Murelind. Camilla Lackberg
kunagi, kui oleks minu teha,” nähvas too ja lükkas pöördukse puusaga lahti.
„Kurat, kuidas ma seda vihkan,” üürgas Calle ja viskas taldriku kraanikaussi. Selja tagant kostev hääl pani ta võpatama.
„Kuule, kui sa midagi katki teed, võtame selle su palgast maha.” Günther, Tanumshede Gestgifverieti peakokk, vaatas talle teraval pilgul otsa.
„Kui sa arvad, et ma palga pärast siin olen, siis sa eksid rängalt,” nähvas Calle. „Lihtsalt et sa teaksid: kodus Stockholmis kulutan ma ühe õhtuga rohkem, kui sina teenid kuu ajaga!” Ta võttis demonstratiivselt veel ühe taldriku ja laskis sel kraanikaussi kukkuda. Taldrik läks katki ja Calle trotslik pilk õhutas Güntherit midagi tegema. Sekundiks tundus peakokk juba suud avavat, et sõimama hakata, kuid heitis siis pilgu kaamerate poole, läks pomisedes välja ja hakkas pliidiplaatidel podisevat toitu segama.
Calle muigas mõrult. Asjad olid ikka ühesugused, ükskõik kus sa ka ei viibinud. Tanumshedes või Stureplanil. Sama jama igal pool. Money talks. Kõik lähevad sinna, kus pappi on. Tema oli selle sees üles kasvanud. See oli maailmakord, milles ta oli õppinud elama ja mida ta hindas. Miks mitte? See oli ju tema eelis. Ja ta ei saanud midagi parata, et oli sündinud maailma, kus raha kulutati. Ainus kord, kui ta oli kogenud, et need reeglid ei kehti, oli saarel. Selle mõtte juures läks ta nägu pilve.
Calle oli liitunud „Robinsonidega” kõrgete ootustega. Ta oli harjunud võitma. Loomulikult polnud probleemi kambale lollidele matsidele kärbseid pähe ajada. Oli ju teada, mis sorti rahvas selles saates osaleb. Töötud, laotöölised ja juuksurid. Temasuguse mehe jaoks pidi olema tühiasi võit koju tuua. Kuid tegelikkus oli tulnud šokina. Ilma võimaluseta rahakott välja võtta, ilma võimaluseta hiilata olid tähtsaks osutunud teised asjad. Kui toit otsa sai ning jamad ja liivakirbud juhtimise üle võtsid, oli ta varsti eikellekski taandatud, ta oli nobody. See kogemus oli tõesti valus. Ta oli viienda mehena välja hääletatud, polnud jõudnud isegi rühmade ühinemiseni. Äkki oli ta sunnitud taipama, et ta ei meeldi rahvale. Ega ta Stockholmiski kõige populaarsem mees olnud, aga seal näitas rahvas üles vähemalt lugupidamist ja imetlust. Nad lipitsesid meelsasti ja palju, et saaksid olla kohal neil hetkil, kui voolab šampus ja pruute on karjade viisi. Saarel oli see maailm tundunud väga kaugena ja võitjaks oli tulnud mingi täielik null Smålandist. Mingi tislerist idioot, kelle kohta kõik ohkisid, et ta on nii ehe, nii aus, nii rahvalik. Kuradi idioodid. Ei, saar oli kogemus, mille ta tahtis võimalikult kiiresti unustada.
Aga see siin saab olema teistsugune. Siin on ta rohkem oma õiges elemendis. Noh, võib-olla mitte just kraanikausi juures, kuid tal on võimalik näidata, et ta on keegi. Tema Östermalmi kõnepruuk, klassikaliselt üle pea kammitud juuksed ja kallid firmariided tähendavad siin midagi. Tal pole tarvis poolpaljalt ringi joosta nagu mingi metslane ja püüda loota mingisuguse kuradima isikupära peale. Siin võib ta domineerida. Ta võttis vastumeelselt vannist ühe musta taldriku ja hakkas seda loputama. Peaks rääkima produktsioonitiimi ülemustega, kas ta ei saaks Tinaga kohad vahetada. See siin sobis nii kuradima halvasti tema imagoga.
Justkui vastuseks tema mõttele tuli Tina jälle pöörduksest sisse. Ta toetus seina najale, võttis kingad jalast ja süütas sigareti.
„Tahad ka?” Ta sirutas paki Calle poole.
„Jah, kurat võtaks,” ütles too ja nõjatus samuti vastu seina.
„Me ei tohi siin vist suitsetada,” ütles Tina ja puhus välja suitsurõnga.
„Ei,” vastas Calle ja tegi rõnga, mis ajas Tina rõngast taga.
„Mis sa tänasest õhtust arvad?” Tüdruk vaatas Callele otsa.
„Sa mõtled diskost, või kuidas nad seda kutsuvad?”
„Jah, just.” Tina naeris. „Arvan, et ma pole põhikoolist saadik diskol käinud.” Ta liigutas natuke varbaid, mis valutasid, sest olid olnud paar tundi kõrgekontsalistesse kingadesse pigistatud.
„Ah, selge, et saab lahe olema. Meie oleme siin ju peremehed. Rahvas tuleb meie pärast. See lihtsalt peab lahe olema.”
„Jah, ma mõtlesin igatahes Fredriku käest uurida, kas ta saab nii teha, et ma saaksin laulda.”
Calle naeris. „Mida, tõsiselt räägid või?”
Tina vaatas teda solvunult. „Kas sa arvad, et ma olen siin sellepärast, et see on nii kuradima lahe? Ma pean ju võimalust kasutama. Ma olen mitu kuud laulutunde võtnud ja pärast „Baari” oli plaadifirmade poolt sitaks palju huvi.”
„Nii et sul on juba plaadileping?” küsis Calle õrritades ja tõmbas veel ühe sügava mahvi.
„Ei … Sellest ei tulnud midagi välja. Mu mänedžer ütles, et ainult ajastus oli vale. Ja me peame leidma minu omapära esiletoomiseks tugeva loo. Ta püüab teha ka nii, et Bingo Rimér mind pildistaks.”
„Sind,” naeris Calle jõhkralt. „Tead, siis on küll Barbiel suurem šanss … Sul pole ju õieti neid …” ta laskis silmadel üle Tina keha käia, „vahendeid.”
„Mida? Mul on vähemalt sama ilus keha kui sel kuradima tibil. Natuke väiksemad rinnad ainult.” Tina viskas sigareti põrandale ja astus sellele ärritunult kontsaga peale. „Ja ma kogun praegu raha uute rindade jaoks,” lisas ta Callele trotslikult otsa põrnitsedes. „Kümme tuhat veel, siis saan endale need kuradi lahedad D-korvid hankida.”
„Jajah, edu sulle,” ütles Calle ja lömastas samuti põrandal sigareti. Just siis tuli Günther tagasi. Tema nägu omandas veelgi punasema nüansi, kui sel juba padade soojade aurude tõttu oli. „Kas te suitsetate siin? See on keelatud, täiesti keelatud, aaabsoluutselt keelatud.” Ta vehkis ärritunult kätega ning Tina ja Calle vaatasid teineteisele otsa ja hirnusid. Mees oli üks täielik kuradima karikatuur. Nad pöördusid vastumeelselt oma tegemiste juurde tagasi. Kaamerad olid kõik kinni püüdnud.
Parimad hetked olid siis, kui nad istusid hästi lähestikku teineteise kõrval. Hetked, mil naine võttis välja raamatu. Lehtede krabin, kui neid aeglaselt pöörati, naise parfüüm, tema pluusi pehme kangas põsel. Neil hetkil hoidusid varjud eemale. Kõik väljaspool olev, mis ühtaegu hirmutas ja peibutas, muutus tähtsusetuks. Tema hääl tõusis ja langes soojade lainetena. Mõnikord, kui nad olid väsinud, oli üks neist või mõnikord ka mõlemad, uinunud, pea tema põlvedel. Viimane, mis neile meelde jäi, enne kui uni võimust võttis, oli jutustus, hääl, paberi krabin ja pead silitavad sõrmed.
Jutustust olid nad kuulnud nii palju kordi. Nad teadsid seda läbi ja lõhki. Ometi tundus see iga kord uus. Vahel jälgis ta oma õde, kui see kuulas. Suu pisut poollahti. Silmad raamatulehtedes kinni. Juuksed öösärgi peal seljale langemas. Tal oli kombeks igal õhtul õe juukseid harjata. See oli tema ülesanne.
Kui naine luges, kadus too soov suletud uksest välja minna. Siis oli olemas vaid kirev seikluslik maailm, täis draakoneid, printse ja printsesse. Mitte suletud uks. Mitte kaks suletud ust.
Ta mäletas ähmaselt, et algul oli ta kartnud. Nüüd enam mitte. Mitte siis, kui naine lõhnas nii hästi ja tundus nii pehme. Kui ta hääl nii rütmiliselt tõusis ja vajus. Mitte siis, kui ta teadis, et naine teda kaitseb. Mitte siis, kui ta teadis, et on Murelind.
PATRIK JA MARTIN olid tegelnud jaoskonnas paar tundi teiste ülesannetega, oodates, et Ola töölt koju jõuaks. Nad olid kaalunud, kas ei peaks sõitma töö juurde temaga rääkima, kuid otsustanud siis oodata kella viieni, kui tema tööpäev Inventeringus lõpeb. Polnud põhjust mehe töökaaslastele ohtralt küsimusi tekitada. Igatahes mitte veel praegu. Kerstin ju ei uskunud, et Olal olnuks nonde anonüümkirjade ja telefonikõnedega midagi pistmist. Patrik ei olnud sama kindel. Teda oli tarvis veenda vastupidises, enne kui ta selle mõtte nurka viskab. Kirjapakk oli õhtupoolikul kesklaborisse saadetud ja ta oli esitanud ka nõudmise, et talle võimaldataks ligipääs abonentide registrile, kust ta saaks vaadata, kes olid neil ajavahemikel Kerstini ja Mariti telefonile helistanud, kui nad anonüümseid kõnesid said.
Ola näis olevat just duši alt tulnud, kui ta neile ukse avas. Ta oli jõudnud riided selga panna, kuid juuksed