Murelind. Camilla Lackberg
nii, nüüd peame selle siin katkestama. Teil tuleb rohkesti võimalusi osavõtjatega kohtuda, nad elavad ikkagi viis nädalat siin.” Fredrik peletas need eemale, kes ikka veel bussi ümber tunglesid. „Nüüd tuleb anda osavõtjatele võimalus end sisse seada ja pisut puhata. Aga järgmisel nädalal panete ju teleri käima? Esmaspäeval kell 19.00, siis läheb lahti!” Ta tõstis mõlema käe pöidlad püsti ja tulistas välja veel ühe ebaloomuliku naeratuse.
Noored tõmbusid vastumeelselt tagasi, suurem osa liikus põhikooli poole, kuid üks pisem salk paistis arvavat, et see on suurepärane võimalus tänaseks õppetöö peale käega lüüa, ja lonkis kooli asemel Hedemyrsi kaubamaja poole.
„Jah, see siin ennustab vaieldamatult head,” ütles Fredrik, pannes käed Barbie ja Jonna õlgadele. „Mis te ütlete, kids, kas olete valmis alustama?”
„Absoluutselt,” ütles Barbie silmi välgutades. Kogu möll oli talle adrenaliinilaksu andnud nagu tavaliselt ja ta lausa keksis ühe koha peal.
„Ja sina, Jonna, kuidas tunne on?”
„Hea,” pomises tüdruk. „Aga nüüd oleks tore asjad lahti pakkida või nii.”
„Selle ajame korda, kullakene,” ütles Fredrik ja pigistas tugevamini tema õlgu. „Peaasi et te end hästi tunneksite, tead ju küll.” Ta pöördus Erlingi poole.
„Kas elamisega on kõik korras?”
„Aga loomulikult.” Erling näitas käega ühe vanemat sorti punase maja suunas, mis asus neist vaid viiekümne meetri kaugusel. „Nad hakkavad elama rahvamajas. Me paigutasime sinna voodid ja nii edasi, ja ma usun, et teile meeldib.”
„Whatever, kui seal ainult alkoholi on, siis magan ma kus tahes.” Ütlejaks oli Farmi-Mehmet ning kommentaari saatsid ülejäänute itsitamine ja nõustuvad noogutused. Tasuta alkohol oli nende osavõtu üheks tingimuseks. See ja seksivõimalused, mis tuntusega kaasas käivad.
„Rahu, Mehmet,” ütles Fredrik naeratades. „On olemas korralik baar kõigega, mida soovite. Paar kasti õlut ka, ja seda tuleb juurde, kui otsa saab. Me hoolitseme teie eest, kas tead.” Ta hakkas käsi tõstma, et panna seekord käed Mehmeti ja Uffe õlgadele, kuid need vingerdasid sujuvalt kõrvale. Nad olid mehe varakult sildistanud täielikuks pedeks ja neil polnud üldse huvi mingi lillaga mehkeldada, see pidi mehele kuradima selgeks saama. Ehkki see oli tasakaalu hoidmiseks kitsas köis, sest samal ajal tuli ju produtsendiga häid suhteid hoida, selle nõuande olid nad saanud eelmiste hooaegade osavõtjatelt. Produtsent otsustas, kes saab kõige rohkem eetriaega ja kes kõige vähem, ning ekraanil olemise aeg oli ainus, mis arvesse läks. Oksendamine või põrandale urineerimine või enda muidu lollikstegemine – see ei tähendanud absoluutselt mitte midagi.
Sellest polnud Erlingil aimugi. Ta polnud kunagi kuulnud staar-baarmenitest või kõvast töörabamisest sigala teenistuses, mida nõuti, et end tõsielusarja tähena rambivalguses hoida. Ei, teda huvitas vaid hoogne areng, mis saab osaks Tanumile. Ja see, et temast räägitakse kui mehest, tänu kellele see toimus.
ERICA OLI JUBA lõunat söönud, kui Anna magamistoast alla tuli. Ent kuigi kell oli üks läbi, paistis, nagu ta poleks silmatäitki maganud. Anna oli alati olnud kleenuke, kuid nüüd oli ta nii kõhn, et Erical oli mõnikord teda nähes soov kohkunult õhku ahmida.
„Mis kell on?” küsis Anna kergelt väriseval häälel. Ta istus laua taha ja võttis tassi, mille Erica talle ulatas.
„Veerand kaks.”
„Da-daa,” ütles Maja ja lehvitas vaimustunult Anna poole, püüdes tema tähelepanu võita. Anna ei pannud seda tähelegi.
„Shit, ma magasin üle kella ühe. Miks sa mind ei äratanud?” küsis Anna ja rüüpas kuuma kohvi.
„Ah, ma ei teadnud, mida sa tahad, et ma teeksin. Paistab, et sul on vaja magada,” ütles Erica ettevaatlikult ja istus samuti köögilaua äärde.
Tema ja Anna vahekord oli juba ammust ajast niisugune, et Erica pidi sõnu valima, ja pärast seda, mis juhtus Lucasega, polnud asi paremaks muutunud. Juba ainuüksi see, et nad Annaga elasid jälle sama katuse all, mõjus nii, et nad libisesid samadesse mustritesse, millest väljasaamiseks nad mõlemad olid võidelnud. Erica langes õe suhtes automaatselt oma sisseharjunud emarolli, samas kui Anna paistis vaevlevat kahe soovi vahel: lasta enda eest hoolitseda või mässu tõsta. Viimastel kuudel oli kodus valitsenud rusutud õhkkond, kus palju välja ütlemata asju rippus õhus, oodates õiget juhust põhjalikuks arutamiseks. Kuid kuna Anna oli endiselt mingisuguses šokiseisundis, millest ta ei paistnud suutvat välja saada, käis Erica ringi kikivarvul, kartes paaniliselt öelda või teha valesid asju.
„Lapsed? Kas nad said lasteaeda, nagu pidid?”
„Jah, see läks suurepäraselt,” ütles Erica, jättes teadlikult välja Adriani väikese etteaste. Annal oli praegu lastega nii vähe kannatlikkust. Suurem osa praktilistest toimetustest jäi Erica õlule, ja niipea kui lapsed kasvõi natukegi tülitsesid, läks Anna ära ja laskis Erical asjaga tegelda. Anna oli nagu kuivaks väänatud kalts, käis jõuetult jalgu lohistades ringi ja püüdis leida seda, mis teda kunagi oli püsti hoidnud. Erica oli sügavalt, sügavalt mures.
„Anna, ära nüüd ärritu, aga kas sa ei peaks kellegagi rääkima? Me saime ju ühe psühholoogi nime, kes pidi täiesti suurepärane olema, ja ma usun, et see võiks …”
Anna katkestas teda järsult. „Ei, ütlen ma. Ma pean selle ise lahendama. See on minu viga, ma tapsin inimese. Ma ei oska täiesti võõrale inimesele kurta, ma pean selle ise läbi töötama.” Kohvitassi hoidev käsi oli nii kõvasti tassi ümber, et sõrmenukid läksid valgeks.
„Anna, ma tean, et me oleme sellest tuhat korda rääkinud, aga ma ütlen veel kord: sa ei mõrvanud Lucast, sa tapsid ta enesekaitseks. Ja sa ei kaitsnud mitte ainult ennast, vaid ka lapsi. Keegi ei kahelnud selles, sind tunnistati ju täiesti süütuks. Ta oleks sinu ära tapnud, Anna, küsimus oli, kas sina või Lucas.”
Anna näolihased tõmblesid kergelt, kui Erica rääkis, ja Maja, kes tundis õhus pinget, hakkas oma toolis nihelema.
„Ma – ei – suuda – sellest – rääkida,” ütles Anna kokku pigistatud hammaste vahelt. „Ma lähen üles ja heidan jälle pikali. Kas tood lapsed ära?” Ta tõusis ja jättis Erica üksinda kööki.
„Jah, ma toon lapsed ära,” ütles Erica ja tundis, kuidas laugude taga hakkas pisaratest kipitama. Varsti ta enam ei jaksa. Keegi peab midagi tegema.
Siis aga tuli talle üks mõte. Ta tõstis toru ja valis mälu järgi numbri. See oli proovimist väärt.
HANNA LÄKS KOHE oma uude kabinetti ja hakkas end sisse seadma. Patrik suundus edasi Martin Molini väikese pugeriku juurde ja koputas ettevaatlikult uksele.
„Sisse.”
Patrik astus tuppa ja istus harjunud kombel Martini kirjutuslaua ees olevale toolile. Nad töötasid palju koos ja veetsid hulga aega teineteise kabineti toolidel.
„Ma kuulsin, et te käisite avariipaigas. Surnuid ka oli?”
„Jah, juht. Ühe autoga avarii. Ja ma tundsin juhi ära. See on Marit, kellel on pood Affärsvägenil.”
„Oh kurat küll,” ütles Martin ohates. „Nii kuradi mõttetu. Kas ta oli metskitse eest kõrvale pööranud või midagi taolist?”
Patrik kõhkles. „Tehnikud olid seal, nii et nende raport koos lahanguprotokolliga annab kindlasti lõpliku vastuse. Aga auto lausa haises alkoholist.”
„Oh kurat küll,” ütles Martin teist korda. „Teiste sõnadega – roolijoodik. Ehkki ma ei usu, et ta oleks kunagi varem selle küüsis olnud. See võis olla esimene kord, kui ta purjuspäi sõitis, või siis pole ta lihtsalt varem vahele jäänud.”
„Jaah,” ütles Patrik kõhklevalt. „Nii võib see ju olla.”
„Aga?” urgitses Martin ja panid käed kukla taha. Tema punased juuksed särasid valgete käte taustal.