Murelind. Camilla Lackberg
Sel juhul meesšovinist, kelle naine teenib kaks korda rohkem kui tema ise … Ma mõtlesin lihtsalt seda, et … äh, tühja temaga, küll sa ise näed.”
Martin istus hetke vaikselt, siis aga küsis: „Tõsiselt räägid või? Kas Erica teenib sinust kaks korda rohkem?”
Patrik naeris. „Ma teadsin, et see paneb sul suu kinni. Ehkki, kui aus olla, siis brutopalga poolest. Sealt läheb suurem osa riigile. See on muidugi vedamine. Kuradi igav oleks rikkaks saada.”
Martin ühines naeruga. „Jah, milline saatus. Sellisesse olukorda ei tahaks küll sattuda.”
„Seda ma ju räägin.” Patrik naeratas, kuid muutus varsti jälle tõsiseks. Nad keerasid Kullenområdetile, kus seisid tihedalt üksteise kõrval kortermajad, ja panid auto parkimisplatsile. Seal jäid nad veel hetkeks autosse istuma.
„Noh, ongi aeg käes. Jälle.”
„Jah,” ütles Martin ja jäi vait. Klomp kõhus kasvas iga minutiga. Kuid tagasiteed ei olnud. Parem see siis juba ära teha.
„LARS?” HANNA PANI oma koti ukse juurde maha, riputas jope nagisse ja asetas kingad kingariiulisse. Keegi ei vastanud. „Halloo? Lars? Oled sa kodus?” Ta kuulis, kuidas häälde hakkas sugenema ärevus. „Lars?” Ta käis majas ringi. Kõik oli vaikne. Tolmukübemed lendasid üles, kui ta end liigutas, need olid akendest sisse immitsevas kevadvalguses selgesti näha. Majaomanik polnud maja koristades kuigi korralikku tööd teinud, enne kui selle neile üürile andis. Ent Hanna ei jaksanud praegu selle peale mõelda. Ärevus surus kõik muu kõrvale. „LARS?” Nüüd hüüdis ta valjul häälel, kuid ei kuulnud midagi muud kui vaid iseenda häält seinalt seinale põrkumas.
Hanna jätkas teed läbi maja. Alumisel korrusel polnud kedagi ja ta läks joostes trepist ülakorrusele. Magamistoa uks oli kinni. Ta lükkas selle ettevaatlikult lahti. „Lars?” ütles ta mahedalt. Mees oli külili voodis, selg tema poole. Ta lamas teki peal, täiesti riides, ja Hanna nägi ühtlase hingamise järgi, et ta magas. Ta puges ettevaatlikult voodisse ja heitis mehe kõrvale. Nad lamasid seal tihedasti kõrvuti nagu kaks lusikat. Ta kuulas mehe hingamist ja tundis, kuidas korrapärane rütm hakkas tedagi aeglaselt unne suigutama. Uni viis tema ärevuse kaasa.
„MIHUKE KURADIMA URGAS,” ütles Uffe ja viskas end ühele vooditest, mis seisid ülestehtult suures saalis.
„Mina arvan, et meil on siin lõbus,” ütles Barbie ja hüples istudes oma voodil.
„Olen ma öelnud, et siin ei saa lõbus olema?” ütles Uffe irvitades. „Ma ütlesin ainult, et see on üks kuradima urgas. Aga küll me asjad käima lükkame, või mis? Vaadake ainult neid tagavarasid.” Ta tõusis istuli ja osutas korralikult täis baarile. „Mida te ütlete? Kas paneme peo püsti?”
„Jaa!” Kõik peale Jonna hõiskasid. Keegi ei vaadanud kaameratesse, mis nende ümber surisesid. Nad olid liiga kogenud, et sääraseid algajate vigu teha.
„Proosit siis, kurat võtaks,” ütles Uffe ja hakkas esimest õlut kõrisse kallama.
„Proosit,” ütlesid kõik teised oma pudeleid tõstes. Kõik peale Jonna. Ta istus endiselt oma voodil, ainult vaatas ülejäänud viit ega liigutanud ennast.
„Mis kurat sul viga on?” küsis Uffe tema suunas hapult. „Kas sa ei joogi koos meiega õlut? Kas sul ei kõlba meiega koos juua või?” Kõigi pilgud olid lootusrikkalt Jonna poole pööratud. Nad kõik teadsid väga hästi, et konfliktid tähendavad head saadet, ja kui nad millestki väga huvitatud olid, siis sellest, et „Fucking Tanum” oleks hea saade.
„Mul pole praegu lihtsalt tahtmist,” ütles Jonna. Ta vältis Uffe pilku.
„Mul pole tahtmist …” tegi Uffe teda falsetihäälel järele. Ta vaatas enda ümber ringi, et teiste toetuses kindel olla, ja nende pilkudes ootust nähes jätkas: „Kurat, kas sa oled mingi neetud karsklane vä? Mina arvasin, et me oleme siin selleks, et oleks PARTY!” Ta tõstis pudeli ja lasi veel paar suutäit kõrist alla.
„Ta pole karsklane,” tihkas Barbie öelda. Terav pilk Uffelt sundis ta vait jääma.
„Äh, jäta mind rahule,” ütles Jonna ja keeras ärritunult jalad voodilt maha. „Ma lähen natukeseks välja,” ütles ta ja tõmbas selga oma suure vormitu sõjaväejope, mille oli kõrval seisvale toolile riputanud.
„Lase aga jalga!” karjus Uffe talle järele. „Kuradima luuser!” Ta naeris valjuhäälselt ja avas järgmise õlle. Siis vaatas ta jälle ringi. „Mida kuradit te seal istute lihtsalt, nüüd on PIDU! Terviseks!”
Pärast mõnda sekundit rusuvat vaikust hakkas levima närviline naer. Seejärel tõstsid ka teised pudeli ja hakkasid udu poole liikuma. Kaamerad surisesid lakkamatult ja suurendasid nende joovet. Oli lahe nähtav olla.
„ISA, UKSEKELL!” RÖÖGATAS Sofie ja pöördus siis tagasi oma telefonikõne juurde. Ta ohkas.
„Isa on nii kohutavalt uimane. Kurat, ma ei jaksa siin istuda. Ma loen päevi, millal saan jälle koju ema ja Kerstini juurde sõita. Tüüpiline, et ma pean siin olema, kui täna algab „Fucking Tanum”. Teised pidid sinna vaatama minema ja mina jään kõigest ilma. Nii kuradima tüüpiline!” kaebas ta. „Isa, TEE UKS LAHTI, uksekell!” karjus ta siis. „Saad aru, ma olen selleks liiga vana, et lahutatud vanemate lapsena nende kahe vahel edasi-tagasi sõita. Aga nad ei suuda ju ikka veel häid suhteid hoida, nii et kumbki neist ei võta mind kuulda. Millised titad nad ikka on!”
Uksekella helin kõlas jälle valjusti läbi korteri ja Sofie tõusis tormakalt püsti. „Ma teen siis ISE lahti!” karjus ta ja lisas pisut vaiksema häälega telefoni: „Kuule, ma helistan sulle hiljem, vanamees istub ja kuulab ilmselt kõrvaklappidest jälle oma ilget tantsumuusikat. Kalli-kalli.” Sofie ohkas ja läks välisukse poole.
„JAA, ma tulen!” Ta avas ärritunult ukse, kuid sattus pisut segadusse, kui nägi kaht tundmatut politseivormis meest.
„Tere?”
„Kas sina oled Sofie?”
„Jah.” Sofie otsis palavikuliselt mälust, mida ta võis teinud olla, et see võinuks põhjustada politsei külaskäigu. Muidugi oli ta viimasel koolidiskol mõned kanged õlled joonud ja samuti oli ta mõned korrad Olle selja taga tema tuunitud mopeediga sõitnud, kuid tal oli raske uskuda, et politsei endale taoliste nähtuste pärast tüli teeks.
„Kas su isa on kodus?” küsis vanem politseinik.
„Jaa,” ütles Sofie venitades ja nüüd kihutasid mõtted veelgi metsikumalt. Mida kuradit võis isa teinud olla?
„Me sooviksime teie mõlemaga rääkida, koos,” täiendas punapäine, pisut noorem politseinik. Sofie ei saanud jätta mõtlemata, et mees ei näe sugugi paha välja. Iseenesest polnud ju teiselgi viga. Aga ta oli ju nii vana. Täielik vanamees. Kindlasti kolmkümmend viis, vähemalt.
„Tulge sisse.” Ta astus kõrvale ja laskis nad esikusse. Sel ajal kui mehed kingi jalast võtsid, läks ta elutuppa. Ja isa istuski tõesti seal, hiigelsuured klapid kõrvadel. Kindlasti mängis seal midagi õudset: Wizex, Vikingarna, Thorleifs või midagi taolist. Sofie näitas talle žestidega, et ta võtaks klapid peast. Isa ainult kergitas neid ja vaatas talle küsivalt otsa.
„Isa, seal on paar võmmi, kes tahavad meiega rääkida.”
„Politseinikud? Mis? Kes?” Sofie nägi, kuidas ka isa mõte hakkas ringi ekslema, otsides seda, mida tema võis olla korda saatnud, mis andnuks politseinikele põhjuse neid külastada. Ta jõudis isast ette. „Mina pole midagi teinud. Honest. Ma vannun.”
Isa vaatas teda kahtlustavalt, kuid võttis kõrvaklapid peast, tõusis püsti ja läks ukse poole, et teada saada, mis lahti on. Sofie läks tema kannul.
„Milles küsimus?” küsis Ola Kaspersen ja nägi pisut kohkunud välja, pidades võimalikuks, et saab küsimusele soovimatu vastuse. Intonatsioon paljastas tema Norra päritolu, kuid niivõrd nõrgalt, et Patrik oletas, et ta lahkus sünnimaalt palju aastaid tagasi.
„Kas