Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp
(lihtsakoeline käsiraamat kõrgkeskaegse teoloogia selgituseks). Viimane põhineb omakorda mitmel teisel teosel, sealhulgas Pseudo-Turpinuse Historia Karoli magni’l, kust pärineb ka päikese ja kolmainsuse võrdlus.3
Eelneva valguses näib olevat kõige otstarbekam lugeda „Eirekr Ränduri saagat“ allegooriana, milles peategelase väline rännak (mis on sarnane teistes muinasajasaagades kujutatuga) peegeldab tema n. – ö. sisemist teekonda. Loo võib seejuures jagada kaheks osaks, millest esimese moodustab Eireki reis Norrast Kreekamaale ning sellega kaasnev pöördumine paganlusest kristlusesse, teise aga järgnev reis Indiamaale ning jõudmine Paradiisi äärele, mispeale Eirekr tuleb tagasi koju, kust ta lõpuks viiakse Jumala juurde. Selline sündmuste käik on tõlgendatav paralleelina kristlikult elatud elule, mis algab ristimisega (saagas vastab sellele Eireki vanne jõuda Paradiisi), jätkub leeris tarkuse omandamisega ja antud tõotuse kinnitamisega (Eireki viibimine kreeklaste kuninga juures), ning lõpeb pärast raskeid, kuid tulemuslikke rännakuid, mis lubavad pühakule juba tema eluajal nägemusi osaks saada (Eireki unenägu Elavate Inimeste Maal), igavese eluga Paradiisis.
Vanapõhja nimede hääldamisest
Vanapõhja (vanaislandi) keele hääldus on eesti keeles lihtne. Lugedes tuleks silmas pidada järgnevaid juhendeid:
1. Diakriitilised märgid täishäälikute kohal tähendavad, et vas tavat häälikut tuleb hääldada pikalt. Näiteks „Árán“ tuleks hääl dada „Aaraan“.
2. Täht „þ“ on helitu dentaalfrikatiiv, mida hääldatakse nagu häälikut „th“ inglise sõnas „this“.
3. Täht „ð“ on heliline dentaalfrikatiiv, mida hääldatakse nagu häälikut „th“ inglise sõnas „there“.
4. Tähed „æ“ ja „œ“ häälduvad umbes nagu eesti „ä“.
5. Täht „y“ hääldub nagu eesti „ü“.
6. Rõhk on sõnades alati esimesel silbil.
Tõlkest
Üldiselt on tõlkimisel järgitud samu põhimõtteid, mida on juba loetletud „Völsungite saaga“ saatesõnas. Isiku- ja kohanimede tõlkimisel või tõlkimata jätmisel esineb paratamatult teatud ebajärjekindlust, kuivõrd kindla eestikeelse vaste puudumisel on tihti raske otsustada, millist võimalikku nimekuju eelistada (kas Samsø on kohanimena eesti lugejale tingimata kõnekam kui Sámsey?), ent loodetavasti aitavad suuremat segadust ära hoida tekstile lisatud märkused, milles on lisaks algkeelsele nimevariandile esitatud ka tänapäevane versioon.
Tõlke lähtetekstina on „Hervöri ja Heiðreki“ saaga puhul kasutatud Christopher Tolkieni kriitilist tekstiväljaannet 1960. aastast (Tolkien 1960; peamiselt Tolkienil põhinevad ka tõlkele lisatud kommentaarid), „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ ning „Eirekr Ränduri saaga“ puhul Guðni Jónssoni muinasajasaagadekorpuse väljaannet 1950. aastast (Jónsson 1950).
Hervöri ja Heiðreki saaga
1. Arngrímist ja tema poegadest
Sígrlamiks kutsuti kuningat, kes valitses Garðaríki4 üle. Tal oli tütar Eyfura, ilusaim kõikidest neidistest. Kuningas oli kääbustelt saanud mõõga, mille nimi oli Tyrfingr ja mis oli kõikidest mõõkadest teravaim. Iga kord, kui mõõk tupest välja tõmmati, hiilgas see nagu päikesekiir. Seda mõõka ei võinud kunagi paljastada, ilma et see poleks mõnele mehele surma toonud, ja tuppe tagasi pista sai seda ainult siis, kui tera oli verest veel soe. Mitte ühelgi elusolendil, inimesel ega loomal, ei õnnestunud homset päeva näha, kui ta oli kord juba selle mõõga läbi haava saanud – ükskõik, kas suure või väikese. Iial polnud see mõõk löögil vääratanud ega takerdunud, enne kui lõpuks maa sisse tungis. Ja mees, kes seda mõõka lahingus kandis, sai alati võidu, kui ta sellega lööke jagas. See mõõk on tuntud kõikides vanades saagades.
Ühe mehe nimi oli Arngrímr, ta oli vägev viiking. Kord reisis ta itta Garðaríkisse ja jäi sinna mõneks ajaks kuningas Sígrlami juurde. Temast tehti Sígrlami sõjaväe pealik, et ta kannaks hoolt nii kuninga maa kui ka alamate eest, sest kuningas ise oli juba vana.
Arngrím sai seal nii mõjukaks võimumeheks, et kuningas andis talle oma tütre naiseks ja tegi temast kõige tähtsama mehe oma riigis. Ta andis Arngrímile ka mõõga Tyrfingi. Siis heitis kuningas hinge ja rohkem meil temast enam juttu ei tule.
Arngrímr läks aga koos oma naise Eyfuraga tagasi Põhja oma pärusmaadele ja asus elama saarele, mille nimi on Bólmr.5 Neil oli naisega kaksteist poega. Kõige vanema ja tugevama nimi oli Angantýr, teine oli Hjörvarðr, kolmas Hervarðr, neljas Hrani, siis veel kaks Haddingit, ja rohkem neid siin nimetatud pole. Kõik nad olid berserkid ning sedavõrd suured ja tugevad vägimehed, et ei läinud iial sõjaretkele suurema väega kui ainult ise kaheteistkümnekesi, ja mitte kunagi ei tulnud neil lahingut pidada, ilma et nad ei oleks seal võitu saavutanud. Seetõttu said nad kuulsaks kõigis maades ja polnud ühtegi kuningat, kes oleks neile keelanud seda, mida nad saada tahtsid.
2. Hjörvarði vanne
Ühel jõuluõhtul juhtusid mehed toostide juures vandeid andma, nii nagu see ikka kombeks on.6 Oma vanded andsid ka Arngrími pojad. Hjörvarðr vandus, et ei võta naiseks kedagi teist kui ainult svealaste7 kuninga Ingjaldi tütre – neidise, kes oli kõigis maades kuulus oma ilu ja oskuste poolest.
Samal kevadel asusid vennad kaheteistkümnekesi kosjateele. Kui nad olid Uppsalasse jõudnud, astusid nad kuninga laua ette, mille taga oma isa kõrval istus ka kuninga tütar. Siis rääkis Hjörvarðr kuningale, mis tal sinna asja oli ning millise vande ta oli andnud. Kõik saalisolijad kuulsid seda pealt. Hjörvarðr tahtis, et kuningas ütleks kohe, mida ta selles asjas otsustab. Kuningas soovis aga esmalt järele mõelda, sest ta teadis, kuivõrd vägevad mehed on need vennad ja millisest väärikast suguvõsast pärit.
Sel hetkel astus aga kuninga laua ette mees, keda kutsuti Suuremeelseks Hjálmariks,8 ja ütles kuningale: „Isand kuningas, kas mäletad nüüd, kui suurt au ja kuulsust olen ma sulle toonud sellest ajast peale, kui ma siia maale saabusin, ja kui palju lahinguid olen ma pidanud, et sinu vägevusele lisa võita? Sulle olen andnud õiguse kõigile oma teenetele. Nüüd palun sind, et osutaksid mulle seda au ja annaksid mulle naiseks oma tütre, keda ma olen alati kandnud oma südames. Oleks kohasem, kui sa täidaksid minu soovi, mitte aga nende berserkide oma, kes pole teinud muud kui halba nii sinu riigis kui ka paljude teiste kuningate valdustes.“
Siis mõtles kuningas veel põhjalikumalt järele ja pidas seda väga raskeks pähkliks, et just need kaks ülikut tema tütre pärast nii kõvasti võistlevad.
Kuningas lausus siis, et nad mõlemad on nii vägevad mehed ja nii kõrgest soost, et ta ei taha kummagagi oma suhteid rikkuda. Siis palus ta tütrel valida, kumba ta endale meheks soovib. Kuningatütar ütles, et see on isa poolt õiglaselt otsustatud ning et kui isa teda mehele panna soovib, siis valib ta pigem selle, kelle kohta teab head rääkida, mitte aga teist, kellest ta on kuulnud üksipäini kuulujutte, ja pealekauba veel ainult halbu, nii nagu Arngrími poegadest.
Hjörvarðr kutsus siis Hjálmari kahevõitlusele lõuna poole Sámsey9 saarele ja needis teda jätiseks, kes ei vääri muud kui iga mehe põlgust; seda juhul, kui Hjálmarr peaks naise juba enne kahevõitlust ära võtma. Hjálmarr ütles, et ei kavatse taplust pikalt ootama jääda. Siis asusid Arngrími pojad koduteele ning rääkisid kodus isale, mis neid ees ootab. Arngrímr ütles, et see on tal esimene kord poegade pärast muret tunda, kui nad sõjaretkele lähevad.
Seejärel
Ladina k. „In sole tria sunt, candor, splendor et calor, et tamen unus sol est“. Vt. Schlauch 1937: 3–4.
Garðaríki või Garðar oli Venemaal Laadoga järve äärest Dneprini ulatunudviikingiaegse rootslaste riigi vanapõhja nimetus.
Tõenäoliselt Bolmsö saar Lõuna-Rootsis Bolmeni järvel (Tolkien 1960: 3).
Surnud kuningatele tõstetavate toostide käigus vandeandmist seostati justjõuluõhtu ja talvise pööripäeva pidustustega (Tolkien 1960: 3).
Svealased ja götalased olid kaks peamist Rootsi hõimu.
Islandi k. „Hjálmarr inn hugumstóri“.
Samsø saar Fynist lõunas (Tolkien 1960: 4).