Siinpool paradiisi. Peeter Urm
… Miks nad on ometi sellised?
„Kui sa selle mütsi kah kellelegi … müüa kavatsed, siis …”
Mihhaili hääl tõuseb ning katkeb järsult. Ta on tõstnud oma suured, alati punetavad käed enda ette lauale. Pink ragiseb Mihhaili keha all, justkui kavatsetaks tõusta. Ja uuesti võpatab hirm Tooma rinnas. Ta kardab nende mõlema pärast, ei tea isegi, kumma pärast rohkem. Aga Mattias ei näi kartvat ning vanem vendki ei tõuse.
„Mis siis?”
„Siis müü ennast kah ja ära enam siia tule, kuuled …”
Ei saa ta Mattiasest jagu, mõtleb Toomas. Tal on mõlemast kahju. Kui vend ukse suleb; tõuseb temagi viivitades. Ta läheb vaatab, ehk on õpetajal midagi tarvis. Ta ei mõista vendade vaenu, pole kunagi mõistnud. Aga ta näeb ja teab, et see püsib, püsib nagu hämar kõikeimav mürgine soo nende vahel. Ja sellistel hetkedel tahab ta siit ära. Isakodu on siis korraga võõras, täis ängi.
Räästad tilguvad. Keskpäevasele lumele on ilmunud hallikad laigud. Varsti saavad neist loigud. Maja ees seisab hobune reega. See on vana, tuhmide silmadega, lookavajunud selja ning pruunika tokerdunud karvaga loom. Aeg-ajalt vaatab ta oma punase habemega peremehe suunas. Too seisab tüdinud ilmel plotskit kiskudes sealsamas kõrval. Toomas tuleb majast. Suur villane tekk süles, läheb ta ree juurde, kohendab heinu ning laotab teki peale. Ta toob veel vana mantli peaaluseks ning seejärel teisegi teki. Ja kui Aron Mattiase ja Mihhaili vahel tuleb, kõnnib ta nende ees, avab õuevärava ning seab veel kord tekke. Vennad toetavad Aronit, kes astub vaevaliselt raskes, kurguni kinninööbitud lambanahkses kasukas, müts peas ning villane sall mitmekordselt ümber kaela. Nad asetavad ta nagu pambu ettevaatlikult reele ning Toomas nihutab peaalust.
„On sul hea?” pärib Toomas juba mitmendat korda.
„Hea, hea, mis te’nd minu pärast sedasi?”
Haige tõrjub, püüab näida reibas. Tema ärevad silmad otsivad midagi valvsalt vendade kinnistelt nägudelt. Aga samas libiseb pilk ikka ja jälle kiindunult tagasi majale.
„Kõik?” pärib küüdimeheks hakanud valvur Matvei kõrvalt, seades hoolitsevalt range hobuse hõõrdunud kaelal. Mihhail noogutab ning Matvei nõõtab hobuse huuli matsutades liikuma. Vennad saadavad rege, kobaras ümber selle pära. Haige pöörab end tekkide all, vaatab küünarnukile toetudes pikalt ja ahnelt maja. Siis uurib ta vendi mingis kuumavas meeleheitevalus. Palavikust kuivanud huuled liiguvad kahvatus näos.
„Ma ei taha sinna minna,” sosistab ta tasa ning siis kõvemini. „Ärge viige mind sinna … kuuled, Mihhail, Mattias … ma ei taha … ma saan koduski terveks …”
Mihhail vaikib. Tema otsa vaatavad nüüd kõik. Toomas tukslevate kokkupigistatud huultega, nõudlik ja ärev ootus pilgus. Mattias raputab pead, aga temagi ootab. Mihhail ainult vaikib, nägu punetav solvumisest ja tusast. Mida saab temagi muuta? Mida tahetakse temalt, kas ta siis ei öelnud neile varem? Küüdimees Matvei sõrmitseb ohje peos ning uurib mornilt hobust.
„Eks siis lähme, pikk tee,” sõnab ta seejärel asjalikult ning ergutab hobust. Lamajagi näib loobuvat, pilk tõmbunud endasse, laskub ta lõtvunult tagasi seljale.
„Ma ei taha sinna,” pomiseb ta juba alistunult. Tema väsinud aukus silmad leiavad noorema venna. „Sa tuled mind siis vaatama, Toomas, tuled, eks?”
Toomas vaatab teda pärani silmi. Tal on tegemist, et mitte nutta. Häbi on nutta Matvei ja vendade ees. Praegu tahaks ta siit ära, hästi kaugele ära. Ja et mitte nutta, noogutab ta ainult.
„Mattias …” Haige käsi tõuseb pea juurde. Ta võtab järsku mütsi peast ning ulatab vennale. „Võta, Mattias.”
„Mis sa nüüd … jäta.”
Mattias tõrjub segaduses käega, vaatab kiirelt Mihhaili suunas ning lõkendab korraga üleni näost.
„Võta, Mattias, ma tahan …” nõuab haige, „praegu on soe ja seal …” Aroni käsi sirutub mütsiga uuesti üle ree keskmise venna suunas. „Võta, ma palun …”
„Ma ei saa …”
Mattiase aval trotslik nägu on tõmbunud punaselaiguliseks.
„Võta, võta … ma tahtsin juba ammu,” sunnib Aron mingi kasvava õhinaga, asetab järsku mütsi lumele ree taha, ning mässides end tekki, vajub pead tagasi heites raskelt reele.
„Lähme, Matvei … kiiremini.”
Nõksatades liigub regi mööda külatänavat edasi. Mattias seisab lumel lebava mütsi ees, otsekui oleks see mingi tõke. Tõstab selle siis üles ning astub mornil ilmel teistele järele. Nii nad lähevadki küla lõpuni. Minnakse vaikides. Viimaste majade taga jäävad nad maha. Toomas kipub küll edasi, aga vanema venna järsul toonil antud käsk sunnib ta paigale. Nad jälgivad rege, mis päikesest kiiskavate lumiste väljade vahel näib korraga imepisike. Ere päike kipitab silmis. Toomas tõstab käe ning hõõrub rusikaga põski, otsekui nühiks sealt midagi maha. Ta ei taju oma tõmblevaid suunurki. Seal läheb vennas ja miski nagu rebiks end valuslõikavalt temastki lahti.
Toomale oli tundunud see lõpuna. Seal, lumisel teeotsal seistes, oli ta olnud kindel, et ei näe enam venda. Aga Aron ei surnud haiglas. Suvehakul tuli ta koju, lootusrikas ning kosunud. Nad on mind tublisti ravinud, kinnitas ta majas vilkalt ringi liikudes vendadele. Aron uskus ja nemadki uskusid uuesti. Ta laenas Antonina Mihhailovnalt hulga raamatuid ning lubas, kui Antonina Mihhailovnal on tõesti kindel soov linna tagasi sõita, taas koolmeistriameti enda õlgadele võtta. Raske oli Aronit mitte uskuda. Väsimatu, ahne innuga toimetas ta maja taga aias õunapuid istutades. Ja kui esimees kutsus teda appi kolhoosipõllule, läks ta sinnagi. Ta näis läbi-lõhki terve. Päikesest põlenud näkku ilmunud jume oli pühkinud sealt viimsed haigusemärgid. Ma elan saja-aastaseks, lubas ta Toomale naerdes, õpetan veel sinu lapsigi. Sinna heinamaale ta surigi. Keset tulipalavat tööd. Suri päikeselõõmas, ja verd, mida Aroni kurgust lahmates tuli, paistis jätkuvat lõpmatuseni. Toomas hoidis tema pead, inimesed seisid ümber ja vaikisid ning tee kohal püsis tolmupilv, milles tühjal vankril arsti järele kihutav Mihhail peksis sundides hobust. Toomas pühkis seljast kistud särgiga venna tuhkhalliks tõmbuvalt näolt higi ja mullaga segunevat verd ning töinas hirmust ja jõuetusest, et ei saa midagi muuta. Kuid ses jõuetus meeleheites turritas ka viha, leppimatus selle tundmatu vastu, mis oma halastamatuses näis tugevam kõigest. Hiljem oli tal veidi häbigi sellest, et oli tundnud ka viha.
Külast eemal, Fjoši jõe kõrgel kaldal, seisab lõhutud kellatorniga puukirik. Seisab aastaid tühjana. Viimane papp, isa Jeremei, arreteeriti aasta peale sõja lõppu tšekistide poolt ning teati rääkida, et ta lastud linnavanglas maha. Uut pappi ei tulnudki. Pole tarviski, kinnitas piirkonnavolinik Volkov, kes kandis tollal veel punaarmeelasemundrit. „Raiped, üks kontra kõik,” deklareeris ta mahorkasegust süljelärakat maanteetolmu läkitades resoluutselt. „Jumalaga on nüüd läbi, revolutsioon keeras tal kaela kahekorra.” Talle noogutati kaasa, sest Volkovit pidi uskuma. Oli ju revolutsioon juba mõndagi imelikku korda saatnud, seades kas või sellesama külajoodikust kingsepa poja, vara isa jälgedes käima hakanud, lärmaka ja kaklushimulise Nikita Volkovi oma võimu alussambaks. Siiski, kahju oli loobuda harjunud kombest ning rahvas kogunes siia edaspidigi. Mõni salaja imesse uskudes ning uhke habemega Jeremeid viirukipanniga eest leida lootes, teised lihtsalt kohuse sunnil ning kolmandad igavusest. Siin võis lobiseda ning naaberküla rahva käest uudiseidki kuulda. Piirkonnavoliniku ähvardustele ei pööratud kaua tähelepanu. Igal pühapäeval venis see imelik protsessioon läbi küla. Töörõivad vahetatud puhaste vastu, eided mustas, mindi kiriku juurde, seisti ning arutati tõsisel moel oma asju ning mindi siis tagasi. Aga Volkov poleks olnud Volkov, kui ta asja oleks niisama jätnud. Ta kutsus endale abiks mingi asjamehe linnast. Keegi ei teadnud, millest Volkov linnamehega oli rääkinud, aga järgmisel pühapäeval seisid mõlemad kiriku juures. Linnamees pidas pika sütitava kõne, mille peale tema kõrval seisev, nagaanikabuuri näperdav piirkonnavolinik sageli veendunult pead noogutas. Linnamees oskas rääkida ning teda toetati üsna üksmeelselt. Seejärel roniti, triumfaalselt särav Volkov kõige ees, üles kirikutorni, monteeriti raske valatud malmkell oma tugedelt lahti ning kukutati kangide abil tornist