Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone

      Esialgu oli mul lihtne selge plaan: avaldada raamatuna oma seni meedias ilmunud reisilood. Olin töötanud üle kümne aasta ajakirjanikuna ja mu pagasisse oli kogunenud küllaga artikleid erinevatest maailma riikidest ja inimestest, mis mu meelest väärisid paremat saatust kui kolletuda kinniköidetult ajalehtede-ajakirjade lugemissaalis.

      Artikleid oli palju. Need polnud küll “kogu tõde minust”, aga ometi tõde, erinevatelt eksootilistelt maadelt kokku toodud killukesed. Minu toonaseid tööandjaid ei huvitanud eriti see segane taust, mismoodi ma omal ajal ühele või teisele maale sattusin, või jätsid nad selle puhtalt viisakusest küsimata ja rääkisid kuulujutte minu kõrvadest eemal. Enda teada olin ma neile lihtsalt keegi, kes aeg-ajalt imelikele reisidele läks, sealt aga alati, jumal tänatud, produktiivselt naasis ja uusi artikleid tootis.

      Nõnda oleks mul olnud terve raamatu jagu linnade, maade ja inimeste kirjeldusi: parajalt põnevad, mitte liiga ebamugavad, just sellised, nagu reisilood olema peavad – olnuks umbes kahe päeva töö see kõik kokku panna! Mugav ja viisakas lahendus.

      Aga kui istusin raamatukogus ja lugesin neid kunagi ilmunud artikleid, siis…

      Siis rebisin ma olnu lahti. Ja otsustasin sõna otseses, puhtfüüsilises mõttes minevikule näkku vaadata. Tagasi neisse vanadesse kohtadesse lennates sain aru: mul on tegelikult ainult üks võimalus ise selle raamatuga ja võib-olla ka kogu oma eluga rahule jääda. Pean olema aus ja rääkima ära selle loo, millest ükski mu varasem artikkel ei räägi. Miks ja kuidas ma neil reisidel käisin? Võib-olla suudan kirjutamise käigus leida vastuseid küsimustele, mis minevikus lahendamata jäid, lootsin ma.

      Olin juba oma raamatule punkti panemas, kui elu lisas kogu loole veel ühe ootamatu (ja samas kakskümmend aastat oodatud) vaatuse ning taas ühe tagasilennu minevikku. Nii sai sellest raamatust mitte ainult ühe rännuhimulise noore naise karastumise lugu, vaid ka ühe mehe laia ilma ärakaotatud poja lugu.

      Vabandan, et minu jutt hakkab nüüd hüplema edasi ja tagasi, siia ja sinna, läände ja itta, aga kas elus pole mitte nii, et lood sõlmuvad ajast hoolimata ning kümme aastat võib olla nagu kümme tundi ja eile lõpeta- mata jäänu võib end meelde tuletada homme? Igatahes tundub mulle, et midagi on siinsetes lugudes-saatustes ajaüleselt ühist.

      Kõik kirjeldatud sündmused on tõesed, vähemasti nii on nad mulle meelde jäänud ja nõnda nad kirja pannes elama-hingama hakkasid. Aga nimed? Kuigi mu peategelased andsid nõusoleku esineda siin romaanis oma nimede all, pidasin ma lõpuks õigemaks nende – ja nende lähedaste – hoidmiseks valida uued nimed. Sest neid puudutavad lood on vahel… valusad.

      Ma ei oska siiani seletada, miks pidin oma reisimemuaarid just selles võtmes kirjutama. Võib-olla on täpsem vastus olemas siis, kui olen lõpetanud ka teise osa (mis viib meid Taimaale-Malaisiasse-Indiasse) ja kolmanda osa (mis viib nii Indiasse kui ka paljudesse Euroopa riikidesse). Head lugemist!

      P.S. Pärisnimedega esineb romaanis mu kõige lähedasemate ring: Justin, Marta ja Anna, kellele kõigile siinkohal suur tänu, et te raamatu valmimise ajal mu vastu head olite.

      Kuidas ma kaotasin vana sõbra

      See maja. Olen seda vahel ikka unes näinud. Bussis istudes ma ei mäletanud, kas oskan siia ikka tagasi tulla – aga niipea, kui bussiuksed meie taga sulgusid ja ma mäest alla käänavat tänavat vaatasin, tuli mulle kõik meelde.

      “Supermercado” – see poesilt paistab kaugelt. Silmaga nähtavalt pole siin mitte midagi muutunud.

      Astun poodi sisse, just nagu astudes üle ajajoone. See vana toidupood on peaaegu samasugune nagu kümme aastat tagasi, kui ma ühe kitsehabemelise Jeesus Kristuse näolise mehe saatel siia sisse hüppasin. Me olime Harriga eksootiline paar, kui koos rändasime ja koos turgudel kaupa müüsime. Mis paar! Me ei olnud temaga ju mitte mingisugune paar! Ma isegi valetasin inimestele, et ta on mu onu, et keegi meie vahel midagi seksuaalset ei kahtlustaks.

      Tunnistan leti taga seisvat tursket puhmaskulmudega meest. Kümme aastat ei muuda keskealist inimest just eriti. Kuubalane Jorge, seesama, kes töötas siin kümme aastat tagasi.

      “Jorge, kas sa mäletad mind? Epa! La periodista del Estonia, ajakirjanik Eestist!”

      Mehe näost libiseb üle just nagu mingi vari, siis vajub suu laiaks naeratuseks. “Epa! Kui palju aastaid on läinud!”

      Mina olen ilmselt rohkem muutunud kui tema, 24-aastasest õblukesest neiust on saanud 34-aastane vormikas naine.

      “Jaa, ma tean, aeg läheb! Kuidas… kuidas Marcol läheb?”

      “Läheb täitsa hästi! Aga ta igatses sind, palju aastaid ootas ta sind tagasi!” Poeomanik Marco polnud ju mitte ainult Jorge ülemus, vaid ka sõber.

      “Millal ta siia tuleb?” pärin ma. “On ta täna tulemas? Me just eile öösel jõudsime saarele ja esimene asi, mis hommikul tegime – tulime siia!”

      Ma ei taha, et õhku jääks pausi, ei, las see õhk olla parem täidetud sõnadest. Mu selja taga jooksevad mu kaks tütart, keda vaatab nende issi ja minu mees, Justin. Nädal tagasi panin ma ta fakti ette, et aeg on minna viimase hetke reisipakkumisega Gran Canariale, sest liiga palju aastaid olen ma seda ainult plaaninud ja ikka tegemata jätnud. Nüüd oleme siin, valmis vaatama vastu kunagisele muretule maailmarändurile Epale – minu minevikule. Kusagil siin, poe- ja hotellipidaja Marco valdustes on ka ootamas minu kott mu riiete ja raamatutega ning mu elu kõige segasema aja reisipäevikutega.

      “Marco ei tule täna, ta on arsti juures. Tal on süda haige, los problemas1, Epa…”

      Jorge ei küsi: miks sa meile siia kunagi ei helistanud? Jorge oli juba toona, kümme aastat tagasi, delikaatne. Mu rännukaaslane, metsjeesus Harri, kellele meeldis inimesi välimäärata, hindas teda ju kõrge intelligentsiga ärksaks isendiks. Marcot seevastu pidas ta ahneks ja rumalaks. Kindlasti luges mulle muuhulgas ka Harri arvamus, kui ma pidin valima, kas jääda siia saarele või mitte ning kas tulla hiljem siia tagasi või mitte… Ja Djellah, mu toonane parim sõbranna siitsamast hotellist, temagi ütles: Marco jaoks oled sa lihtsalt üks mööduv tüdruk.

      Djellah’ga rääkisime nendel ammustel nädalatel paljust, siinsamas poe kohal hotellis või poe ees rannas veetsime aega ja avastasime teineteist. Ta oli minust täpselt 24 aastat vanem, samal kuupäeval sündinud. Ta oli kasvanud samasuguse sügelusega hinges, palavikuga naha all: reisida, liikuda, kogeda uut, sulada sisse, võtta kaasa ja minna edasi… Tegin Djellah’ga kümme aastat tagasi kümme kassetitäit intervjuusid ja pika artikli ühele Eesti ajakirjale. “Ikka veel sähvatab see kummaline naine mu mõtetest läbi, nagu nähtud uni või lõpetamata mõte. Ma oleksin justkui puudutanud midagi ühtaegu nukrat, naljakat ja ilusat. Midagi tabamatut ja mõistmatut, mida ma kunagi päris unustada ei saa…” Niimoodi otsisin ma tookord õilmitsevaid sõnu oma elamuse väljendamiseks. Paraku lükati artikkel tookord tagasi: “See inimene on ju napakas, miks me peaks sellisest loo avaldama? Niisuguseid viiekümnendale eluaastale liginevaid poolhulle on Kopli tramm täis. Sa pole vist elus enne eriti boheemlastega kokku puutunud, eks sa oled noor kah!”

      Teine ajakiri võttis ohtra kärpimise järel selle loo siiski vastu: naisest, kellel pole kodumaad ega emakeelt ja kes siiani on minu jaoks aukohal kui üks unikaalsemaid inimesi, keda ma elu jooksul kohanud olen.

      Aga suhelnud ma Djellah’ga rohkem ei ole. Kogemata kombel jätsin ju oma päevikud-märkmikud koos tema ja paljude teiste kontaktidega siia kotti, Marco hotelli, ja asjaolude sunnil blokeeris mu mälu kõik selle, mis siin saarel minuga juhtus või kellega ma kohtusin.

      Vahel kuulasin Djellah’ kingitud plaati tema lauludega – ta oli rändmuusik – ja mõtlesin möödunud aja peale. Nädalad läksid, kuud läksid, aastad läksid, tulid uued reisid, kohtumised, uued kriisid, otsimised ja leidmised…

      Kuidas see kümme aastat küll nii kiiresti mööda sai?

      “Kas