Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone
avastati vähk ja ta läks meie hulgast paari nädalaga. Enne seda elas ta siin veel mitu satsi; vahepeal läks ära mujale ilma ja siis tuli jälle tagasi.”
Jah, muidugi, Djellah’l oli siin külakeses ju omamoodi kasutütar, see sadamaprostituudi tütar, mõtlen ma uimaselt. Muidugi tuli tema siia tagasi, korduvalt, alati. Mitte nagu mina.
Kaugemale ei suuda ma mõelda.
Mida Jorge äsja ütles? See peab mingi rumal nali olema.
Järsku meenub, kuidas me Djellah’ga ju ühte kokkusattumust veel jagasime. Me mõlemad olime veidi üle 20, kui meie emad vähki surid. Ja samamoodi nagu mina, ütles ka Djellah, et pole sellest veel üle saanud (tema oli meie kohtumise ajal 48) ning samamoodi kartis ta, et see haigus võib tulla ka talle.
“Surnud! Aga ta oli ju täitsa noor!” Tunnen, kuidas silmadesse pressivad pisarad. Poe teises otsas kaklevad mu lapsed, avatud poeseina eest tänaval kõnnivad mööda lärmakad saksa turistid… Argipäev ja minevik on segunenud, ma nutan. Ma olen lõpuks ometi siia tagasi jõudnud, aga ma olen hiljaks jäänud.
Lugu kodumaata naisest
Istun turutolmus ja kirjutan. Täna on üks selliseid päevi, mil kedagi ei paista mu kaup huvitavat… Raha on täiesti otsas, ei teagi, kuhu ma ööseks lähen, kui keegi mult midagi täna ei osta! Võib-olla saan mõnelt ajakirjalt ettemaksu, kui ma Djellah’ imepärasest elust loo kirjutan ja selle neile saadan?
“Ta jalutas ringi kohalikul turul: pikka kasvu vibalik, kummaliselt karmi pilguga, blondikirjuks pleekinud hobusesabaga naine, kes pildus vasakule ja paremale eri võõrkeeltes väljendeid,” alustan ma kirjapoognale selle hetke kirjeldamist, mis siinsamas meie lähistel paari nädala eest juhtus. “Küsisin: “Kust sa pärit oled?”, nii nagu ikka võõrastega turismipiirkondades jutu peale saadakse. – “Ma olen eikuskilt ja kõikjalt,” vastas ta veidi kõveralt naeratades, justkui nalja tehes.
Hiljem sain aru, et ta tõepoolest rääkis õigust. Ta on pärit diplomaatide perest ja kogu aeg kolinud ühest riigist teise, nii räägib ta emakeele tasemel viit keelt. Ema ja isa on tal mõlemad segatud verega, nõnda ongi Djellah kokteil kogu maailmast: temas on prantslast, inglast, sakslast, hollandlast, juuti, mustlast… Ta esimesed eluaastad möödusid Pakistanis. Paariaastase tüdrukuna kadus ta alalõpmata kusagile ära ja leiti näiteks pärast poolepäevast otsimist mitme kilomeetri kauguselt metsast uitamast. Vanemad kartsid, et valgete käharate juuste ja suurte roheliste silmadega tüdruk võib oma eksootilise ilu pärast langeda lapseröövi ohvriks…”
Tõstan korra pilgu paberilt. Jah, see meenutab midagi. Ärajooksmise soov mu lapsepõlvest. Ja konkreetsed pildid: mantli puudutus mu peos, sellesse pugemine, kohmakate näppudega nööpidele pesa otsimine, krudisev lumi, silmapiiri helendus, ja siis keegi mul järel jooksmas, ärritavalt ja painavalt mind ahistades: “Tule tagasi, tule tagasi, sa ei tohi minna!” Või üks hetk kevadest, põsk vastu musta mulda, oja hääl, toomingaõite lõhn, madalale laskuva puukrooni roheline valgus mu ümber. Magus teadmine, et ma olen jälle ära jooksnud. Miks? Niisama.
Jätkan kirjutamist: “Edasi tuli Djellah’ elus mitu aastat kloostrikooli Itaalias. Siis naasmine vanematekodu rüppe – milline irooniline nimetus saadikuresidentsi kohta! Oli see nüüd tol hetkel… kus iganes. Näiteks paar aastat Hongkongis. Vastuvõtud, püstijalajutt, viisakused, kokteilikleidid. Djellah elas vanemate diplomaatlikku näitemängu kohusetundlikult kaasa kuni 19. eluaastani. Siis teatas isale: “See elu on minu jaoks liiga silmakirjalik ja pealiskaudne, mul on vaja päris maailma minna!”
Djellah saab seni oma isaga väga hästi läbi. Ta lihtsalt mainib napilt, et sellest päevast lõppes isa rahaline toetus tütrele. Sama napilt märgib ta ära selle, et jättis peagi klassikalise muusika õpingud Saksamaal pooleli – see oli liiga piiritletud, aga talle oli vaja inspiratsiooniruumi. Djellah’ sellistes ütlustes pole ülbust, vaid pigem iseenesega leppimist: olen teistsugune ja pean sellise endaga hakkama saama.”
Keegi läheneb! Vari langeb mu kirjatöö peale, mille kiirelt oma jalgade juurde turutolmu sisse ootele panen.
See on üks pealtnäha hispaania naine. “Vaadake,” pursin talle ja vehin ta poole nii hoogsalt, kui vähegi sobib. “Kas te olete näinud varem Tiibeti mantrakarpe? Ja hõbedast pudeleid, kah otse Tiibetist, neid saab kaelas kanda, võite siia lõhnaõli sisse panna?” Djellah on mulle õpetanud sõna-sõnalt selgeks hispaaniakeelsed laused mu asjade kohta, Harri on mind õpetanud usaldama intuitsiooni: kuidas pakkuda iga kord inimesele esimese äratundmise-hetkevälgatuse järgi midagi, sest esmashetkedel olla me tavaliselt eksimatud.
Aga seekord ei näkka. Musta hobusesabaga naine näitab mulle naeratades korraks oma valgeid hambaid ja kõnnib minema.
Pagan küll! Keskpäev on käes ja ma pole mitte midagi müünud! Raha, raha on vaja!
Ma ei teadnud varem, et uhkus ja eneseväärikus on nii lihtsasti käest libisevad. Nende hind on umbes nii kõrge, nagu maksab kimp banaane, pakk tampoone, öö hotellis… Kui sa neid endale osta ei saa – isegi mitte hädavajaduse korral –, siis tunned sa seda vastikut tunnet. Alandust. Väärtusetust.
Mõtlen, et peaksin Djellah’ käest veel täpsemalt küsima, kuidas ikkagi hakkama saada nende tunnetega, mida rahapuudus tekitab. Kõhukorinat saab alati veejoomisega leevendada, aga mida teha sellega, kui hing kaeblikult koriseb? Kas ma hakkan kunagi uhkust tundma selle üle, et mul raha pole, või kuidas see käib?
Või õpin ma oma uhkusest üle astuma? Marco on ju rikas, Marco on ju siinsamas saarel, meil on ju temaga mingisugune “suhe”, aga millegipärast tunduks see minu viimase väärikuse jalge alla tallamisena, kui ma temale oma rahaprobleeme tunnistaksin. Ma ju aiman, et ehitan niimoodi seinu enda ja tema vahele, aga ma ei oska teisiti.
Ja aiman juba sedagi, et Djellah pole mitte kunagi õppinud oma uhkusest üle astuma, isegi kui ta seda väärikalt analüüsida püüab.
“Djellah pole elus mitte üheltki mehelt majanduslikku abi vastu võtnud,” jätkan ma oma loo kirjutamist. “Kuigi vahel on ta oma iseseisvuses ka konkreetselt nälgima pidanud. Nii on praegu kusagil maailma meredel seilamas ta rikas kallim, sakslane Rolf, kes elu sees enam tööd ei plaani teha, sest tal on raha nii palju. Aga meie sitke Djellah otsib samal ajal tööd, et süüa saada, võttes vastu juhuotsi turul. “Rolf on mulle seda uhkust pahaks pannud. Ta ütleb, et ka see on enesekindlus: julgus mehelt vajalikul hetkel abi paluda. Minus paraku seda sorti kindlust ei ole. Kui elasime Rolfiga tema paadis koos, siis ma muidugi sõin tema raha eest ostetud toitu, aga samas tegin ma ka paadis palju tööd. Oleks seal olnud üks karp rahaga, oleks ta öelnud: “Me mõlemad paneme siia, mis meil on, ja võtame siit, kui vaja on.” Aga ei, ta ootas alati ja ootab siiani, et ma ise ta poole pöörduksin ja abi paluksin…””
Panen pliiatsi kõrvale.
Jah, miks on küll nii raske abi paluda? Teise inimese pealt näeb seda probleemi paremini kui enese elus. Raske öelda, kas Djellah’ kummalised vaated on naiivsus või elukogemus, kui ta räägib näiteks oma meessuhetest. Ta on olnud viimased kolmkümmend aastat imeilus naine, kes pole mitte kusagile ankrusse jäänud: ta on rännanud peaaegu kõigil maailma suurematel meredel, elanud paadielu koos erinevate meestega, ja ikka on olnud tema see, kes lahkub:
“Tahan olla mehega ainult siis, kui olen oma armastuses sada protsenti kindel,” ütles ta mulle eile.
Kas seda sadat protsenti üldse on võimalik kunagi kusagilt leida, Djellah?
Eelmisel aastal olevat ta sellesama Rolfiga kuus kuud mööda Kariibi merd seilanud. Elu jahil panevat inimsuhted ja – psüühika proovile. Katsun seda ette kujutada ja jätkan kirjutamist:
““Ma armastan ja vihkan paadielu,” tunnistab Djellah. “Need vabad mereväljad, võimalus täie rinnaga hingata! Ja teisest küljest on paat ikka ülimalt pisike ruum. Kogu aeg magad ja sööd külg külje kõrval teistega, isegi vetsus tunnetad, et kaaslased on sust vaid meetri kaugusel. Minul on vaja vahepeal lehvitada ja öelda: adjöö,