Kolm saagat Põhjamaade muinasajast. Mart Kuldkepp
näinud unes, et vennad olid Sámseyl ning leidsid sealt eest palju linde ja tapsid nad kõik. Seejärel pöörasid nad metsas uuele rajale ning neile lendasid kallale kaks kotkast. Ta oli näinud unes, et astus neist ühele vastu ja nad pidasid maha kõva heitluse, kuid langesid mõlemad enne lahingu lõppu. Aga teine kotkas võitles tema üheteistkümne vennaga, ning talle näis, et kotkas jäi peale.
Jarl ütles, et seda unenägu polegi vaja seletada ning et talle oli näidatud seda, kuidas langevad vägevad mehed.
3. Lahing Sámseyl
Kui vennad koju jõudsid, valmistusid nad võitluseks. Isa saatis nad laeva juurde ja andis mõõk Tyrfingi Angantýri kätte. „Ma arvan,“ ütles ta, „et nüüd võib sul olla tarvidus heade relvade järele.“ Siis soovis ta neile kõike head ja seejärel jätsid nad hüvasti.
Kui vennad Sámseyle jõudsid, nägid nad, et seal seisid Munarvági-nimelises sadamas kaks laeva. Need olid sedasorti laevad, mida kutsuti „askr“.10 Nad arvasid teadvat, et nende laevade omanikeks on Hjálmarr ja Oddr Rändur, keda kutsutakse Örvar-Oddiks.11 Seejärel tõmbasid Arngrími pojad oma mõõgad välja ja närisid kilbiservi ning nende peale tuli berserkide raev. Siis ründasid nad kuuekaupa kumbagi laeva. Aga seal olid pardal nii vaprad sõjasulased, et kõik nad haarasid relvad ja mitte keegi ei pagenud oma kohalt ega toonud kuuldavale kartlikku sõna. Kuid berserkid ronisid ühte parrast pidi üles ja teist mööda alla ning tapsid kõik oma teel. Siis läksid nad valjusti röökides tagasi maale.
Hjálmarr ja Oddr olid läinud saarele, et vaadata, kas berserkid on juba kohal. Kui nad metsast välja ning tagasi oma laevade juurde tulid, ronisid berserkid parasjagu neilt maha, mõõgad paljastatud ja verised. Kuid nende berserkiraev oli üle läinud ning sellistel hetkedel muutusid nad nõrgemaks kui muidu, nii nagu see juhtub pärast teatud haiguste põdemist. Siis ütles Oddr:12
(1) Tundsin end kõhedalt
korraks vaid siis,
kui lõuates valjult
nad laevadelt tulid
ja kõvasti ulgudes
saarele astusid:
kõlvatuid mehi
kaksteist kokku.
Siis küsis Hjálmarr Oddilt: „Kas näed nüüd, et kõik meie mehed on langenud? Mulle näib kõige tõenäolisemana, et me kõik külastame veel täna õhtul Odinit Valhallas.“ Ja inimesed räägivad, et see oli ainus kord, kui Hjálmarr lausus kartlikke sõnu.
Oddr vastas: „Minu nõu on selline: põgeneme metsa, sest meie ei saa kahekesi nende kaheteistkümne vastu, kes on tapnud kogu svealaste riigi kaksteist kõige kõvemat meest!“
Siis ütles Hjálmarr: „Ärgem iial põgenegem oma vaenlaste eest, vaid piinleme pigem nende relvade all: mina lähen berserkide vastu võitlusse!“ Oddr vastas: „Aga minul pole tahtmist täna õhtul Odinit külastada. Kõik need berserkid saavad surma veel enne, kui õhtu kätte jõuab, meie kahekesi aga elame!“
Seda, et selline vestlus nende vahel tõesti toimus, tõendavad need värsid, mida Hjálmarr luges:
(2) Laskuvad vägimehed
laevade pealt,
kaksteist kokku
kõlvatuid mehi,
meil tuleb õhtul
Odinit näha,
verevennal kahel,
aga elada kaheteistkümnel.
Oddr ütles:
(3) Neile su sõnadele
vastan ma nõnda:
neil tuleb õhtul
Odinit näha,
berserkidel kõigil,
kuid elada meil.
Siis nägid nad Hjálmariga, et Angantýr hoiab käes Tyrfingit, sest see säras nagu päikesekiir.
Hjálmarr küsis: „Kas võtad ette Angantýri üksinda või tema üksteist venda?“ Oddr ütles: „Mina tahan Angantýriga võidelda. Ta võib mulle küll Tyrfingiga raskeid lööke jagada, aga kui läheb tarvis tugevat kaitserüüd, siis usaldan ma oma särki13 sinu turvisest enam.“
Hjálmarr küsis: „Millal varem oled sa minu ees lahingus eesõiguse saanud? Sina tahad Angantýriga võidelda, sest see näib sulle suurema vägiteona. Selles kahevõitluses olen aga mina peamees, sest mitte seda ei lubanud ma Rootsi kuningatütrele, et lasen sinul või kellelgi teisel enda eest võitlusesse astuda. Ainult mina võitlen Angantýriga!“ – siis tõmbas ta mõõga välja ja läks Angantýri vastu. Kumbki neist näitas teisele teed Valhallasse.14 Siis tormasid Hjálmarr ja Angantýr teineteisele kallale ega jätnud pikka puhkeaega vägevate löökide vahele, mida nad isekeskis jagasid.
Oddr esitas berserkidele väljakutse, öeldes:
(4) Ühe vastu üks,
kui väetid ehk pole
vägevad mehed
või argade killast!
Siis astus ette Hjörvarðr ning tema ja Oddr alustasid kõva taplust, kuid Oddi siidisärk kaitses teda nii hästi, et sellele ei hakanud ükski relv, ja ka tema mõõk oli niivõrd hea, et lõikas turvist nagu kangast. Vähe oli ta jõudnud Hjörvarðile lööke jagada, kui too juba surnult maha langes. Siis tuli Hervarðr, ja läks temagi sama teed, seejärel tulid Hrani ning järgemööda kõik teised, Oddr aga ründas neid nii vihaselt, et tappis kõik üksteist venda. Aga selle mängu kohta, mida Angantýr ja Hjálmarr mängisid, on rääkida, et Hjálmarr sai kuusteist haava, kuid Angantýr kukkus surnult maha.
Siis läks Oddr Hjálmari juurde ja ütles:
(5) Mis juhtus sul, Hjálmarr?
Su jume on muutunud;
näen, et sind piinavad
paljud haavad.
Su kiiver on katki
ja rõngassärk küljelt.
Nüüd tundub, et jätta
sul tuleb oma elu.
Hjálmarr vastas:
(6) Mul kuusteist on haavu
katkenud turvises,
kõik silme ees must,
ei näe enda ette.
Mu südant on tabanud
Angantýri tera.
Oli vahe see mõõgaots,
karastatud mürgis!
Ja veel ütles ta:
(7) Oli mul ühtkokku
alemaid viis,
kuid nendest ma eales
ei pidanud piisavalt.
Nüüd pean siin lamama
elupäevade lõpus,
mõõgatera läbi surmatud,
Sámsey peal.
(8) Saalis joovad
sõjamehed õlut,
on ehitud kauniks
mu isa koda.
Meestele palju
kahju toob mõdu,
mind aga mõõgahaavad
piinavad saarel.
(9) Lahkusin linalaka
näitsiku juurest
10
„Askr“ tähendab tammepuud ning esineb laeva tähenduses saagades harva. Tõenäoliselt nimetati nõnda skandinaavlaste sõjalaevu viikingiaegsel Inglismaal ja Saksamaal (Tolkien 1960: 5).
11
Islandi k. „Oddr in víðförli“. Örvar-Oddi nimi tähendab otsetõlkes „nooleotsa“. Temast tehakse pikemalt juttu „Örvar-Oddi saagas“, kus on samutikirjeldatud Sámseyl peetud lahingut.
12
Järgnev luuletus (stroofid 1–12) on tuntud kui „Hjálmari surmalaul“.
13
„Örvar-Oddi saagas“ on öeldud, et Örvar-Oddi nõiutud siidisärk kaitses tedakõigi relvade eest.
14
Vana-aja saagades tihti kirjeldatud rituaal, millega üks lahingu osapool pühendab teise poole langenud Odinile (tavaliselt juba enne lahingu algust). Selletaoline stseen toimub saaga lõpupoole ka gootide ja hunnide sõja ajal.