Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp
totter su jutt –
rumal naine,
millal tundma peaks rõõmu.
Tyrfingist saab,
sa usu mu sõnu,
määratut hukatust
kogu su soole.
Tema ütles:
(40) Aeg on mul minna
oma laineratsude27 manu,
nüüd pealiku tütrel
tuju on hea.
Vähe mul muret teeb,
kuningate hõimlane,
mida mu poegadel
pärast on jagada.
Angantýr ütles:
(41) Saad sellest mõõgast
veel kaua tunda rõõmu:
hoia teda tupes,
Hjálmari surmajat.
Hoidu ta teradest,
mürk on neis mõlemas;
meestele hukuks
hullem mis tahes hädast.
(42) Mingu hästi sul, tütar,
ma meelsasti annaks sul
kaheteistkümne mehe
elu ja ea,
väe ja võimu,
vajaliku kõige,
mille Arngrími pojad
jätsid endast maha.
Tema ütles:
(43) Jääge te kõik –
nüüd kutsub mind teekond –
terveks oma hauas,
pean tõttama siit.
Mul näis, olin lõksus
maailmade vahel,
kui kõikjal mu ümber
lõõmasid leegid.
4. Hervöri pulmad ja Heiðreki minemakihutamine 28
Nüüd läks Hervör tagasi rannale, aga kui päev koitis, nägi ta, et laevad olid kadunud, sest viikingid olid hakanud hirmu tundma, kui kuulsid kõuemürinat ja nägid saarel tuleriitu põlemas.
Hervör jäi siis seniks Sámseyle, kuni leidis küüdi, et teele asuda. Tema teekonnast pole rääkida midagi kuni ajani, mil ta jõudis kuningas Guðmundi juurde Glæesisvelliril.29 Seal nimetas ta end Hervarðiks ja tegi, nagu oleks ta vägev sõjamees. See Hervarðr võeti seal harukordselt hästi vastu. Kuningas Guðmundil oli väga suur kaaskond. Ise oli ta sel ajal juba nii vana, et rahva jutu järgi polnud tal aastaid turjal alla saja, kuid sellegipoolest oli ta kõva mees. Tema poeg Höfundr oli juba täiskasvanud ning teda kutsuti osalema kõigil tähtsatel nõupidamistel.
Ühel päeval juhtus, et kuningas Guðmundr mängis malet ja sai halva mänguõnne osaliseks. Siis küsis kuningas, kas leidub mõni mees, kes oskaks talle mängus nõu anda. Hervarðr tõusis püsti ja astus malelaua juurde ning juba vähese nõuandmise peale hakkas kuningal mängus paremini minema. Aga selle aja jooksul, kui Hervarðr oli malelaua juures, jõudis üks kuninga kaaskondlastest võtta enda kätte mõõk Tyrfingi. Ta tõmbas selle tupest välja ja ütles, et pole kunagi varem etemat mõõka näinud. Ja kui Hervarðr seda kuulis ning nägi paljastatud Tyrfingit, mis säras üle kogu kantsi nagu päikesekiir, pöördus ta ümber ja haaras mõõga ning lõi sellega mehel pea otsast. Siis jooksis ta toast välja. Kuninga mehed kehutasid üksteist talle järgnema, et oma kaaslase eest kätte maksta, kuid kuningas võttis sõna ja käskis neil paigale jääda, „kuna teie kättemaks sellele mehele võib jääda väärikuselt vähemaks kui plaanitud, sest minu arvates on ta naisterahvas. Ma arvan ka, et kui ta kasutab seda relva, mida me nägime, läheb katse temalt elu võtta teile kõigile kalliks maksma.“
Hervör läks tagasi viikingite juurde ning käis nendega mõnda aega sõjaretkedel, aga kui ta sellest tüdines, asus ta elama jarl Bjarmari juurde ja tegi seal palju ilusat käsitööd. Kuuldused tema ilust levisid kaugele.
Kuningas Guðmundi poeg Höfundr palus isal temale mõrsja otsida, sest ta tahtis naist võtta. Kuningas Guðmundr oli sellega päri ja ütles talle, et Angantýri tütar Hervör viibivat kodus oma kasuisa Bjarmari juures, ning lisas, et see valik näib talle kõigist teadaolevatest kõige parema ja väärikamana. Siis läkitati saadikud selle asjaõiendusega jarl Bjarmari juurde. Jarl võttis neid hästi vastu, ning ka Hervör ei tõrkunud, vaid palus jarlil tema nimel otsus langetada. Ja nii lepiti selles asjas kokku ning Hervör anti Höfundile naiseks.
Neil oli kaks poega: vanema nimi oli Angantýr ja noorema nimi Heiðrekr. Kumbki oli välimuselt palju kaunim, suurem ja tugevam kui teised mehed. Samuti olid nad mõlemad terase mõistusega ja väga ettevõtlikud. Angantýr oli oma loomu poolest isasse ning soovis kõigile inimestele head. Isa armastas teda väga ja ka rahva seas oli ta kõrgelt hinnatud. Aga kui palju ta ka inimestele head ei teinud, tegi Heiðrekr neile sellevõrra rohkem halba, ning tema oli see, keda Hervör enam armastas. Höfundr saatis siis Heiðreki kasvatada mehele, kelle nimi oli Gizurr. Too oli kõikidest meestest kõige elutargem ja Heiðrekr kasvas tema juures üles.
Ükskord laskis Höfundr korraldada Grundis suure peo ja kutsus enda juurde kõik oma valduste suursugused mehed peale Heiðreki ja Gizuri. Aga kui pidu oli peale hakanud ja mehed joogikarikate taga istusid, astus sisse kuningapoeg Heiðrekr, keda kellelgi polnud rõõm seal näha. Angantýr pakkus talle enda kõrval istet. Selle võttis ta vastu.
Heiðrekr oli sünge moega ning istus seal kaua ja jõi. Aga kui tema vend Angantýr välja läks, kõneles Heiðrekr meestega, kes talle kõige lähemal istusid, ja oskas oma sõnu seada nõnda, et nood kaotasid koosmeele ja hakkasid üksteisega sõnelema. Siis tuli Angantýr tagasi ja käskis neil vait jääda. Aga järgmisel korral, kui Angantýr oli jälle välja läinud, tuletas Heiðrekr meestele meelde, millest nad eelnevalt olid rääkinud, ja see viis selleni, et üks lõi teist rusikaga. Siis tuli Angantýr taas tagasi ja käskis meestel hommikuni rahu sõlmida. Aga kui Angantýr kolmandat korda lahkus, küsis Heiðrekr rusikahoobi saanud mehe käest, kas tollel puudub julgus enda eest kätte maksta. Ta viis kannatada saanud mehe oma ässitustega niikaugele, et too hüppas püsti ja tappis oma naabri. Siis tuli Angantýr jälle tagasi. Kui Höfundr sellest kõigest teada sai, käskis ta Heiðrekil minema minna ja seekord enam mitte rohkem halba teha. Seejärel läks Heiðrekr koos oma venna Angantýriga välja linnusehoovile ja nad jätsid seal teineteisega hüvasti.
Kui Heiðrekr oli juba veidi maad kantsist eemale kõndinud, tuli talle pähe, et ta oli seal siiski liiga vähe kurja teinud. Seepeale pöördus ta ümber, näoga linnuse poole, tõstis maast üles suure kivi ja viskas selle sinna, kus kuulis mõningaid mehi pimedas omavahel juttu ajamas. Ta kõrv tabas ära, et kivi ei lennanud märgist mööda; niisiis läks ta selle maandumiskohta ja leidis maas lebamas surnud mehe, kelles ta tundis ära oma venna Angantýri.
Heiðrekr läks siis tagasi kantsi oma isa jutule ja rääkis talle, mis oli juhtunud. Höfundr ütles, et Heiðrekr kadugu ja ärgu kunagi enam tema silma alla sattugu, ning et oleks kohasem, kui ta ära tapetaks või üles poodaks. Siis ütles kuninganna Hervör, et Heiðrekr on küll palju halba teinud, kuid siiski oleks see liiga karm karistus, kui ta ei tohiks enam iialgi tulla oma isa kuningriiki ning peaks niimoodi tühjade kätega teele asuma. Aga Höfundi sõnal oli nii palju kaalu, et sündis nõnda, nagu tema oli otsustanud, ja keegi polnud nõnda vapper, et oleks söandanud talle vastu vaielda või Heiðreki eestkostjana rahu sobitama hakata. Siis palus kuninganna anda Höfundil oma pojast lahkumisel viimasele mõni hea nõuanne.
Höfundr ütles, et napilt on neid asju, milles ta võib Heiðrekile
Laeva kenning.
Tärniga tähistatud pealkirju ei leidu keskaegsetes käsikirjades, need on teksti paremaks liigendamiseks lisanud lähteteksti editeerijad või tõlkijad.
Muinasajasaagades tihti esinev ilmselt mütoloogilise taustaga kuningas, kelle riik Glæesisvellir (sõna-sõnalt „säravad väljad“) asus Saxo Grammaticuseteatel „in ulteriorem Byarmiam“ ehk „kõige kaugemas Bjarmalandis“ (soomeugri hõimudega asustatud nn. Suur-Permi vanapõhja nimetus).