Murelind. Camilla Lackberg
ja tundis end pisut rumalalt. „Selle peale pole ma justkui mõelnud …” Ta ei lõpetanud lauset.
„Pole vaja end rumalana tunda. Ma mõistan. Sa pole tükk aega saanud minuga arvestada, aga nüüd olen ma platsil tagasi. Litter on mängu visatud. Ma olen poordist lahti lasknud.”
„Kuule, keegi on liiga palju Daniga koos olnud, nagu ma kuulen …” Erica naeris südamest ja taipas, et see oli täpselt see, mida Anna oli püüdnud saavutada. Ka tema ise oli viimastel kuudel kindlasti liiga morn olnud. Stressi tõttu oli ta ringi käinud, õlad kõrvuni üles tõstetud, ja alles nüüd oli tekkimas tunne, et ta hakkab lõõgastuma. Kui mitte arvestada asjaolu, et ta taipas kasvava õudusega, et pulmad on vaid kuue nädala kaugusel. Ja nemad Patrikuga on planeerimisega lootusetult maha jäänud.
„Me teeme nii,” ütles Anna otsustavalt ja pani Maja põrandale. „Kirjutame nimekirja, mida tuleb teha. Seejärel jagame ülesanded sinu, Patriku ja minu vahel. Võib-olla saab Kristina millegagi kaasa aidata?” Anna vaatas küsivalt Ericale otsa, kuid õe kohkunud ilmet nähes lisas: „Või ehk mitte?”
„Ei, jumala pärast, me hoiame ämma sellest eemal, kuidas vähegi saame. Kui oleks tema teha, siis saaks nendest pulmadest tema isiklik väike erapidu. Kui sa vaid teaks kõiki seisukohti, mis ta juba on esitanud, „parimate kavatsustega”, nagu ta iga kord järjekindlalt lisab. Kas tead, mida ta ütles, kui me talle pulmadest rääkisime?”
„Ei, mida?” küsis Anna uudishimulikult.
„Ta ei alustanud mitte sellest, et oleks öelnud „oi, kui tore, palju õnne” või midagi taolist, vaid luges üles viis asja, mis tema arvates nende pulmade juures valesti on.”
„Suurepärane,” naeris Anna, „kõlab täpselt Kristina moodi. Noh, ja mille üle ta siis kurtis?”
Erica läks Maja juurde ja tõstis sihiteadlikult trepist üles ronima hakanud tüdruku alla tagasi. Nad polnud ikka veel end kokku võtnud, et väravat hankida. „Noh,” ütles ta „esiteks olevat liiga vara pulmi juba suvistepühade ajal pidada, meil olevat pulmade planeerimiseks vaja vähemalt aastat. Siis ei meeldinud talle, et tahame küllaltki väikseid pulmi, kõige rohkem kuuskümmend külalist, sest siis ei saaks tädi Agda, tädi Berta ja tädi Rut, või mis nende kõigi nimed olidki, tulla. Ja pane nüüd tähele, need pole mitte Patriku tädid, vaid Kristina tädid, kellega Patrik on kohtunud üksainus kord, kui ta oli umbes viieaastane.”
Nüüd naeris Anna nii, et vats vappus. Maja vaatas kord ühte, siis teist, ja tal oli selline nägu, nagu oleks ta imestanud, mis siin ometi nii hirmus naljakat on. Kuid siis otsustas ta ilmselt, et polegi tähtis, miks naerdakse, ja hakkas ka ise kõlavalt ja südamest naeru lõkerdama.
„Need olid kaks asja. Mis siis veel?” lõõtsutas Anna naeruhoogude vahel.
„Siis hakkas ta arutlema istekohtade paigutuse üle lauas ja muretsema sellepärast, kui lähedal meile istub Patriku isa naine Bittan. See, et ta aukülaliste lauas istuks, oli loomulikult välistatud. Ja muide, kas Bittanit üldse peakski kutsuma? Sest kõigest hoolimata on Patriku vanemad Kristina ja Lars, ning kuna meil on nii kõhnuke külaliste nimekiri, siis ei peaks mingeid juhututtavaid eelisjärjekorras pulma kutsuma.”
Anna viskas end nüüd pikali maha ja naeris. Ta hingeldas: „Ja see juhututtav on niisiis juba üle kahekümne aasta Larsi elukaaslane.”
„Jah, just,” ütles Erica samuti naerupisaraid pühkides. „Ja kaebus number neli oli, et ma ei tahtnud tema pruutkleiti.”
„Aga olite te üldse varem tema pruutkleidist rääkinud?” katkestas teda Anna ja vaatas suuril silmil Ericale otsa.
„Me pole kunagi isegi selle lähedal olnud, et tema pruutkleiti arutada. Aga ma olen seda Kristina ja Larsi pulmafotodel näinud, ja kui mõelda, et see on üks tõeline 1960ndate kleit, mingist heegeldatud materjalist ja ulatub napilt tagumiku alla, siis on muidugi põhjust arvata, et ma pole sellest eriti huvitatud. Mitte rohkem kui Patrik oma isa bakenbardide ja habeme matkimisest samalt fotolt.”
„Ta on peast põrunud,” ütles Anna, kes oli naerustaadiumist üle saanud ja paistis nüüd hämmingut tundvat.
„Ja number viis, ta-ta-taaa,” Erica jäljendas fanfaari, „number viis on see, et ta nõudis, et meelelahutuse eest vastutaks tema õepoeg. See on siis Patriku tädipoeg.”
„Jah?” ütles Anna küsivalt. „Mis sellel siis viga on?”
Erica tegi teatraalse pausi. „Ta mängib rootsi kannelt.”
„Eeei, sa teed nalja,” ütles Anna väga kohkunud ilmel. „Tõsiselt mõtled või?” Nüüd tuli jälle naer. „Oh, ma näen seda oma silme ees. Tohutu suur pulm koos kõigi Kristina tädide ja nende käimisraamidega, sina imelühikeses heegeldatud kleidis, Patrik oma koolilõpuülikonnas ja bakenbardidega ning kõige krooniks hiiglaslik peoinstrument rootsi kannel. Issand, kui hea. Ma maksaksin ükskõik mida, et seda näha saada.”
„Naera mis sa naerad,” ütles Erica naeratades, „aga praegu paistab, et eitulegi mingit pulma, kui mõelda, kuivõrd maha me korraldamisega oleme jäänud.”
„Aga olgu siis,” ütles Anna otsustavalt ning istus köögilaua taha, paber ja pliiats kirjutamisvalmis. „Nüüd teeme nimekirja ja seejärel hakkame pihta. Ja ärgu Patrik parem mõelgugi, et ta pääseb. Kas abiellud ainult sina või Patrik ja sina?”
„Eks ikka tema ja mina,” ütles Erica. Tundus väga kahtlane, et ta suudab panna Patriku loobuma eksimõttest, et pulmade osas on tema, Erica, nii projektijuht kui ka musta töö tegija. Mees näis elavat usus, et pärast kosimist on tema praktilised teod tehtud ja ta peab veel ainult õigel ajal kirikusse tulema.
„Leida bänd peo jaoks, hmm, seda võiks teha … Patrik,” kirjutas Anna naudinguga. Erica kergitas umbusklikult kulme. Anna ei lasknud end sellest segada, vaid jätkas nimekirja koostamist.
„Frakk peigmehe jaoks … Patrik.” Ta kirjutas väga keskendunult ja Erica tundis mõnu, et oli selleks korraks pääsenud juhiistmel istumisest.
„Leppida kokku aeg pulmatoitude maitsmiseks … Patrik.”
„Kuule, see ei …” alustas Erica, kuid Anna teeskles, nagu ei kuulekski teda.
„Pruutkleit – jah, siin pead küll sina, Erica, oma panuse andma. Mis sa selle kohta ütled, kui me, tüdrukud kolmekesi, sõidaksime homme Uddevallasse ja vaataksime, mis seal leidub?”
„Jah …” ütles Erica kõhklevalt. Riiete proovimine oli küll viimane, mida ta praegu teha soovis. Lisakilod, mis olid Maja kandmise ajal juurde tulnud, koormasid endiselt tema keha ja ta oli lasknud peale nende veel mõned kilod juurde tulla, kuna polnud jaksanud viimaste kuude stressi tõttu mõelda, mida suust sisse ajab. Ta langetas käe saiakesega, mida oli just suhu toppimas, ja pani selle vaagnale tagasi. Anna tõstis silmad oma nimekirjalt.
„Sa tead, et kui loobud pulmadeni süsivesikutest, siis su kilod kaovad.”
„Aga minu kilod pole kunagi varem kiiresti kadunud,” ütles Erica tusaselt. Üks asi oli seda mõtet ise mõelda, hoopis teine aga, kui keegi teine viitas, et sul tuleks kaalu langetada. Ent samas oli Annal õigus. Midagi peab ta ju tegema, kui tahab oma pulmapäeval hea välja näha. „Okei, ma proovin,” ütles ta vastu tahtmist. „Ei mingeid saiakesi ega kooke või maiustusi, ei mingit leiba, valgest jahust pastat ega muud taolist.”
„Aga kleidi pead sa küll praegu valmis otsima. Vajaduse korral saab lasta seda vahetult enne pulmi sisse võtta.”
„Ma usun seda vajadust alles siis, kui see näha on,” ütles Erica kõlatult. „Aga sul on õigus, me võime homme Uddevallasse sõita, kohe kui oleme Emma ja Adriani lasteaeda viinud. Eks siis näeme. Muidu pean ma küll jooksudressis abielluma,” ütles ta, mornil ilmel iseennast silmitsedes. „Veel midagi?” küsis ta ohates ja peanõksuga Anna nimekirjale osutades. Anna jätkas agaralt kirjutamist, jagades ülesandeid vasakule ja paremale. Erica tundis korraga, et on tohutult, tohutult väsinud. Sellest siin ei saa kunagi asja.
TÄNAVAT ÜLETADES