Murelind. Camilla Lackberg
mõelda, et ka Maja vaatab teda iseäranis hea pilguga.
„Ta magab. Sorry.” Erica naeris. Ta teadis, et see väike sarmikas südametemurdja on tal pikalt eest ära saanud.
„Noh, eks ma pean siis püüdma toime tulla, ilma et saaksin tema kukalt nuusutada.”
„Ära ütle nii, ta ärkab kindlasti natukese aja pärast üles. Aga tule sisse. Anna on üleval magamistoas voodis.” Erica osutas ülakorruse poole.
„Sa arvad siis, et see on hea mõte?” ütles Dan murelikult. „Võib-olla pole tal lusti. Võib-olla ta isegi vihastab?”
„Ära ütle, et sinusugusel suurel ja tugeval mehel lähevad ühe väikese naise viha ees põlved nõrgaks,” naljatas Erica, vaadates üles Dani poole, kes pakkus vaieldamatult muljetavaldavat vaatepilti. „Ja ma ei taha ainult sellepärast, et ma nii ütlen, kuulda veel kord juttu sellest, et Maria arvates olid sa niiii Dolph Lundgreni moodi. Kui mõelda, et tema arvates on E-Type’i nimi päriselt E-Type, siis mina sinu asemel teda vabatahtlikult ei tsiteeriks.”
„Aga ma olen ju üsnagi tema moodi, on ju?” Dan võttis sisse edvistava poosi, kuid hakkas siis naerma. „Ei, küllap sul on õigus. Ja minu beibepäevad on täitsa kindlalt möödas. Pidin selle lihtsalt endast välja elama …”
„Jah, me Patrikuga ootame mõlemad, et kohtuksime mõne sinu tüdruksõbraga, kellega oleks võimalik vestelda.”
„Sa mõtled selles kodus valitsevat kõrget intellektuaalset taset silmas pidades … Muide, kuidas „Paradise Hotelil” nüüd läheb? Kas sinu lemmikud on alles? Kes finaali jõuab? Sina kui truu vaataja oskad kindlasti minu teadmisi värskendada ses osas, mis selles kõrgkultuurilises sarjas, mis sinu teadmistejanulisele ajule väljakutseid esitab, juhtunud on. Ja Patrik – tema oskab kindlasti rääkida, millised on seisud Rootsi jalgpallimeistrivõistlustel? See on ju kõrgema taseme matemaatika.”
„Ha-ha-haa … Point taken.” Erica andis Dani käsivarre pihta võmmu. „Mine nüüd üles ja tee midagi kasulikku. Võib-olla saan ma sind lõpuks ometi natuke ära kasutada.”
„Oled sa kindel, et Patrik teab, millesse ta satub? Arvan, et vestlen temaga natuke teemal, kas on tark sinuga altari ette minna.” Dan oli juba poolel teel trepist üles ja rääkis üle õla.
„Jajah … Marss üles nüüd!”
Viimaseid astmeid üles minnes jäi Danil naer kurku kinni. Selle aja jooksul, kui Anna oli lastega Erica ja Patriku juures elanud, polnud nad peaaegu kohtunudki. Nagu kõik teisedki inimesed Rootsis, oli ka tema jälginud tragöödiat ajalehtede vahendusel, ent iga kord, kui ta oli Ericat külastanud, oli Anna end kõrvale hoidnud. Nii palju kui ta oli Erica jutust aru saanud, veetis Anna suurema osa ajast magamistoas kinniste uste taga.
Ta koputas ettevaatlikult uksele. Ei mingit vastust. Ta koputas uuesti.
„Anna? Halloo? Dan olen, kas ma tohin sisse tulla?” Ikka ei mingit vastust. Ta seisis nõutult ukse taga, tundes end selles olukorras üsnagi ebamugavalt, kuid ta oli lubanud Ericale, et püüab aidata, nii et nüüd tuli tal seda parimal võimalikul viisil teha üritada. Ta hingas sügavalt sisse ja lükkas ukse lahti. Anna oli voodis pikali ja Dan nägi, et ta on ärkvel. Naine vaatas midagi nägemata lakke, ristatud sõrmedega käed kõhul. Ta ei vaadanud isegi tema poole, kui ta sisse astus. Dan istus voodiservale. Endiselt ei mingit reaktsiooni.
„Kuidas läheb? Kuidas sa ennast tunned?”
„Kuidas välja paistab?” küsis Anna pilku laest pööramata.
„Mitte kuigi hästi. Erica on sinu pärast mures.”
„Erica on alati minu pärast mures,” ütles Anna.
Dan naeratas. „Jah, selles on sul kindlasti õigus. Ta on natuke kanaema moodi, kas pole?”
„Jah, tänan väga,” vastas Anna ja pööras pilgu tema poole.
„Aga ta soovib head. Ja nüüd on ta pisut rohkem mures kui tavaliselt.”
„Jah, ma mõistan.” Anna ohkas. Pikk sügav ohe, millega näis kehast väljuvat palju rohkem kui vaid õhk. „Ma lihtsalt ei tea, kuidas ma sellest välja saan. Kogu energia oleks nagu otsas. Ma ei tunne midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ma pole kurb. Ega rõõmus. Ma ei tunne midagi.”
„Kas oled kellegagi rääkinud?”
„Mõne psühholoogi või kellegi taolisega, mõtled sa? Noh, Erica ajab ka seda peale. Aga ma ei suuda end ka seda tegema sundida. Täiesti võhivõõra inimesega istuma ja rääkima. Lucasest. Ja minust. Ma lihtsalt ei suuda sellega tegelda.”
„Kas sa …” Dan kõhkles ja niheles voodiserval istudes. „Kas sa ei võiks hoopis minuga rääkida? Me ei tunne teineteist just väga hästi, aga vähemalt pole ma täiesti võhivõõras.” Ta vaikis ja ootas pingsalt Anna vastust. Lootis, et ta vastab jah. Naise liiga kõhna keha ja tema silmade tagaaetud ilmet vaadates tundis ta äkitselt tohutut kaitsjainstinkti. Anna oli nii Erica moodi, kuid samas ka mitte. Hirmunum, õrnem versioon Ericast.
„Ma … ma ei tea,” ütles Anna kõhklemisi. „Ma ei tea, mida öelda … kust ma peaksin alustama …”
„Me võiksime alustada sellest, et teeme ühe jalutuskäigu. Ja kui sa tahad rääkida, siis räägime. Kui sa ei taha, siis … lihtsalt kõnnime natuke. Kas sellest võiks midagi välja tulla?” Häälest oli kuulda, kui väga ta seda tahab.
Anna tõusis mõtlikult istuma. Ta istus hetke, selg Dani poole, siis tõusis püsti. „Hästi, teeme jalutuskäigu. Ainult jalutuskäigu.”
„Okei,” ütles Dan ja noogutas. Ta läks Anna ees trepist alla ja heitis pilgu köögi poole, kus kuulis Ericat kolistamas. „Me teeme väljas tiiru,” hüüdis ta ja nägi silmanurgast, kuidas Erica pingutas, et teeselda, nagu polekski see suur asi.
„Väljas on jahedavõitu, nii et oleks parem, kui sa jope selga paneksid,” ütles ta Annale, kes võttiski tema nõu kuulda, viskas selga beeži villase jaki ja keeras suure valge salli kaela ümber.
„Kas oled hakkamas?” küsis Dan ja tundis ise, et küsimus oli mitmetähenduslik.
„Jah, usun küll,” vastas Anna vaikselt ja läks tema järel välja kevadpäikese kätte.
„KUULE, KAS SA usud, et kunagi harjub sellega ära?” küsis Martin autos teel Fjällbacka poole.
„Ei,” vastas Patrik lühidalt. „Vähemalt ma loodan seda. Vastasel juhul oleks küll aeg elukutset vahetada.” Ta võttis Långsjö kurvi liiga suure kiirusega ja Martin hoidis, nagu ikka, kramplikult laes olevast käepidemest kinni. Ta jättis meelde, et uut tüdrukut tuleb Patrikuga sõitmise eest hoiatada. Ehkki oli ilmselt liiga hilja. Hanna oli ju hommikupoolikul Patrikuga avariikohta sõitnud, nii et arvatavasti oli ta oma esimese surmalähedase kogemuse juba kätte saanud.
„Kuidas ta tundub?” küsis Martin.
„Kes?” Patrik näis olevat tavalisest hajameelsem.
„Uus tüdruk. Hanna Kruse.”
„Noh, tundub päris hea …” ütles Patrik.
„Aga?”
„Mis aga?” Patrik pööras pilgu kolleegi poole, sundides sellega Martinit veelgi kõvemini käepidemest kinni haarama.
„Kuule, vaata ikka teed ka, kurat võtaks. Aga tundus, et sa tahtsid veel midagi öelda.”
„Noh, ma ei tea,” ütles Patrik viivitamisi. Martini kergenduseks hoidis ta nüüd pilku teel. „Ma pole lihtsalt harjunud inimestega, kes on nii hullult … ambitsioonikad.”
„Ja mida põrgut sa sellega mõtled?” naeris Martin, kuid ei suutnud varjata pisikest solvumist.
„Äh, ära pane pahaks, ma ei arva, et sinul ambitsioonid puuduvad, aga Hanna on … kuidas ma seda kirjeldaksingi – superambitsioonikas.”
„Superambitsioonikas,” ütles Martin skeptiliselt. „Sul on tema suhtes