Täiuslik tervis: raamat keha ja vaimu terviklikkusest. Deepak Chopra
jõkke, sest uut vett voolab kogu aeg juurde. Meie kehaga on samuti. Kui te oma vöökohta näpistate, ei ole rasvkude teie sõrmede all sama mis eelmisel kuul. Rasvarakud täituvad ja tühjenevad pidevalt ning uuenevad täielikult kolme nädala jooksul. Iga viie päeva järel saab teie magu uue limaskesta (maorakkude kõige seesmisem kiht aga vahetub toidu seedimise käigus koguni mõne minutiga). Teie nahk uueneb viie nädalaga. Skelett, pealtnäha küll tihke ja jäik, saab iga kolme kuu järel täiesti uueks. Üldiselt liiguvad hapnik, süsinik, vesinik ja lämmastik nii kiiresti, et täielik uuenemine võiks olla vaid nädalate küsimus, kuid seda aeglustavad raskemad raua, magneesiumi, vase ja muud aatomid. Teie välimus jääb pealtnäha küll samaks, kuid tegelikult olete nagu hoone, mille telliseid pidevalt uute vastu välja vahetatakse. Igal aastal asendub teie kehas tervelt 98 % kõikidest aatomitest, nagu on kindlaks teinud radioisotoopuuringud California Oak Ridge’i laboratooriumis. Seda pideva muutumise voolu juhib kvanttasand, aga meditsiin ei ole siiani suutnud seda fakti ära kasutada – kvanthüpe seisab alles ees.
Selleks, et kehas toimuksid mingid muutused, tuleb kõigepealt õppida oma vaimu uuesti programmeerima. Tahan olla teile juhiks sellel iseenese uurimise teekonnal. Näitan teile, kuidas ajurveda aitab teil oma tervist paremini juhtida kvanttasandilt, see on meditsiinis alles uudis. Raamatus on kolm alljaotust.
I osa. Täiusliku tervise asupaik
Kõigepealt arutleme täiusliku tervise võimalikkuse üle, siis läheme edasi praktiliste küsimuste juurde. Ajurveda õpetab, et loodus on iga inimese loonud ainulaadse projekti järgi, mida kutsutakse prakriti’ks ehk kehatüübiks. Kui olete vastanud lihtsale küsimustikule 2. pea tükis, saate teada, millisesse kümnest põhilisest kehatüübist teie kuulute. See on tervise parandamise teel kõige tähtsam samm, sest prakriti ütleb teile, millise eluviisi loodus teie jaoks on kavandanud. Ajurveda järgi teab teie keha ise, mis mõjub talle hästi, mis halvasti; õiged instinktid on loodus meile sündimisel kaasa andnud. Kui oskate neid tähele panna ja arvesse võtta, näete, et teie füsioloogia suudab ise tasakaalus püsida, teie poolt on vaja ainult minimaalset pingutust.
Nagu me hiljem üksikasjalikult selgitame, võivad imeväikesed tasakaalutused külvata teie organismi tulevase haiguse seemneid, tasakaalu säilitamine aga tagab täiusliku tervise. Vaadeldakse iga kehatüübi tugevaid ja nõrku külgi, et leida just teile kõige sobivamaid haiguste vältimise viise. Prakriti’st selgub ka haigus, mille suhtes teil on eriline soodumus, seda peaksite siis püüdma arvesse võtta.
II osa. Inimese kvantkeha
Selles osas süveneme oma sisemuse kvanttasandisse, et uurida, kuidas vaim juhib keha nii haiguse kui ka tervise suunas. Juba tuhandeid aastaid enne seda, kui tänapäeva arstiteadus avastas seose keha ja vaimu vahel, teadsid seda ajurveda targad – nad arendasid välja “sisemise tehnika”, mis toimib meie teadlikkuse kõige sügavamatelt tasanditelt lähtudes. Täiusliku tervise saladus peitubki nende tehnikate kasutamises. Arutleme, kuidas meditatsioon tervisele kaasa aitab, ja vaatame, kuidas kvantkeha mõjutab füüsilist keha hoopis tulemusrikkamalt kui mis tahes ravimid, toit või kehalised harjutused.
Selles osas puudutame paljusid teemasid – narkomaaniat ning vähktõbe, mürkide eemaldamist kehast ja vaimust –, kõike seda, millega Chopra Center for Well Being kliinikus tegeldakse. Kui vaatate ennast ajurveda arsti pilguga ja tutvute meie raviprogrammi läbiteinud patsientide haiguslugudega, hakkate paremini mõistma, miks “kvantravi” on suur samm edasi meie suhtumises kehasse ja vaimu.
III osa. Elu kooskõlas loodusega
Pärast seda, kui olen teid tutvustanud ajurvedaga, lõpetan oma raamatu praktiliste nõuannetega, mille kallal olen töötanud viis aastat. Täiuslik tervis sõltub täiuslikust tasakaalust. Kõik, mida te sööte, ütlete, mõtlete, teete, näete ja tunnete, mõjutab teie üldist tasakaaluseisundit. Tundub, et neid erinevaid tegureid korraga arvestada on võimatu. Kuid oma kehatüübile sobiv toitumine, kehalised harjutused ning päevakava ja aastaajale vastav elukorraldus võimaldavad kõrvaldada suurema osa füsioloogias olemasolevast tasakaalutusest ning vältida selle teket tulevikus.
LOODUSE IMEPÄRASUSE TAASAVASTAMINE
On huvitav, kuidas täiusliku tervise kontseptsioon seostub tänapäeva teaduse alustugesid kõigutava laiema intellektuaalse liikumisega. 1977. aasta Nobeli auhinna võitja keemia alal Ilya Prigogine, üks esimesi selles liikumises, nimetab seda looduse imepärasuse taasavastamiseks – mõistmiseks, et loodus ei ole masinavärk, vaid imeline keskkond, mille varjatud võimalusi me praegu veel täielikult ei aimagi. Loodus on nagu raadio laineala oma tohutu hulga jaamadega; praegusel hetkel kogetav on ainult üks selle laineala jaamadest, täiesti reaalne niikaua, kui te raadionuppu edasi ei keera ning kõik muu mõlemal pool seda jaama jääb varjatuks.
Psühholoog William James vihjas sajandivahetusel väljavaatele, et on olemas võimalus seda raadionuppu keerata: “Minu põlvkonna suurimaid avastusi on,” kirjutas ta, “et inimesed võivad oma elu muuta, kui nad muudavad oma mõtteviisi.” See mõte oli oma ajast ees, suunatud rohkem tulevikku kui Jamesi enda aega. Tema päevil peeti vaieldamatuks, et loodus toimib mehhaaniliselt, rangete loodusseaduste alusel, inimesest sõltumatult. Nüüd aga paistab, et inimesest oleneb üsnagi palju – võib-olla praegu avaneb meie ees loodusest ainult see reaalsus, mida me ootame ja millesse usume.
Oleme palju sajandeid uskunud haigusi ja surma. See iseloomustab hoopis rohkem meie suhtumist ellu kui elu ennast. Elu on lõpmatult paindlik ja teda säilitavad jõud on vähemalt niisama tugevad kui hävingut põhjustavad jõud. Kui istutada seedermänd saastatud kesklinna, elab ta viiskümmend aastat; maal võib ta eluiga pikeneda kahesaja või kolmesaja aastani; Kaljumäestiku tuulistel mäekülgedel võib puu püsida üle kahe tuhande aasta. Milline on siis seedermänni loomulik eluiga? See oleneb täiesti olukorrast. Osa jõude töötavad pidevalt seedermänni elu säilitamise, osa selle hävitamise nimel. Puu saatus olenebki sellest muutuvast tasakaalust. Nii suhteliselt lühike kui ka lõpmata pikk elu on mõlemad loomulikud, sõltudes keskkonnast.
Laboratooriumihiire eluiga puuris ja tavalisel toidul on enamasti vähem kui kaks aastat. Kui aga hiire kehatemperatuuri alandada ja anda talle kalorivaest toitu (jättes siiski alles vajalikud vitamiinid, mineraalid ja proteiinid), võib tema eluiga pikeneda kaks kuni kolm korda. Teisest küljest, kui lasta hiirel taluda tugevat stressi (näiteks visata ta iga päev kassi ette, kes aga siiski temani ei küüni), siis sureb hiir väga tõenäoliselt paari nädala pärast. Kõigil neil juhtudel vananevad hiire siseorganid – süda, maks ja neerud – ühtemoodi, kuigi kõige vanemaks elanud hiir oli võib-olla viiskümmend korda nii vana kui noorim.
Kui muutub toimivate jõudude tasakaal, muutub ka elu. Inimene saab oma elukeskkonda valida ja seda kontrollida, seetõttu võib inimea pikkus olla väga erinev. Täiuslikust tervisest rääkides eeldame, et seda dünaamilist tasakaalu saab kallutada meie kasuks. Igavesti elama ei jää keegi, kuid tänapäeva keskmisele 70-le aastale on võimalik lisada veel 50 aastat ja jõuda pikima registreeritud elueani (üks Jaapani saareelanik elas 121 aastaseks). Rooma impeeriumis oli inimesel väljavaade elada ainult 28-aastaseks; 2000. aastal võib keskmine terve ameeriklane, nii naine kui mees, arvestada 90 eluaastaga. On ilmne, et elu võib olla väga erineva pikkusega.
Kui vaatame väikseimat eluühikut – rakku –, saab veelgi selgemaks, et mõisted pikk ja lühike eluiga pole päris üheselt mõistetavad. Tooge tiigist pangega vett. Mikroskoobi alla pandud veetilk kihab üherakulistest – amööbidest, vetikatest jne. Amööbi eluiga on kõigest kaks-kolm nädalat. Et nad paljunevad pooldudes, on iga amööbi geneetiline materjal sama vana kui ta emarakul, mistõttu raku eluiga on kahe nädala asemel tegelikult neli nädalat. Emarakk omakorda on pärit oma emast, nii võib öelda, et osa rakust on kolm korda nii vana, kui te algul arvasite, osa sellest osast neli korda vanem, kuni lõpuks jõuate järelduseni, et osaliselt on teie tiigi amööb niisama vana kui üldse amööbid maailmas, võib-olla miljard aastat.
Kogu selle pika aja pole amööbis muidugi mitte olnud needsamad aatomid ja molekulid. Need uuenevad lakkamatus hapniku, vesiniku, süsiniku ja lämmastiku ringkäigus. Siiski säilitab amööb põlvkond põlvkonna järel oma välise kuju ja omapära. Mingi elujõud hoiab teda