Kas süda on ümmargune?. Epp Petrone
vahele ja sealt teise vahekäiku, olles enne püüdnud naabri noogutuse: ta hoiab mu ehetel silma peal. Politsei ja mina ei tohi kohtuda!
Arenevad suhtenurgad
Oleme Djellah’ga minu tulevase ajakirjaloo jaoks lindistanud juba viis intervjuud, ikka on mul vaja midagi juurde küsida. Muidugi oleks piisanud viis korda vähemast ajast, aga ma olen temasse omal kombel armunud. Ta on minu tulevik! Selline elu mind ootabki: rändav, alati ratastel või paadis, ühteaegu kurb ja põnev, melodramaatiliselt haarav. Ainult et minust saab Djellah’ edasiarendus, evolutsioon: mina mitte ainult ei katsu läbi kõiki neid elumere karide teravusi, vaid ka kirjutan nendest. Kui teda rõhub oma elust isegi pisikeste postkaartide kirjutamine, siis mind rõhub kirjutamata olek. See ongi ainus suur erinevus, mille ma tema ja enda vahel leidnud olen.
Ka Djellah tahab minuga aina uuesti kohtuda, tal tundub olevat mu suhtes emalik või vanemõelik vastutustunne. See paneb mind õlgu kehitama ja samas härduma.
“Epp, ära sa arva, et Marco sind tõsiselt võtab,” mainib ta mulle korduvalt. “Kas sa tead, kuidas ta sind selja taga kutsub? La rusa! Venelane! Ta pole isegi su rahvust selgeks saanud! Ära teda usalda, ma olen väga palju tema armulugusid pealt juhtunud nägema…”
Djellah’ ja Marco tutvus on pikk, selle algus ulatub aegadesse, kui üks oli noor pikapatsiline hipi ja teine merekooli valge mütsiga kasvandik. Juba sel ajal, 1970ndatel, sattus Djellah Arguineguini kalurikülla. Tema tuli siia lihtsalt ühe rännaku käigus, Marco aga oli oma ema-isa juurtega pärit siitsamast saarelt ja siitsamast külast. Nagu ma aru saan, on need mu praeguse elu kaks kõige tähtsamat inimest ammustel aegadel ka vahel koos pidutsenud, sest Marco käis rohkem läbi siinsete vabameelsete hipiringkondadega ja Djellah peatus siinsamas Leonide perekonnale kuuluvas hotellis juba sel ajal, kui seda pidasid Marco ema ja isa. Hiljem läks Marco laevakaptenina maailmameredele, aga ikka käis vahel kodusaarel ema juures ja ikka vahel kohtus ka Djellah’ga.
“Muide, kas sa oled näinud, milline konservatiivne nõid ta ema on? Kuidas sa üldse kujutaksid ette tõsist suhet mehega, kellel on selline ema?” küsib Djellah mult retooriliselt. Ma ei oska midagi arvata. Hotelli katusel asuvas korteris, seal kusagil taeva all neljandal korrusel ja kõige parema merevaatega kohas elab Marco ema, tia2 Maria, alati tumedasse riietatud ja trepiservades kõndiv rätikuga vana naine, kes mind kohates paljastab hambad nii, et ma ei ole veel aru saanud, kas see on naeratus või hoiatusurin ning kui palju ta üldse minu ja ta poja suhtest teab. Aga see polegi mulle tähtis – mina naeratan tia Mariale ja olen rahul, et elu mulle sellist inimtüüpi on tutvustanud.
“Mu ema on alati öelnud, et Djellah on peast hull,” räägib mulle aga Marco. “Ja mida aeg edasi, seda rohkem saan ma aru, et emal on õigus. Ema hoiatas mind tema eest juba ammu! Kunagi… noh, kunagi mul oli korra kerge suhteliin Djellah’ga.”
Djellah ainult naerab, kui ma selle kohta temalt järgmisel päeval küsin. “See polnud küll mitte midagi märkimisväärset! Mina pole kunagi olnud Marco tüüp ja tema pole minu oma. Marco kogub endast nooremaid rahvusvaheliselt huvitavaid isendeid, kellest siin saarel just puudu ei tule. Enne sind oli tal keegi norra tüdruk!”
Mina olen siis järelikult Marco tüüp… aga tema minu oma? Ta on keskmist kasvu, mustade kergelt lokki hoidvate lühikeste juustega, särava naeratusega ja tugeva, salvava kõnepruugiga. Ma ei tea, kas ta mulle meeldiks, kui ma teda lihtsalt pildi pealt näeksin. Aga mulle meeldib see tugeva mehe lõhn, mida temast õhkub, sest mu enda maailm on praegu ähvardavalt nõrk ja ebakindel.
Ma ei suuda kuidagi teha valikut Marco ja Djellah’ seltskondade vahel, neil mõlemal on siin saarel oma sõbrad ja oma üritused ja nad aina kutsuvad mind enda maailmadesse osalema: ühel päeval käin Djellah’ võltspulmas, mille ta külarahvale kuulujuttude tekitamiseks nalja pärast korraldab, pulmalisteks on kohalik välismaalaste kogukond; teisel päeval lähen Marcoga ja ta sõbraga keskealistele kanaarlastele mõeldud salsaklubisse tantsima… Harri, mu kolmas tähtis isik sellel troopikasaarel, tema peab Marcot “mitte eriti heade geenidega mitte eriti intelligentseks isendiks”, see-eest Djellah saab tema käest armu. Veel enam, Djellah saab Harri käest isegi tööd: ka tema hakkab hommikul turgudel ringi jalutama, kaasas lehvikmütsid ja kimp kaelakeesid. Õhtuti käib ta klaverit mängimas ja laulmas ühe kalli hotelli restoranis: oma madalal käriseval häälel laulab ta lausa uskumatut segastiili, ladinaameerikalikud rütmid segamini india viisidega ja prantsuse šansoonidega, Djellah’ enda džässilikus töötluses. Mu meelest on ta jumalikult andekas, aga lihtsalt saatuse loterii pole tal lasknud maailmakuulsaks saada.
Pärastlõunati armastame istuda koos hotellis tema toa aknal.
Ühtäkki oleme, silmad pilvepiiril, ise akna peal, hakanud rääkima kättesaamatusest. Naljakas, et Djellah, kes tundub mulle olevat just nimelt see, kes peaks viljelema püüdmatute sinilindude poeesiat, on tegelikult armuasjades ääretult sirgjooneline ning jagab nüüd oma õpetussõnu mullegi. “Vale jutt, et mehed armastavad kättesaamatuid naisi!” ütleb ta. “Nad armastavad naisi, kes julgevad nende lähedale tulla ja neid tundma õppida!”
“Aga… milles siis üldse probleem?” otsin ma sõnu, mõeldes, kuidas seda nüüd küsida: miks sul siis kõik need kümned suhted elus lagunenud on, miks sa siis ikkagi üksi oled?
“Vaata!” hakkab ta naerma. “Hoopis minule on vaja kättesaamatust!” Siis jääb naer katki, nagu noaga lõigatult. Djellah istub korraks nagu katki läinud nukk, pea longus.
“Mis juhtus?”
“Ma räägin sulle… On üks mees: Michael… Oota!”
Ma ootan. Djellah on otsustanud oma viimase raha eest osta pudeli punast veini ja on paari minuti pärast allkorruselt toidupoest – jah, Marco poest – tagasi. Vein voolab ja Djellah’ lugu voolab… kõigepealt 1960ndatesse. Elas kord Ameerikas üks romantiline noormees Michael. Ta läks propaganda ajel vabatahtlikult Vietnami sõtta, pidi seal vietnamlasi piinama ja tapma, ta oma parim sõber tapeti ta silme all. Kaks aastakümmet surus Michael oma õudusunenägusid alateadvusse ja käis korraliku pintsaklipslasena tööl, aga siis ta murdus. Kui Djellah mehega tutvus, lebas too päevade kaupa voodis ega tahtnud end isegi liigutada.
“Vaata teda!”
Fotodelt paistavad meheliku näo nukrad silmad ja liikumatu, lõdvaks vajunud suu.
Djellah kükitab oma kapist välja kraamitud fotokuhja juures hotellitoa põrandal, ta asend ja ta pikad blondikirjud juuksed muudavad ta nagu abituks lapseks. “Ma tunnen ikka veel tohutut kirge! Vaata… ma olen olnud palju kordi ülimalt armunud ülimalt rasketesse tüüpidesse, tahan neid nende vastuoludes ja depressioonides aidata, aga lõpetan tavaliselt ise veel suuremates vastuoludes ja depressioonides. Kui ma aru sain, kui armunud ma Michaelisse olen, siis ütlesin endale: stopp, mõtle! Kas sul ikka on seda komplitseeritud suhet vaja?”
“Minu arust on komplitseeritud suhe huvitav…”
“Jaa, ma tean! Mulle ei pea seda rääkima! Ma olen elanud koos sünnitusvaludes kirjanikuga, pidanud tema kõikuvale loojahingele emaks olema, ma olen elanud koos töötu alkohoolikuga, peitnud ta eest pudeleid…”
Vaatan pilte, vein voolab ja lood voolavad. Nõnda katkestas Djellah alanud keeruka suhte ja põgenes Ameerikast Michaeli juurest. Möödas on poolteist aastat, aga läbipõlemata kirg ei anna talle ikka asu. “See on minu masohhistlik, valu ja seikluste järele kisendav loomus! Ilmselt tuleb see mu liikuvast lapsepõlvest.”
Pildid libisevad meie sõrmede vahel, mälestused ja mehed libisevad, kui Djellah sõrmi läbi oma juuste laseb ja edasi räägib. “Jutuajamised Michaeliga ajavad mulle maailmavalu sisse. mulle meeldivad ohtlikud ja ebastabiilsed isiksused… Aga ma ei saa temaga koos olles naerda! See on saladus, millele ma olen aastatega pihta saanud: kui sa saad mehe seltskonnas vabalt naerda, siis saad temaga mõnda aega õnnelik olla. Näiteks Rolfiga ma saan!”
Vaatan põrandale libisenud pilte: tumedat verd
“Tädi” hispaania keeles.