Täiuslik tervis: raamat keha ja vaimu terviklikkusest. Deepak Chopra
selleks, milleni ei küüni üksnes füsioloogiatasandiga piirduv tavameditsiin. See on sellepärast nii, et kvanttasandi jõud on lõpmata palju suuremad jämedakoelisemate tasandite omast. Aatomipommi plahvatus, hiiglaslik kvantsündmus, on ainult üks näide. Palju konstruktiivsem näide oleks laser. Selle valgus sarnaneb välklambi omaga, aga valgusimpulsid saadetakse välja koherentsete kvantvõnkumistena ja valguskiir omandab niisuguse jõu, et suudab läbi lõigata isegi terase.
Nende nähtuste aluseks on kvantpõhimõte, et looduse kõige peenematel tasanditel peitub kõige võimsam potentsiaalne energia. Galaktikatevahelise ruumi mustas tühjuses, vaakumis, on varjul kujuteldamatu hulk energiat, mille kuuptollist piisaks, et süttiks täht. Alles pärast kvanthüpet lahvatab see nn virtuaalne energia kuumuseks, valguseks või muudeks nähtava kiirguse vormideks.
On teada, et puutüki põletamine annab palju vähem energiat kui aatomite lõhustamine tuumareaktsiooni käigus. Siiani aga oleme jätnud tähelepanuta nähtuse loova poole: kvanttasandil millegi uue loomine on niisama võimas protsess kui hävitamine. Loodus loob kaljusid, puid, tähti ja galaktikaid, meie aga oleme iga päev ametis millegi palju keerukama ja väärtuslikuma loomisega kui tähed – see on inimkeha. Ükskõik, kas me mõistame seda või mitte, oleme ise vastutavad oma keha eest. 1988. aasta talvel avaldasid ajalehed huvitava teate. San Francisco kardioloog dr Dean Ornish tõestas, et nelikümmend kaugele arenenud südamehaigusega patsienti suutsid vähendada rasvaladestusi, mis progresseeruvalt ahendasid nende koronaarartereid. Kui arterid muutusid taas läbitavaks, jõudis hapnik jälle südameni. Tugevad valud rinnus taandusid ja fataalse südameinfarkti oht vähenes.
Dr Ornishi grupp ei jäänud lootma tavalistele ravimitele ega kirurgilisele vahelesegamisele, vaid kasutas lihtsaid joogaharjutusi, meditatsiooni ja kolesterooli vähendavat dieeti. Miks see avastus niisugust tähelepanu äratas? Sellepärast, et tavameditsiin on seni pidanud südamehaiguse kulgu pöördumatuks. Meditsiini ametlik seisukoht on, et arterite haigus aina süveneb: ükskõik, mida te usute, mõtlete, sööte või teete, on teie saatus otsustatud, arterite seisund halveneb iga päevaga, kuni nad viimaks lõplikult ummistuvad ja südamelihase surnuks kägistavad.
Aga kvanttasandil ei ela ükski kehaosa teisest eraldi. Arterite molekule ei hoia koos traadid, galaktika tähtede vahel ei ole nähtavat sidet. Ometi moodustavad nii arterid kui ka galaktikad täiusliku terviku. Need nähtamatud sidemed, mida isegi mikroskoop ei avasta, on kvantolemusega. Ilma “varjatud füsioloogiata” ei oleks olemas ka teie nähtavat füsioloogiat. Sellest ei oleks iialgi saanud midagi enamat kui juhuslike molekulide kogum.
Ajurveda seisukoht on, et see, mis Ornishi avastas südamehaiguste alal, kehtib ka kõikide muude haiguste puhul, kui oskate appi võtta oma kvantkeha. Kolesterooli sisaldavad naastud arteris meenutavad tihket roostet vana toru seinal, kuid need naastud on elavad ja muutuvad nagu kogu kehagi. Liiguvad uued rasvamolekulid, arenevad uued kapillaarid, mis toovad hapnikku ja toitaineid. Ornishi uurimuses oli tõeliselt uus see mõte, et seda, mida oleme ise oma kehas loonud, võime ise ka lammutada. Mehel, kes sureb viiekümneselt südamerabandusse, on olnud loendamatuid viise luua endale uued arterid. Seitsmekümneaastasel selgroo hõrenemisega naisel on olnud arvutult võimalusi saada endale terve selgroog. (Neid võimalusi üles lugeda ei jõuagi, sest muutumisprotsess on pidev, kuid siiski peaks saama parandada kahjustatud arteri või vigase luu mõne nädala või kuu jooksul.) Me kõik ehitame pidevalt endale uut keha. Miks siis mitte ehitada terve arter, terve selgroog, täiuslik ja terve inimene?
India veedade pärimuse järgi on kogu looduse kõige põhilisem alusjõud intelligentsus. Universum ei ole mingi “energiasupp”, lihtsalt kaos. See, kui uskumatult täpselt asjad meie maailmas omavahel sobivad – ja kõige enam ehk DNA olemasolu hämmastav fakt –, lubab väita, et loodus on lõpmatult intelligentne. Üks astrofüüsik on kord öelnud: “Võimalus, et elu tekkis juhuslikult, on umbes niisama suur kui see võimalus, et üle prügimäe tuiskav keeristorm loob juhuslikult lennuki Boeing 707.”
Üks olulisemaid muudatusi tänapäeva teaduses on, et äkitselt on esile kerkinud terve hulk mudeleid, mis arvestavad intelligentsust kui universumi ülitähtsat jõudu. (Füüsikas eksisteerib näiteks ka selline seisukoht, mille järgi kõige eesmärk alates Suurest Paugust ongi olnud just inimeksistents.)
Kuidas see kõik meie jutuga seostub? Ajurveda ei ole midagi muud kui meie endi sees peituva kvanttasandiga ühenduse leidmise tehnika. Meil on vaja teatavaid võtteid – neist räägime hiljem täpsemalt –, mis aitavad meil kõrvale heita oma füüsilise keha maski. Lisaks tuleb transtsendeeruda – jõuda teisele poole seda meie vaimu lakkamatut aktiivsust, mis sarnaneb raadioga, mida ei saa välja lülitada. Teisel pool seda segadust asub vaikne ala, mis tundub esmapilgul niisama tühi kui tähtedevaheline kvantväli. Ja ometi on meie sisemises vaikuses nagu ka kvantväljas nii mõndagi.
Meie sisemine vaikus on kvantkeha võti. See ei ole kaootiline, vaid on organiseeritud vaikus. Nagu füüsilisel kehal, on ka sellel oma kuju ja vorm, eesmärk ja protsessid. Selle asemel, et vaadelda keha kui rakkude, kudede ja organite kogumit, võime seda käsitada kvantperspektiivist kui intelligentsuse vaikset voogu, milles pulbitsevad mullikestena impulsid, mis loovad ja kontrollivad keha ning muutuvad meie füüsiliseks kehaks. Saladus on selles, et iga meie tahtevirvenduski sel tasandil võib esile kutsuda mis tahes muutusi kehas.
Võib-olla on teil raske seda uskuda. Sellepärast tahaksin rääkida Timmyst, kuueaastasest täiesti tavalisest poisist, kellel aga on üks kummalisemaid psühhiaatrilisi sündroome – mitmikisiksuse sündroom. Timmyl on rohkem kui tosin erinevat isiksust, igaühel neist on oma emotsioonid, oma hääl, oma sümpaatiad ja antipaatiad. Mitmikisiksuse sündroom pole mitte ainult psüühiline fenomen. Iga kord, kui kaob üks isiksus ja ilmub teine, võivad toimuda tähelepanuväärsed muutused ka kehas.
Näiteks võib ühel isiksusel olla suhkruhaigus ja niikaua, kui see isiksus on jõus, on kehas insuliini puudujääk. Teised isiksused võivad olla suhkruhaigusest täiesti vabad ja nende insuliinihulk on normaalne. Ühel isiksusel võib olla kõrge vererõhk, teistel aga mitte. On isegi märgatud, kuidas isiksuse muutumisega tekivad ja kaovad armid, soolatüükad, haavandid ja muud nahakahjustused. Mitmikisiksuse sündroomi puudutavas kirjanduses on andmeid patsientide kohta, kelle aju biovoolude elektroentsefalogramm teisenes silmapilkselt või kelle silmade värv muutus sinisest pruuniks. Ühel naisel oli näiteks igas kuus kolm menstruatsiooni vastavalt temas peituvale kolmele isiksusele.
Timmy on eriti huvitav selle poolest, et apelsinimahlale on allergiline ainult üks tema isiksustest ja sellest tekib tal nahalööve. Terviseprobleeme valgustav Daniel Goleman kirjutab “New York Times’is”: “Nahalööve tekib isegi sel juhul, kui Timmy on joonud apelsinimahla ja teine isiksus ilmub siis, kui mahla seedimine alles kestab. Kui aga Timmy isiksus tuleb tagasi allergilise reaktsiooni ajal, kaob lööbe sügelus otsekohe ja vesivillid hakkavad taanduma.”
Juhtum on iseloomulik näide selle kohta, kuidas kvantkeha signaalid võivad endaga silmapilkselt kaasa tuua muudatuse füüsilises kehas. See on tähelepanuväärne, sest on ju üldteada, et allergia ei allu mõttele. Ja kuidas saakski see olla võimalik? Immuunsüsteemi valged verelibled, mis on kaetud allergilist reaktsiooni põhjustavate antikehadega, ootavad passiivselt kontakti antigeeniga. Kui kontakt aset leiab, vallandub automaatselt keemiliste reaktsioonide ahel.
Kuid Timmy puhul tundub, et kui apelsinimahla molekulid lähenevad valgetele verelibledele, tehakse otsus, kas reageerida või mitte. Sellest võib järeldada, et rakk ise on intelligentne. Veelgi enam, tema intelligentsus peitub molekuli tasemest sügavamal, sest sealsamas, kus antikeha ja apelsinimahl kohtuvad, on ka tavalised süsiniku-, vesiniku- ja hapnikuaatomid.
Väites, et molekulid on otsustusvõimelised, satume vastuollu tänapäeva füüsikaga – see oleks nii, et suhkur otsustab vahel olla magus, vahel mitte. Kuid mitte ainult Timmy juhtumi eredus pole oluline. Kui oleme suutnud omaks võtta fakti, et ta ise otsustab, kas allergia vallandub või mitte – sest kuidas ta muidu saaks oma löövet tekitada ja kaotada –, siis seisame järelduse ees, et me ise valime endale haigused. Me ei ole sellest valikust teadlikud, sest see toimub meie argimõtetest palju sügavamal tasandil. Aga kui meil selline võime on olemas, peaksime suutma seda ka juhtida.
KEHA ON JÕGI
Enamasti