Siinpool paradiisi. Peeter Urm
kui hirmunult haarduvat sellesse. Teravmeelitseti, paljud naersid, veidi pettunud oma kaduvate hirmude pärast. Volkov oli teinud vägiteo, pidid tunnistama nii esiridades seisvad juubeldajad kui ka taga rätiotstega silmi pühkivad naised. Volkov oli võitnud. Vanajumal ise polnud suutnud midagi nende piirkonnavoliniku vastu. Seepärast suhtuti nüüd ka üsna leplikult Volkovi käsusse lõpetada kiriku juures käimine. Mõni aeg peale seda hakkas kolhoos kasutama kirikut oma mitmesuguse liikumatu vara panipaigana. Suurte vihmadega aeti sinna vahel ka lambaid. Nii kuhjus sinna aegamisi harva tarvisminevat koli ja sõnnikut. Ainult kiriku taga olevat surnuaeda kasutati endiselt edasi. Ei saanud ju surnuid matta metsa. Ning selle vastu polnud ka piirkonnavolinikul midagi.
Matusepäeval teadis Toomas juba kindlalt, et tahab ära linna. Kõik see oli alanud juba kevadel. Antonina Mihhailovna oli sellest rääkinud temaga viimasel koolipäeval. Kõik olid juba lahkunud. Nad seisid kahekesi klassiruumis. Antonina Mihhailovna korjas laualt vihikuid kokku ning vaatas aeg-ajalt Tooma poole, keda oli palunud oodata, Toomas seisis akna juures ning kippus kogu oma olekuga välja tänavale.
„Ma sõidan ära,” ütles õpetaja järsku ning tühjendas kiirustades lauda edasi. Aga tema liigutused olid muutunud hajameelseks ning ta tegi seda pigem inertsist. Toomas ei vastanud. Ta vaatas läbi akna külatänavale, kus salguti ning lõbusalt käratsedes läksid vabanemisrõõmus tema klassikaaslased ja kus Saška Lenkin aia varjus paberossi tõmbas. Aga küllap oli tema näos ka üllatust, sest Antonina Mihhailovna rääkis kärmelt ja otsekui vabandades edasi.
„See ei saa ju kesta igavesti, siin on väga toredad inimesed, aga lõpuks olen ma ju gümnaasiumiõpetaja … ja ma armastan väga seda linna. Nad saadavad siia teise õpetaja. Aga sina võiksid ka tulla, tuleksid ka minuga ühes …” Õpetaja vaikis hetke. Tema hääl oli muutunud, sellesse oli ilmunud mingi abitu süüdlaslikkus. „Sa võiksid seal edasi õppida, sa pole sugugi rumal poiss.”
Õpetaja vaatas teda ning justkui ootas talt midagi. Aga ta ei näinud õpetaja nägu, kuigi teadis selle olevat alandliku oma imelikus kohmetuses. See nägu nagu pihtis talle midagi, millele Toomal ei olnud päriselt õigust. Kuid see kõik tundus poisile pigem ähmane ja kauge. Ta nägi halle, selgelt eristuvaid salke Antonina Mihhailovna tihedais juustes ning pööras pilgu kiirelt kõrvale.
„Sa pole veel mõelnud, kes sust saama peaks?” Antonina Mihhailovna hääl oli veidi ebakindel.
Ei, Toomas polnud oma viieteistkümne aastaga selles veel selgusele jõudnud. Ilmselt peegeldus vastus tema hämmeldunud vaikimises, sest õpetaja jätkas kiirustades, mõningase ärrituse ja meelepahaga, otsekui oleks kõiges midagi ebameeldivat.
„Siin pole ju midagi, aga sina pead õppima. Seal on väga head koolid. Elaksid minu ja mu õe juures. Loomulikult räägin ma ka sinu vendadega.”
Selline oli olnud jutuajamine ja õpetaja Antonina Mihhailovna polnud inimene, kes armastas midagi edasi lükata. Ta rääkis Mihhailiga juba järgmisel õhtul. Aga siin kohtas õpetaja ootamatult jäika vastupanu. Mihhail vaatas teda oma veidi pungitavate silmade raske pilguga ning sõnas õlgu kehitades järsult: „Mis vaja, õpib siingi, pole poisil sinna linna midagi asja.”
Kõik jäigi nii. Õpetaja valmistus ärasõiduks. Toomas aga uitas poistega mööda ümberkaudseid metsi ja käis naaberküla külje all jões ujumas. See oli pikk kuum suvi põlde tolmutava põuaga. Õhtuti istusid vanad külatänava äärde õueaedade vilusse tõstetud rohmakatel pinkidel, noored aga kogunesid poe taha Moissejevi Senka bajaanimängu kuulama. Toomas sõelus nende hulgas, muretu ning pruunikspõlenud. Ometi oli seeme külvatud, oli teada antud võimalusest, valikust, ning see kõik ilmutas ennast sisemuses ajuti tormleva rahutuse läbi. Ja kui ta kohtas õpetajat külavahel äsja poest ostetud suure kohvriga, tajus ta tervitusele vastates ängistust, mis oli pigem hirm millestki ilmajäämise ees. Aroni matustel rääkis ta juba ise sellest. Nad seisid valmiskaevatud haua ümber ning lasid köitega alla külapuusepa tehtud rasket, valendavat, hööveldatud laudadest kirstu. Ta hoidis köiest kinni ja, ninas niiske mulla lõhn ning hinges tohutu tühjus, mõtles sellele, et mure polnud neid lähendanud. Mis saab edasi, küsis ta juba mitmendat korda eneselt, tajudes intuitiivselt millegi lõppu, kuid suutmata mõelda sellest edasi. Ta nägi üle Mattiase õla õpetaja rühikat, hallis kleidis kogu, nägi jäigalt ja uhkelt hoidvat pead ning luges sügavat valu kahvatust, kokkupigistatud huultega näost. Antonina Mihhailovna lükkas Aroni surma tõttu ärasõidu edasi ja seisis nüüd omaette naistesalga kõrval, koos ja eemal neist üheaegselt. Ja nii, õpetajat vaadates, teadis Toomas miskipärast väga kindlalt, et tahab ära sõita. Ja kui rätikunurgaga silmi pühkivad naised ja teisedki olid juba lahkunud ning nad seisid ainult kolmekesi kobedale mullakünkale tibutavas vihmas, rääkis ta sellest uuesti.
„Mihhail, vahest peaksin ma siiski edasi õppima?” sõnas ta tasa.
„Kipud ikka linna?”
Aga see tusasel häälel antud vastus polnud kurjustav ega heakskiitev nagu niisama tusane pilkki, mis nooremat mõõtis. Rohkem ei öelnud Mihhail midagi, pööras ringi ja hakkas minema oma raskel lohiseval sammul. Surnuaia värava lähedal oli vihmast halliks pestud kodunev pink. Nad istusid sellele. Vanemad vennad suitsetasid. Mattias pistis käe oma vana kuue põue ning tõmbas välja pudeli. Ta avas selle ning ulatas vanemale vennale.
„Pole midagi parata,” ohkas Mattias, „vennas on läinud.”
Mihhail noogutas sõnatult, jõi pika lonksu ning ulatas tagasi.
„Õpetajagi ütles, et ma peaksin õppima,” alustas Toomas uuesti. Seda öelnud, mõtles ta äkki sellele, et õpetaja oli vist tahtnud temaga rääkida. Antonina Mihhailovna oli seisnud kauem kui teised, justkui midagi oodanud. Aga tema seisis vendade keskel ja siis oli õpetaja läinud.
„Ma lähen kolhoosist ära,” ütles Mattias korraga. „MTJ-is õpetatakse traktoriste välja, seal teenib rohkem kui ainult tubaka jaoks.”
„Muidugi, viina jaoks kah,” viskas Mihhail sapiselt, aga lisas samas oma tavalisel kaalutleval viisil: „Ehk see polegi paha mõte, olen ise kah silma visanud. Muidugi, ega see esimehele meeldi.”
„Seal kraabitakse ränka raha kokku,” kinnitas Mattias vanema venna ootamatust toetusest nähtavalt rõõmustades. „Neil on seal suured õigused. Olla suure riikliku tähtsusega asi, võivad võtta igalt poolt.”
„Sina võiksid kah meiega, kes neid linnaasju teab,” pöördus Mihhail noorima poole. „Ja millest sa seal elama hakkad?”
„Õpetaja ütles, et nende juurde … Ma ei taha saada traktoristiks!” Ta pahvatas selle kärsituse ja solvumisega pooleks.
Mihhail vaikis, jõi pudelist järjekordse lonksu, aga ei järgnenudki vihasööstu, mida Toomas juba pingule tõmbunult ootas.
„Neid linnamehigi nähtud.” Mihhail noogutas põlglikult. „Elu on seal hirmus kallis. Õpid küll, jah, aga mis sa siis siin tegema hakkad?”
Mõlemad vanemad vennad tunnistasid uudishimulikult noorimat. Aga Toomas kõhkles. Kindla peale oli elu linnas hirmus kallis ja uue, süveneva murega tajus ta oma värske plaani haprust. Ja muidugi, mis ta pärast siin …? Mihhail oli kindel, et ta tuleb tagasi. Ta peaks kohe midagi ütlema, midagi hästi veenvat. Võib-olla õpetajaks nagu Aron või Antonina Mihhailovna, siis saaks ka esimehelt palju kergemini loa? Aga ta pole ju kunagi tahtnud õpetajaks saada. Võib-olla siis arstiks? Talle meenus väike kiilaspäine arst rajoonist. Ka selle üle pole ta kunagi juurelnud. Siiski, seal heinamaal Aroni pead hoides ning oma jõuetusest nuttes, seal vist tahtis ta tõesti olla arst. Väga hea arst, selline, kes oleks suutnud Aroni päästa. Aga praegu polnud Toomas kindel selleski ja ta vaikis rusutult.
„No näed,” ütles Mihhail, „utsitavad, keerutavad tolmu üles ja pagevad. Aga maa, tema ei peta, mitte kunagi kohe …”
Ta ei tundnud end uues kohas kaua hästi. See kestis üle aasta, enne kui ta vähehaaval harjus. Tänavalabürintide eksitav segadus, lõputud inimhulgad, autode, troskade vool ning pöörangutel kolisevad trammid. Harjumuspärane, lähedane maagi oli siin peidetud külmraske tahutud graniidi alla. Rohkete sildade all loksus laisalt mustav vesi. Kõik see ängistas erke meeli. Ikka ja jälle põgenes