Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud. Erik Tohvri
e>
1
Jaanilaupäeva hommik oli pilvine, merelt lõõtsuv tuul tõi isegi mõned vihmapiisad kaasa, aga laussadu see siiski ei kuulutanud. Eestimaal juhtub harva, et ilm terve nädala ilus, kuiv ja päikseline püsib; seevastu on üsna tavaline, et pilvealused või siis koguni vihma ladistavad päevad nüri järjekindlusega üksteisele järgnevad, ja niisugune periood võib järjepanu mitu nädalat kesta. See merre ulatuv paene maanurk, kuhu muistne Kalev oma perele elukoha valis, osutus ilmastiku poolest eriti tujukaks; paraku on aga siinset elu palju rohkem mõjutanud need rõhkkonnad ja õhkkonnad, mida kõikvõimalikud vallutajad sellele väheviljakale, aga asukoha poolest ihaldusväärsele maale kaasa tõid.
Roomet Põiklikul olid külalised. Õigem oleks küll öelda omad, sest poeg Veiko koos naisega oli järjekordselt külla sõitnud. Seekord oli poja tulek aga isemoodi – kui Roomet väljast automürinat kuulis ja pilgu aknasse heitis, seisis värava taga hall „Žiguli”, mille omanikku ta ei osanud ära arvata; üllatuseks ronis rooli tagant väravat avama Veiko, kes oli seni alati saabunud oma ametiauto, musta „Volgaga”.
„Tere-tere… Isemoodi auto sul täna,” pillas isa, kui oli tulijaid kätelnud.
„Jah, ega seda teist… Nüüd on kasulikum madalat profiili hoida,” ühmas Veiko, aga isa ei pidanud teemat veel ammendatuks.
„Kas uus peremees Väljas keelas kroonu auto kasutamise ära või?”
„Sa justkui ei teakski, missugune bensiinikriis praegu on! Ja üldse – eks see parteijama lõpeb varsti üldse ära… Suur kodumaa vajub juba silmanähtavalt laiali, praegu prõgiseb igast otsast!” seletas Veiko kahjurõõmsalt, nii et isa talle uuriva pilgu heitis. Seda, et Veiko oli kõrgele kohale, partei rajoonikomitee teiseks sekretäriks saanud, ei olnud Roomet kunagi heaks kiitnud ja oli pojale mõnel kodusel sünnipäevapeol väikese viinaauru toel ka otse välja öelnud.
„Kurat, ega ma sellepärast siis kommunist ei ole! Mina arvan, et parem olgu selle koha peal eestlane kui mõni venekeelne,” oli poeg põhjendanud. Lisades, et selles ametis saab ta eesti rahva heaks rohkem teha kui muidu, aga seda juttu pidas isa rohkem ettekäändeks. Roomet teadis, et võim on inimesi alati enda külge kleepuma ahvatlenud.
„Riigilaev hakkab põhja minema ja saabki su hiilgav karjäär läbi…” muigas isa nüüd kahjurõõmu varjamata.
Seekord aga tegi karjäärihimule vihjamine poja tigedaks.
„Mis sa ise parem oled! Sina olid ka parteis!”
„Häbi öelda, et olin, jah… Teoreetiliselt olen praegugi,” tunnistas vanem.
„Näed siis!”
„Ei näe! Mind sunniti sinna astuma ameti pärast, aga sinule on parteis olemine amet!”
Pereema Eha oli meeste juttu rahutult kõrvalt kuulanud ja pidas nüüd õigeks sekkuda.
„Jätke see parteitamine! Justkui muust enam polekski rääkida!”
Veiko naine Irma aga arvas heaks ämmale silmapilgutusega märku anda ja ütleski:
„Las ragistavad, ega seda parteivärki nagunii enam kauaks ei ole. Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad!”
Ämm omakorda ei saanud selle peale mõtlemata jätta, et näe – minia on terve oma abielu jooksul ise ka neid partei hüvesid nautinud, ilmselt mitte küll otseselt, aga vähemalt Veiko palga kaudu. Kui palju poeg teise sekretäri ametis teenis, seda polnud Eha kunagi küsinud, aga oli arvata, et tema palk just väike ei olnud.
Mehed olid selle aja peale oma poolaasimisi toimunud keskustelu lõpetanud, sest Roometile oli ühtäkki tulnud omamoodi mõte; mõte oli seda kummalisem, et selle juured olid veel selles ajas, mil ta oli Parkse sovhoosi osakonnajuhataja ja nüüdseks ammu kadunud sõbra Robert Vesseliga suhtles. Robert oli toona teda parteiliikme seisuse pärast ilmast ilma armutult aasinud ja sellest oli talle hingesoppi mingi okas jäänud. Küllap siit tuligi üllatav mõte – kas ta pole tookordset kibestumist pooleldi alateadlikult omakorda Veikole üle kandnud, oli ju poeg mitte ainult lihtne parteilane nagu tema, vaid koguni rajooni tippjuhtide hulka trüginud?
Ega ma sellepärast kommunist ei ole, tuletas Roomet jällegi poja ütlemist meelde, aga nüüd tundus see pooleldi üleõla heidetud lause veelgi kulunuma ettekäändena. Veiko oli nende mõttevahetustel osanud alati enesekindlaks ja kõikumatuks jääda, endale paksu kaitsekihi ümber kasvatanud ja isal oli selle taha võimatu pilku heita. Südames Roomet küll lootis, et see, mida ta pojale oli püüdnud lapseeas sisse kasvatada, armastus Eesti kui oma ainsa kodumaa vastu, pole sealt kaduma läinud; vahel aga tuli isale hirm, et Veiko punasetooniline ja umbne kaitsekiht on sedavõrd paksuks parkunud, et on isamaalisuse idud ammugi lämmatanud.
„Kus me jaanituld teeme? Kas ikka seal karjamaa taganurgas suure kivi ja kaskede juures?” küsis Veiko, tahtes ilmselt teemat vahetada.
„Ei, täna on Raudikul ühine jaanituli. Noored mehed hakkasid organiseerima, et saaks lõpuks ometi külarahva kokku. Mõisapargis, seal, kus vanasti kooli spordiplats oli. Eks sa oled ise ka seal võrkpalli tagunud,” seletas Roomet. Jututeema vahetamine oli ka temale meeltmööda, sest kõige tulutumad on vaidlused nende asjade üle, mida enam muuta ei saa.
„Kavatsed ka sinna minna või?”
„Muidugi! Me kõik läheme, ja sina Irmaga tulete ka. Puud on ammu kohale toodud ja poisid panid ka lipuvarda püsti. Päris õige lipuvarda, kuhu lipp nööriga üles tõmmatakse. Õige varras ja õige lipp, sinimustvalge!”
„Sa räägid, nagu oleksid ise ka osaline…” imestas Veiko.
„Eks ma natuke olen ka, aga ega ma kolmel jalal muud oska kui ainult nõu anda. Mina ju veel mäletan, kuidas vanasti Raudikul jaanituld tehti, terve Sooranna vald oli koos. Vallavanem pidas kõne, ja Kaitseliidu pealik samamoodi, sest jaanilaupäev on ju võidupüha.”
„Mis võidupüha see on, ma pole kuulnudki?” küsis Irma, kes oli ämma juurest köögist tulles seisatanud meeste juttu kuulama.
„See oli Võnnu lahingu võit, Vabadussõjas! Eesti peksis seal sakslased minema ja Vabadussõda lõppes ära. Meie võit!” seletas Roomet toonil, nagu oleks ise sellest lahingust osa võtnud. Irma ei osanud midagi rohkem küsida ja kadus tagasi kööki, Veiko oli aga mõtlikuks jäänud.
„Sa ütlesid, et vallavanem pidas jaanitulel kõne?”
„Jaa, vana Pavelson oli kõva kõnemees, oskas rääkida! Pärast kutsuti ta maakonnavalitsusse tööle ja tema järel sai vallavanemaks Arulaid, aga see polnud üldse kõnemees, rahvas hüüdis Arulagedaks… Siis hakkas jaanipäevadel vana Aavik kõnet pidama, eks oma koolijuhatajat sa ikka mäletad,” tuletas Roomet vanu aegu meelde.
Veiko oli mõttesse jäänud ja küsis siis nagu teema jätkamiseks: „Kas siinkandis on sellest ka juttu olnud, et külanõukogud tahetakse jälle valdadeks nimetada?”
„Siis peab ju jälle õige Eesti Vabariik tagasi tulema! Praegu pandi see riigi nimeks rohkem moepärast, võim on ikka Moskva käes,” arvas Roomet ja jäi pingsalt poja poole vaatama – mis too ütleb? Tema on oma kõrgel ametikohal kindlasti palju enam kuulnud kui mõni lihtkodanik.
„Tead, vana – praegu tundub, et seegi aeg ei ole enam kaugel. Kõik liigub sinnapoole, et varsti rabeleme ennast Moskva alt lahti… See suveräänsusdeklaratsioon oli esimene kindel samm sinnapoole, aga nüüd on meil juba vabalt valitud valitsus ja mitte liiduvabariigi, vaid vabariigi nimi käes. Seda asja tuleb pisitasa, aga järjekindlalt ajada!”
Roomet Põiklik kuulas ja imestas – kas Veiko on tõesti oma mõtteviisis kannapöörde teinud nagu kuulus apostel, kes Saulusest Pauluseks muutus? Tõsi küll, poeg polnud kunagi oma seniseid leivaisasid ega nende poliitikat suisa kiitnud. Kodus oli ta oma tööst üldse vähe rääkinud, ja kui isa vahel üht-teist küsis, ühmas ainult tõrjuvalt – mis seal erilist, töö nagu töö ikka…
„Ja mis sa Väljasest arvad?”
„Väljas on õige mees! Ja pealegi Gorbatšovi hea tuttav, sellest on suur abi. Muidugi niikaua, kui võim Moskvas veel Gorba käes on.”
„Sa arvad, et ka seal võiks muutusi tulla?”
„Praegu ei oska midagi arvata, tal on kõva vastasseis tekkinud… Vanameelsed on kõigeks valmis! Ka Tallinnas kogub Interrinne jõudu, ja mis Narvast saab, seda ei tea keegi, seal ju eestlasi enam peaaegu