Murelind. Camilla Lackberg
ja olnud tige, et ta esitas nõudmisi, kehtestas reegleid. Kuid samas oli see tundunud mõnus. Kõikide nende pahanduste ja tülide varjus igatses ta samas stabiilsust ja selgeid reegleid. Ja ennekõike, hoolimata kogu mässust, milleks teda sundis tema teismelise tüdruku keha, oli ta olnud kindlalt veendunud, et ta on alati olemas. Ema. Marit. Nüüd oli ainult isa.
Õlal kätt tundes Sofie võpatas. Ta pööras pilgu üles.
„Kerstin? Sa oled kodus?”
„Jah, olin voodis ja magasin,” ütles Kerstin ja kükitas Sofie kõrvale. „Kuidas sa ennast tunned?”
„Oh, Kerstin,” ütles Sofie ainult ja surus näo vastu tema õlga. Kerstin embas tüdrukut kohmakalt. Nad polnud suurema kehalise kontaktiga harjunud, sest Sofie oli juba kallistamise vanusest väljas, kui Marit Kerstini juurde kolis. Ent üsna pea hakkas kohmakus kaduma. Sofie hingas ahnelt sisse Kerstini kampsuni lõhna. Kerstinil oli seljas üks ema lemmikkampsuneid ja tema lõhn oli seal alles. See lõhn ajas ta kõvemini nutma ja ta tundis, kuidas Kerstini õlg märjaks sai. Ta tõmbus temast eemale.
„Vabanda, ma tegin su tatiseks.”
„Pole midagi,” ütles Kerstin ja pühkis pöialdega Sofie pisarad ära. „Sa võid tatistada, palju tahad. See … see on su ema kampsun.”
„Ma tean,” ütles Sofie naeratades. „Ja ta lööks mu maha, kui näeks, et sellel on ripsmetušiplekid.”
„Lambavillast ei tohi pesta soojemas vees kui kolmkümmend kraadi,” kuulutasid nad üheaegselt ja see ajas nad mõlemad naerma.
„Tule, istume köögilaua äärde,” ütles Kerstin ja aitas Sofie püsti. Alles nüüd nägi Sofie, et Kerstini nägu oli justkui sisse vajunud ja mitme tooni võrra kahvatum kui tavaliselt.
„Kuidas sina ennast tunned?” küsis Sofie murelikult. Kerstin oli alati olnud nii … vaoshoitud. Tal hakkas hirm, kui nägi, kuidas naise käed värisesid, kui ta veekeetjat täitis ja sisse lülitas.
„Noh, mitte kuigi hästi,” ütles Kerstin ega saanud midagi parata, et pisarad silma valgusid. Viimastel päevadel oli ta nii palju nutnud, et tuli lausa imestada, et midagi veel järel oli. Ta langetas otsuse ja võttis hoogu.
„Sofie … sinu ema ja mina … On üks asi, mida …” Ta jättis lause pooleli, teadmata täpselt, kuidas jätkata. Teadmata, kas ta peaks jätkama. Oma suureks üllatuseks nägi ta, kuidas Sofie hakkas naerma.
„Kallis Kerstin, ma loodan, et sa ei hakka rääkima endast ja emast kui suurest uudisest.”
„Mida sa silmas pead?” küsis Kerstin valvsalt.
„Noh, et te olite paar ja nii edasi. Kullakene, keda te omast arust petsite?” Ta naeris. „Mihukest paganama teatrit te siin etendasite! Ema muudkui kolis oma asju ühest toast teise, sõltuvalt sellest, kas ma elasin siin või mitte, ja te hoidsite salaja käest kinni, kui arvasite, et ma ei näe. Isssand, kui naeruväärne! No kuule, tänapäeval on ju kõik homod või bid. See on kohutavalt moes.”
Kerstin vaatas teda täiesti jahmunult. „Aga miks sa siis midagi ei öelnud? Kui sa niikuinii juba teadsid?”
„See oli ju lahe. Vaadata, kuidas te teatrit tegite. Parim meelelahutus.”
„Neetud jõmpsikas,” ütles Kerstin südamlikult naerdes. Pärast viimaste päevade leina ja nuttu kajas köögis vabastav naer. „Marit keeraks sul kaela kahekorra, kui teaks, et sa kogu aeg teadsid, aga teesklesid, et ei tea midagi.”
„Jah, kindlasti keeraks,” ütles Sofie tema naeruga liitudes. „Oleks te ise ennast näinud! Hiilisite vargsi kööki suudlema ja muudkui kolisite asju ühest toast teise, niipea kui ma isa juurde sõitsin. Kas sa ei saa aru, mihuke farss see oli?”
„Muidugi saan, väga hästi saan. Aga Marit tahtis, et see nii oleks.” Korraga muutus Kerstin tõsiseks. Veekeetja plõksatas, andes märku, et vesi keeb, ja ta kasutas seda tänulikult ettekäändeks, et püsti tõusta ja selg Sofie poole pöörata. Ta võttis välja kaks tassi, pani kahe teekuuli sisse teed ja valas kuuma vee peale.
„Vesi peab kõigepealt pisut jahtuma,” ütles Sofie ja Kerstin oli sunnitud jälle naerma. „Ma mõtlesin täpselt sedasama. Ta dresseeris meid hästi, see sinu ema.”
Sofie naeratas. „Jah, seda küll. Ehkki ta soovis kindlasti, et oleks mind natuke veel paremini dresseerinud.” Naeratus oli kurb ja andis tunnistust lubadustest, mida ta nüüd enam kunagi pidada ei saa; ootustest, millele tal enam kunagi pole võimalik vastata.
„Marit oli sinu üle nii uhke.” Kerstin võttis jälle istet ja ulatas Sofiele teetassi. „Oleks sa vaid kuulnud, kuidas ta sinuga kiitles, ja isegi siis, kui te olite kõvasti tülitsenud, võis ta öelda: „Milline võimas säde selles lapses on.””
„Tõesti või? Päriselt? Kas ta oli minu üle uhke? Aga ma olen ju õudselt vastik olnud.”
„Äh, Mariti arvates käitusid sa nii, nagu oli loomulik. Sinu asi oli end temast vabaks võidelda. Ja …” Ta kõhkles. „Ta arvas, et eriti kõige selle peale mõeldes, mis oli olnud tema ja Ola vahel, on iseäranis tähtis, et sa suudaksid enda eest seista.” Kerstin jõi lonksu teed, kuid oleks peaaegu keele ära kõrvetanud. See pidi kõigepealt pisut jahtuma. „Ta oli sellepärast tohutult mures, kas tead. Et lahutus ja kõik, mis sellele järgnes, sind kuidagi ei … kahjustaks. Kõige rohkem muretses ta sellepärast, et sa ei mõista. Seda, miks ta oli sunnitud ära minema. Seda tegi ta sama palju sinu kui iseenda pärast.”
„Jah, varem ma seda ei mõistnud, aga nüüd, vanemaks saades, olen seda taibanud.”
„Aa, nüüd kui oled tervelt viisteist,” ütles Kerstin õrritamisi. „Kas viieteistkümneselt antakse kätte juhend, kus on kõik kirjas: kõik vastused elu, lõpmatuse ja igaviku kohta? Kui see nii on, siis kas ma ei saaks seda mõnikord laenata?”
„Äh,” naeris Sofie. „Ma ei mõelnud nii. Ma mõtlesin, et võib-olla ma olen hakanud lihtsalt ema ja isa rohkem inimestena nägema, mitte ainult ema ja isana. Ja ma pole ju ka enam issi tütreke,” lisas Sofie kurvalt.
Üheks hetkeks kaalus Kerstin, kas ei peaks rääkima Sofiele kõigest muustki, kõigest sellest, millest nad olid püüdnud teda säästa. Ent sobiv hetk tuli ja läks ning ta laskis sel mööduda.
Selle asemel jõid nad teed ja rääkisid Maritist. Naersid ja nutsid. Kuid eelkõige rääkisid nad naisest, keda nad mõlemad olid armastanud. Kumbki omal moel.
„TERE, NAISED, MIDA siis täna võiks teile pakkuda? Võib-olla natuke Uffe-baguette’i?”
Suure kobarana pagaritöökojas seisvate naiste vaimustatud itsitamine näitas, et kommentaar oli saavutanud ettenähtud efekti. See ergutas Uffet mitte millegi ees risti ette lööma, ta võttis ühe pagaritöökoja baguette’idest ja üritas seda enda ees puusade kõrgusel viibutades näidata, mida tal oleks pakkuda. Itsitamine muutus hirmunud rõõmukiljeteks, mis ajas Uffe ennast jonksutades naiste suunas liikuma.
Mehmet ohkas. Uffe oli nii kuradi tüütu. Tal polnud kohe üldse vedanud, kuna talle oli osaks langenud koos Uffega pagaritöökojas töötada. Töökohal polnud muidu viga midagi. Talle meeldis süüa teha ja ta ootas pikisilmi, et saab küpsetamisest rohkem teada, ent kuidas ta viis nädalat seda idioodist Uffet välja kannatab, seda ei suutnud ta endale ette kujutada.
„Kuule, Mehmet, kas sina ei näitagi baguette’i? Tüdrukud tahaksid üht tõelist pigi-baguette’i näha.”
„Äh, lõpeta,” ütles Mehmet ja jätkas mandliküpsiste kõrvale punširullide väljaladumist.
„Mida, sa oled ju tõeline naistevõlur. Ja nad pole siin kindlasti varem tõelist pigi näinud. Kas olete, naised? Kas olete varem mõnda pigi näinud?” Uffe osutas dramaatiliselt kahe käega Mehmeti poole, teda justkui laval esitledes.
Mehmet hakkas tõsiselt ärrituma. Ta tundis seda otseselt nägemata, kuidas lakke kinnitatud kaamerad ta suurde plaani võtsid. Nad ootasid tema reaktsioone, igatsesid ja ihaldasid neid. Iga nüanss