Siinpool paradiisi. Peeter Urm
Aga viimasel ajal oli sellesse tundesse segunenud ka ängistust. Õpetaja kiire vananemine kohutas teda.
„Aga mina lootsin ikka, et tahad õpetajaks,” sõnas Antonina Mihhailovna tasa ning tema alandlikus, juba leppinud hääles väljendus pettumus. „Sinu vend oli väga hea õpetaja.”
Jah, Antonina Mihhailovna oli pettunud. Ta oli andnud suure tüki oma elust selle pooleldi veel poisikese tarvis. Annaks veelgi, rohkemgi, kõhklemata hetkegi. Ent kui me toetame elu, olgu tema viljades ka veidi meie unistusi. Muidugi on ka arsti kutse midagi. Aga kas saab olla õilsamat tööd kui see, mis kujundab inimese hinge? Selles poisis on liigset tormakust ning tas näib puuduvat venna sügav andumus, kuid siiski …
Eluvõõras, aastate vältel oma unistusi hellitanud Antonina Mihhailovna tundis end paljaksröövituna. Lootuste soojendav lehekuhi ta pealt oli elusügise tuultest järsku minema kantud ning lähenev vanadus sosistas kõrva, et see, mis tuleb, on hirmsam. Ta kaitses end jäiga mõistmatusega, mis kohmakas esituses näis peaaegu vaenulikkusena. Ja ometi, kui Antonina Mihhailovna suutis peita oma keerukad tunded suures osas iseenesesse, siis vanem õde Zosja Nikiforovna ei raisanud selleks kübetki jõudu. Tema kõhnas kehas paistsid veel edukalt püsivat tugevad kired. Ta tuhises raevukalt korteris ringi, näis täitvat üheaegselt mõlemat tuba.
„Arstiks,” kordas ta põlglikult, „see härra siin tahab saada arstiks? Kas kuulsid, Antonina Mihhailovna? Ma olen kindel, et sina sellest midagi ei teadnud.”
Zosja Nikiforovna hallid lokid vabisesid võidukalt. Ta oskas irooniliselt naeratada, kitsad huuled kokku surutud, ning tegi seda väga mõjukalt.
„Tema teeb siin mis tahab ja meie ei loe talle mitte põrmugi! Varsti pole meid üldsegi siia tarvis. Varsti oleme, kaks vanamutti, talle lihtsalt tüliks …”
„Jäta, Zosja, palun sind … väga hea, et arstiks.”
Antonina Mihhailovna vaatas paluvalt üle laua Tooma suunas ning naeratas vabandavalt. See naeratus hävitas noormehes pead tõstnud tõrksuse ning jäi ainult häbi. Aga selles häbis oli ka mingi hämmingu maik.
Ühiselamus on hea, isegi põnev. Selja taga viis korratult ülestehtud raudvoodit, istub Toomas noaga kriibitud laua taga, millel vedelevad pesemata teeklaasid, ning kirjutab kirja. Ta käib siin nüüd sageli. Genrihh Levin, kellega ta oli teinud eksamiärevusest sumisevas koridoris oma esimest suitsu, kutsus ta kaasa ning ta tunneb end siin hästi. Enam ei häiri siin-seal vedelevad kingad ning higilõhnalised sokid, ei häiri määrdunud voodipesu, rasvaplekkidega õpikud ega see räpane laudki. Selles minnalaskmises on tema jaoks eelkõige vabaduse hõngu. Tule vaata, kuidas elab valgust nõudlev proletariaat, oli Levin teda kutsunud ja tema oli tulnud selle tõmmu laiaõlgse noormehe järel, kelle säravvalgete hammaste naeratav optimism näis läbi murdvat kõikjalt. Siin tuldi ja mindi, söödi, magati ja õpiti teistest välja tegemata, aga ometi kuidagi koos. Kellelgi polnud kellegagi asja, aga ometi oldi läbilõhki seltsimehed.
… Viimane eksam läks kah hästi, seega olen nüüd esimese kursuse üliõpilane. Kõik ütlevad, et Leningradi I Meditsiiniinstituut ongi kõige parem …
Ta lisab veel midagi ja siis võib lõpetada. Mudides sulepead, kogub ta mõtteid. Tema selja taga pakib tütarlapselikult õrnvalge naha ja punakate turris juustega noormees oma kohvrit. Noormeest kutsutakse Grišaks. Ta on pärit Pihkvast. Teisel eksamil kukkus ta läbi ja valmistub nüüd ära sõitma. Tal on tublisti raamatuid ning need teevad talle muret. Ta tõstab need pungil kohvrist välja ning asetab kõhklevalt voodile. Milleks viia neid tagasi, milleks talle enam need raamatud?
„Kuule, ehk ostad ära, mis?” pöördub ta korraga seinaäärsel voodil kõhuli õppiva madrusesärgis noormehe poole. Ta silitab käega justkui kahjutundes tüsedaid köiteid ning tema pehmete joontega näkku ilmub ärev ootus.
„Asja mul raha raisata.”
Madrusesärgis noormees heidab segajale murelikult kokkuveetud tihedate kulmude alt tõrjuva pilgu ning loeb keskendunult edasi. Madrus on omamoodi kuulus nende hulgas. Tal on juba austav hüüdnimigi – Kirurg. Ta tahabki saada kirurgiks nagu Toomaski. Küllap ta närib end neist raamatutest läbi ja peagi hakkab meremehebušlati asemel katma ta õlgu valge arstikittel.
Nad olid ühel õhtul kolmekesi pikalt rääkinud, ja ühtmoodi kergesti nii ägestuv kui ka rõõmustav Stefan jutustas õhinal, kuidas ta taskunoa abil oli eemaldanud sõbral õlast mürsukillu:
„… Viisime vabariigile lennukeid, seisime sadamas ja tema, fašist, tõmbas tule peale. Põrutas, raisk, täpselt keset tekki. Kahel võttis kohe hinge, aga sõbral siia õlga. Arsti muidugi polnud, neil seal kaldal kah tohuvabohu. Noh, tarvis kohe välja sõita. Kuni tagasi oleks jõudnud, oleks käsi kindla peale läinud. Semjon, sõber, siis ütleski, et võtku ma välja. Mul tugev süda sees ja hea nuga kah. Mul oli sihuke soome puss, nikerdasin neile malendeid välja. Nojah, aga malendid on üks asi, sõbra käsi ikka sõbra käsi. Vingerdasin, mis jõudsin, ei tee ja kõik, pattu hingele ei võta. Aga kui tulime öösel, käisid kõik juba peale. Kapten, kontra, kutsus siis hommikul oma juurde ja ütles, olgu olla. Oli meil sihuke imelik vana, ütles, et see pole midagi, olla ise kah sünnituse vastu võtnud. Nojah, aga eided on teine leem, teevad seda ju ise, muudkui passi ainult peale. Vingerdasin, et nii ja naa, aga lõpp. Vana käratas peale. Ta ise tuli ka, käskis, et kuum vesi ja kõik olgu olla. Niikui sünnituseks sättis, roostes ankrukett sihuke. Tuligi võtta. Kaks hoidsid kinni, surusin hambad kokku ja tegin ära. Hiljem, kui vana oli nõudnud velskri peale, tuldi ikka minu juurde. Mõtlesingi siis, et kui sõelapõhjaks ei lasta ja maha saan, põrutan otse kirurgiks …”
Muidugi oli madrus Stefan neist kõige andekam, aga esimesel eksamil pidi ta äärepealt läbi kukkuma. Kukkuski juba läbi, aga ei läinud välja. Oli vahtinud kogu komisjoniga tõtt, endal ilme nii ähvardav, et mõni komisjoniliige hakanudki ebalema.
„Kahju küll, noormees, aga selliste teadmistega on teid võimatu vastu võtta,” oli komisjoni esimees, kuulus professor, talle kuivalt teatanud, et asja lõpetada. Aga Stefan istus nagu naelutatult ja ütles, et tema tuli siia kirurgiks saama ning õppida jõuab ta küll. Ta ei kavatsevat enne magadagi, kuni kõik peas, mis tarvis. Võib olla viis ööd järjest üleval ja ei midagi. Tulgu professor ja kontrolligu ise. Professor vangutanud küll pead, aga küsinud lõpuks siiski edasi, ja lõpuks saigi Stefan läbi. Mitmed olid näinud seda pealt ja lugu lisas Stefanile veelgi kuulsust juurde. Nii tulebki neile panna, kiitles Stefan teiste ees. Professorid on teadagi mis tõust, aga proletariaat oma teele jalga ette panna ei lase.
Seevastu Levin tegi kõik eksamid komistamata ära. Meil on see perekonna asi, seletas ta teistele enesekindlalt. Vana oli Samaaras arst, tegi põrandaalustega kaastööd ja saadeti Baikali taha, on praegugi seal kõva käsi …
Toomas tunneb uhkust oma valiku üle. Ja vennadki peavad osa saama. Kulme kibrutades kummardub ta uuesti kirja kohale.
… Paljud töötavad siin juba õpinguajal haiglates. Mulle lubati ka. Ehk saab siis kuidagi hakkama. Ja see on hea, et Mattias enam ei joo nii palju. Hiljuti oli Aroni sünnipäev. Mina ja Antonina Mihhailovna mõtleme sageli tema peale. On tema haud ikka korras? …
Nii, nüüd peaks aitama. Toomas on rahul. Ta murrab kirja kokku ja topib ümbrikusse. Samal hetkel paiskub uks prahvatades lahti. Õlg ees, astub sisse Levin. Kaenla all hoiab ta mingit pulstunud karvaga kutsikat. Ta astub toa keskele, vaatab muiates enda ümber ja laseb kutsika põrandale. Annab siis loomale jalaninaga julgustava müksu.
„Niuksus sillal sellise enesetapja näoga, viskasin ühe baranka, kugistas alla ja maha ei jäänud. Andke talle süüa.”
Ning juba uue murega uurib Levin kella randmel.
„Aitab logelemisest, puupead!” käratab ta lärmaka sõbralikkusega. „Kes tuleb vutti vaatama? „Trud” ja Moskva „Dünamo” omavahel. Madin on kindel. Viiendast lähevad kõik.”
Madrus võitleb endaga, virutab siis raamatu kinni ning tõuseb ägedalt. End juba valmis seades vaatab ta kõhklevalt raamatut.
„Ega see kaua kesta?” pärib ta murelikult.
„Paar tühipaljast tunnikest. Mis sa muretsed,