukesel Olga Stepanovnal, kes sättis oma narkoosimaski, süstis kiiresti midagi – ning lõpuks, aegamööda, vaevumärgatavalt helenes ka veri.
Gussev tuli, kui nad sulgesid kõhtu. Astus lähemale, vaatas tervet paremat külge läbivat, juba kokkuõmmeldud haava. Ta kuulas Toomas Hinnovi seletusi, kiitmata-laitmata midagi, ainult vahetevahel noogutas arusaavalt peaga.
Juba operatsioonile järgnenud ööl tuli Arvi Kollom teadvusele, aga järgmisel päeval tõusis palavik. Marta istus pidevalt tema kõrval. Toomas Hinnov käis neid sageli vaatamas ning pakkus end Martat välja vahetama, aga Marta keeldus kindlalt.
„Nii on parem,” ütles Marta, ja kui Toomas Hinnov teda imestunult vaatama jäi, lisas naine: „Ta tahab, et mina siin istuksin.”
Toomas Hinnov lahkus tusaselt. Ta hulkus tujutult medsanbati muldonnide vahel, keeldus õhtusöögist, läks hiljem onnide taga olevasse metsa ning seisis kaua ühe puu najale toetudes. Ma oleksin pidanud siiski Gussevit ootama, kordas ta mõttes. Kindlasti oleks Gussev teinud midagi teisiti, oleks teinud kiiremini ning Arvi Kollom oleks kaotanud vähem verd. Aga – verd oleks kaotanud oodates veelgi rohkem, kaitses ta samas end visalt. Ja vaevalt oleks Gussevgi alles jätnud kopsu, mis oli täiesti purustatud. Sa piinad end asjatult, see oli sinu parim operatsioon. Sa suutsid isegi seda, millega kartsid mitte hakkama saavat. Ja kui Gussevile poleks miski meeldinud, siis oleks ta seda öelnud, Gussev ei anna armu kirurgile, kes on midagi viletsalt teinud. Ja ometi, kui Kollom nüüd sureb, on see sinu süü. Ükski haav polnud omaette võttes surmav, aga kui ta sureb, tähendab, et sina … Kõik saavad sest aru ja teavad, et sina … Ta ei kärsinud, läks tagasi põetustelki, lootes kuulda, et on toimunud pööre paremale. Aga kõik oli endine, koguni veelgi halvem. Suur keha lamas jõuetult, justkui elutult voodil. Ainult vere kaotanud hallikad huuled sosistasid aeg-ajalt midagi tasa. Marta istus mureliku näoga päitsis ning õde tegi järjekordse süsti. Ei, häid uudiseid polnud siit loota. Toomas luges seda Marta valulikult kokkupigistatud huultelt. Ja taas leidis ta end sihitult hulkumas muldonnide vahel. Hämarus oli kiirelt üle läinud suveöiseks pimeduseks. Rinne oli nihkunud edasi läände. Paari päeva pärast järgnevad nad talle, asuvad uuesti