Iseenda laps. Airika Harrik
Mulle kerkis pähe üks veidi naljakas küsimus:
„Kas te olete Akiira vanaisa?” Selle peale paistis mees kuidagi rabatud ja vaatas mind, nagu mingit hullu.
„Jumal küll, mõtle ikka ka mida sa räägid! Kas sul pole silmi peas või? Ma pole ta vanaisa! Ma olen ta majavaim!”
„Kuidas palun!?” oli minu kord rabatud olla. Vanamees aga põrnitses mind, nagu poolearulist.
„Sa kuulsid mind küll! Ära tee nägu, nagu sa ei saaks aru! Sa ju näed mind, niisiis saad sa kindlasti aru! Või tahad sa öelda, et sa pole enne majavaimu näinud?”
„Oi, ülla-ülla, ei ole jah! Ja üldse, miks kohtlevad kõik mind nagu mingit hullu! Miks mitte keegi ei usu, et ma rändasin siia teisest ajast! Miks sa ei usu, et ma sind näen? Nojah, muidugi! Sa oled ju vaim!” olin juba põlastav, siis aga hakkas mul endast kahju. „Siin ma siis nüüd istun ja sõiman vaimu, keda ma tegelikult näha ei tohiks! Hakkan vist tõesti hulluks minema! Aga saage aru – mul pole enam kodu ega ühtegi pereliiget või sõpra! Ma ei pääse enam kunagi endisena koju!” Tundsin, et hakkan jälle nutma, kuigi üritasin pisaraid kõigest väest kinni hoida. Vanake silmitses mind äkitselt uudishimulikult.
„Kuule, pole nüüd vaja niimoodi ärrituda! Mis sul selle ajas reisimisega oligi?” uuris ta.
Kogusin end veidi, et jutustada lugu, mida olin juba mitu korda rääkinud. Äkki seekord mind usutakse?
„Ma olen pärit aastast 2009. Ma lasin mustlasnaisel endale ennustada ja ta andis mulle suhkruvett. Pärast tema juurest lahkumist hakkas mul igalt poolt valutama ja ma kukkusin trepist alla, aga mitte põrandale, vaid Akiira võrkkiike, edasist te vast juba teate.”
Ta mõtles hetke mu öeldu üle ja ütles siis:
„Nii et ta andis sulle suhkruvett, jah?”
„Jah, aga…”
„Oota nüüd. Kas sa ei tundnud selle suhkruvee juures midagi, mingit erilist maitset? Kas või natukegi?”
„Tegelikult tundsin vist küll. Sellest jäi kuidagi väga meeldiv järelmaik suhu. Nagu oleks pisut šokolaadi söönud või midagi.”
„Või nii?” ta paistis kuidagi elavnevat. „Ja mis aastast sa tulidki?”
„2009”
„Kummaline…”
Ta ei lõpetanud lauset.
„Mis on kummaline?” Tundsin, et tegu on mingi suurema saladusega, mis võib mulle vägagi oluliseks osutuda.
„Noh… Tegelikult pole see midagi erilist. On lihtsalt üks legend või isegi pigem juba muinasjutt, et ühel päeval saabub tulevikust võimas ajarändur, kes reisib ajastust ajastusse, kujundab inimeste saatust ja sõlmib vist veel vanakuradigagi kokkuleppe.”
„Ja te arvate, et mina olen see ajarändur?” Tundsin üha kasvavat elevust, sest olin nüüdseks aru saanud, et kõik mu ümber toimus päriselt, ma ei kujutanud seda endale ainult ette.
„Ei, mitte otseselt. Saad aru, see on rohkem juba sõnakõlks meie ringkondades.”
„Kes need „meie” on?”
„Sa vist tõesti ei tea midagi, eh?” oli ta kuidagi kaastundlik.
„Millest?”
„Noh, sellest, kes me oleme ja kes sa isegi õieti oled.”
„Aga kes ma siis olen? Öelge mulle!” Olin äkitselt enda jaoks uue tundmatu ja põneva maailma avastanud ja põlesin huvist, selle kohta rohkem teada saada.
„Seda, kes sa oled, ei tea ma sulle täpselt öelda. Egas’ ma põle mingi kõiketeadja! Sa pead seda mõne targema vaimu käest küsima. Või siis küsi mõne Valvuri käest. Need teavad vist praktiliselt kõike.”
„Kes need valvurid on?”
Raimond hakkas just mu küsimusele vastama, kui Akiira äratuskell plärisema hakkas ja kuulsime, kuidas ta end oma toas liigutas.
„Kuulge, Akiira ju näeb teid, eks ole?”
„Jah, mis siis?”
„Palun ärge talle öelge, et me rääkisime. Ta ilmselt ei taha, et ma teist üldse midagi teaksin. Ma lähen siit varsti niikuinii minema, nii et parem kui ta peab mind pisut hulluks, mitte täishulluks.”
„No… ma’i tea. Võib ju kah, aga ma arvan, et fakt, et sa mind näed huvitaks teda.”
„Ei, palun! Ma tahan siit rahulikult minema minna, ilma rohkemat tüli tekitamata.”
Ta näis endiselt kahtlevat.
„Palun,” proovisin ma veel kord anuda. Paistis, et kuigi ta oli vaim, oli tal süda endiselt sees, ja ta ütles:
„Oh, olgu siis.”
„Tänan teid,” sosistasin ma, kuna Akiira kolistamise järgi võis arvata, et ta tuleb kohe alla.
„Nii et sa tahad juba ära minna?”
Akiira vaatas mulle küsivalt otsa, kui olin talle seletanud, et mulle meenus siiski üks tuttav, kelle juures ööbida. Me istusime hommikusöögilauas ja mina sõin parajasti vorstivõileiba, millel olid ka kurgiviilud, sest nagu Akiira seletas, oli nii kõige maitsvam.
„Jah, mulle meenus üks sõbranna, kelle juurde ma siiski minna saan.”
Ta vaatas mind algul kahtlustavalt, nagu näeks mu valet läbi, aga muigas siis ja ütles:
„Nojah, muidugi ei tulnud sulle eilse šoki ajal kohe meelde. Sa lähed siis nüüd kohe?”
„Jah, ma lähen nüüd kohe. Ei taha tüli teha.”
„Ah, mis! Ei teinud sa mingit tüli, aga kui sul on võimalus minna inimese juurde, keda sa tunned, siis on loomulik, et sa seda teha tahad.” Ta üritas naeratada.
Sõime mõnda aega vaikides. Kui olin söögiga ühele poole saanud, teatasin:
„Tead, ma lähengi nüüd kohe. Sinna on päris pikk tee, nii et ma hakkan parem varem minema. Aitäh veel kord, et võisin sinu pool ööbida.”
Ta kõndis koos minuga esikusse, kus panin oma välisriided selga. Nägin sealjuures, kuidas Raimond elutoa ukse vahelt piilus, aga ma ei teinud temast väljagi.
Olles lõpetanud, ei teadnudki ma mida öelda. Akiira alustas minu eest:
„Noh, ole siis tubli ja püüa vähem trepist alla kukkuda. Oli tore sind tundma õppida.”
„Püüan kindlasti, head aega siis ning veel kord suur aitäh.”
„Head aega.” Ta tõstis hüvastijätuks käe. Nägin kuidas ka Raimond hapu näoga lehvitas, kui Akiira parajasti ei näinud. Viipasin käega hüvastijätuks ja astusin aiaväravast välja, talvisele tänavale.
Nüüd, kus olin esimest korda siin ajas täiesti omapead, hakkas mul kõhe. Mul polnud ju tegelikult mõistagi mingit sõbrannat, kelle juurde minna. Enamik mu sõbrannadest polnud veel sündinudki. Meenutasin inimesi, keda ma tundsin, ja kes oleksid juba ammu täisealised. Meenus ema sõbranna Laura, aga tema oli ema klassiõde, nii et ta pidi praegu olema umbes…
Hakkasin mõttes arvutama, kui vanad mu ema ja Laura siis praegu oleksid. Mõlemad olid minu ajas kolmkümmend ja kui täna oli tõesti 25. jaanuar, pidi Laura täna kolmkümmend üks saama. Arvutasin ja jõudsin järeldusele, et ta sai täna hoopis viisteist. Taipasin, et ta oli siis ju minuga üheealine, kuna mina pidin 2. veebruaril samuti viisteist saama.
Ei tea, kus mu ema küll elas sel ajal, kui ta koolis käis? Mitte ei tahtnud see mulle meenuda. Ma mäletan, et ta käis Hiiu gümnaasiumis, nii et see pidi kusagil lähedal olema. Täna oli küll pühapäev, aga äkki õnnestuks mul sealt ema või Laura aadress teada saada. Kõigepealt oli aga kool ise vaja üles leida.
Mööda tänavat tuli mulle vastu keegi lapsevankriga ema, kes tundus olevat sõbralik.
„Vabandage, kus asub Nõmme gümnaasium?”
„Ah,