Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud. Erik Tohvri
nad siis ei julge liiga isamaaliseks minna. Aga kui see juhtub, on meil mõlemal sinuga rajoonikomiteesse vaibale minek!”
Paumets tegi küll virila näo, aga pidi nõusse jääma. Lepassaar oli ikkagi Parkse sovhoosis peamine otsustaja.
Samal ajal käisid Raudiku mõisapargis viimased ettevalmistustööd. Laine Leesiku abiga leiti mõisahoone pööningult mõned imekombel säilinud pikad pingid, mis olid veel Raudiku koolisaalis näitemängu tegemise ajast pärit. Viimati oli neid Marie Käo juubelisünnipäeval kasutatud ja nüüdki sai nendele vähemalt paarkümmend inimest istuma mahutada – enamik jaanipeole oodatavatest olid juba vanad ja vajasid kindlat tagumikutuge. Poe-Maie jaoks kombineeriti iidse vahtrapuu alla midagi laua- või letitaolist lootuses, et juhuslik vihmasabin puuvõrasse kinni jääb ja seda improviseeritud puhvetit kahjustama ei pääse – ilm oli pooleldi pilvealuseks jäänud, kuid helendavad laigud taevas paistsid lubavat, et sadu ei tule.
Rahvas hakkas aegsasti kogunema. Tuldi kiirustamata, parki jõudes jäid mitmed kolme-neljakaupa gruppidesse seisma ja vestlema. Raudikul olid suuremad rahvapeod ju haruldaseks muutunud, tulijad olid ühtaegu varjatult elevil ja samas oleksid justkui häbenenud, et ei raatsinud tulemata jätta. Kaugemalt tuldi autodega – enamik maaperesid, kus veel mõni vähegi toimekam liige leidus, oli endale niisuguse sõiduriista muretsenud. Peaaegu kõik need olid pruugitud, paljud kalli raha eest kaugelt Venemaalt toodud, mis järjekordselt tõestas, et kõige tähtsam millegi hankimise juures on ikkagi tahtmine. Autod pargiti mõisahoone taha muruplatsile, kus nende edasipääsu tõkestas üle kunagise pargitee tõmmatud köis.
„Mine mõnda hullu tea, sõidab oma limusiiniga rahva hulka,” arvas Peeter Varik, ja Härmalt leitud köiele riputati ka papist lõigatud keelumärk.
Roomet Põiklik oli päeva jooksul oma „Moskvitšiga” mitu korda kodu ja peopaiga vahet sõitnud, aga nüüd, kui kell hakkas juba üheksa ligi tikkuma, polnud meest kuskil näha. Roomet pidi peo avasõnad ütlema, nii olid nad kokku leppinud, ja Peeter Varik vaatas aina rahutumalt silla poole. Tuttavat rohelist autot sealt aga ei ilmunud.
„Kui Roomet ei tule, pead sina avakõne pidama,” ütles Peeter Taavi Mulderile, keda ikka veel uueks osakonnajuhatajaks tituleeriti, kuigi mees oli juba tosin aastat seda ametit pidanud.
„Hull peast, mina ei saa kolme sõnagi ritta pandud! Mina olen teoinimene, mitte mõni kuldsuu.” Mees rehmas ehmunult käega ja läks kiiresti eemale, kartes, et Peeter teda veelgi keelitama hakkab.
Aga ei öelda asjata, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, kuigi see abi ei tarvitse alati eriti asjakohane olla. Oodatud rohelise auto asemel veeres üle silla mõisaparki vana tüüpi „Volga”, parkis end teiste autode kõrvale ja selle rooli tagant astus välja Parkse sovhoosi partorg Voldemar Paumets. Mees kõndis peoplatsi poole, noogutas tervitades nii paremale kui vasakule ja sammus otse Peeter Variku juurde.
„Tere… Lepassaar saatis mind siia teie pidu avama või nii…”
Hullemini ei oleks Peetri arvates isegi unes minna võinud. Peeter ei olnud parteimees ja Paumetsa oli ta vaid suurematel koosolekutel näinud, kus too oli ilmetult riigitruude sõnavõttudega esinenud. Selle mehe ootamatu ilmumine keeras loodetud isamaalise peo juba enne algamist lootusetult tuksi ja Peetril oli enda taltsutamisega raskusi.
„Meie mõtlesime, et saame ise hakkama…” ütles ta kortsus kulmul.
„Pole viga, ma polegi ammu rahvale rääkinud! Sest praegu on uutmoodi ajad ja tähtis on, et neist õigesti aru saadakse,” seletas parteiorganisaator, aga tegi seda kuidagi ebaledes ja samas oma ebakindlust tehtult reipa tooni taha peites. Peeter tõmbus tagasi ning otsis üles Valdur Haraka ja Siimu, et natuke nõu pidada.
„Mida kuradit me teeme? See keerab kogu meie ilusa peo nahka!”
„Mis teeme… Mis muud kui mees kotti ja jõkke!” praalis Valdur, tema oli juba pudeli õlut alla kulistanud ja naeris nüüd oma nalja. Alati toimekas noormees Siim aga vaatas kimbatuses ühelt teisele – ei saa ju ometi sovhoosi tähtsuselt teist meest jõuga minema küütida!
„Kuhu kurat see Roomet jääb! Tema teeks asja klaariks, nemad on ju Paumetsaga aastaid ühes kontoris istunud,” kirus Peeter ja vaatas jälle silla poole. Kell liikus halastamatult edasi, väljakuulutatud alguseni oli jäänud veel kümmekond minutit.
Põiklik, kuramus, vist ei tulegi… Vana mees, küllap lõi vedelaks, hakkas kartma, mõtiskles Peeter Varik tigedalt, endale aru andmata, mida just ja mispärast oleks Roomet kartma pidanud. Ning veel mõne minuti oodanud, läks ta raske südamega otse Voldemar Paumetsa juurde, kes oli pingiotsal istet võtnud.
„Peame vist alustama… Kõigepealt loetakse luuletus ja siis ütlete teie avasõnad. Ega pikalt pole vaja, aga ilma ei saa… Ja ärge lõpuks unustage nimetamata, et on vaja võidupüha lipp heisata. Meil on lipp hakkamas ja rahvariietes tüdrukud tõmbavad siis lipu üles… Tahtsime küll poisi ja tüdruku lippu heiskama panna, aga poisile ei olnud rahvariideid,” seletas Peeter vaikselt, istuja kõrva juurde kummardudes ja tundis selle juures lausa hingekraapivat vastumeelsust.
„Võidu…püha lipp?” küsis Paumets kulmu kortsutades. Tema arvates oli võidupüha alati maikuus olnud, üheksandal. „Mis võidupüha?”
„Jaa, muidugi, täna on ju eesti rahva võidupüha! Vabadussõja ajast.”
Paumets vaatas oma saapaninasid ja mõtles kramplikult, mida öelda. Köhatas, nagu oleks midagi kurku läinud.
„Äkki läheb paljuks? Lipp on teil nagunii sinimustvalge. Kui ütleks lihtsalt, et rahvuslipp? Teate, seda rahvusasja peab ettevaatlikult ajama, ei tohi üle soolata.”
„Noh, olgu… Ütelge siis – rahvuslipp! Ja pikka kõnet polegi vaja…”
Paumetsa olekust oli näha, et parema meelega oleks mees temale antud ülesande sinnapaika jätnud ja minema läinud. Ta oli kahe tule vahele sattunud – aeg nõudis, et peab rahva poole hoidma, kuskil südamesopis oli mees ka ise omajagu rahvuslaseks jäänud, aga amet ja aastakümnete rutiin olid paratamatult oma jäljed jätnud.
Peeter läks lõkkeplatsi keskele ja hüüdis:
„Hei, Raudiku rahvas! Astuge lähemale, hakkame peale!” Ootas veidike, kuni rahvas kogunes, ja teatas: „Meie peo alguseks esitab Anneli teile Lydia Koidula luuletuse.”
Rahvariietes Anneli, Parkse kooli seitsmenda klassi tüdruk, astus veidi ebalevalt ringi keskele. Ta oli Peetrit alati vanaisaks nimetanud, kuigi tema ema Agnessa oli mehele vaid kasutütar – üks kahest Ludmilla esimese abielu lapsest.
„Mu isamaa on minu arm,
kel südant annud ma”
Eesti rahvale olid Tallinnas iga viie aasta järel toimuvad laulupeod hinge läinud just selle laulu, nende südamlike sõnade tõttu. Raudikul polnud enam ammu laulukoori, aga laulupeod ja eriti see laul oli televiisori kaudu igasse kodusse vabadusiha sisendanud. Ning nüüd, kui habras, maani rahvariideseelikus tüdruk hingestatult neid kõigile tuntud värsse luges, oli igaühel lihtne sõnadele ka viis juurde mõelda, laul oli ammugi üldtuntuks saanud.
Luuletusele järgnenud aplaus kõlas lageda taeva all küll üsna nõrgalt ja sunnitult, aga ometi lootustandvalt. Siitkandi inimesed olid üle hulga aja jälle kokku saanud ja peaasi – ühel meelel.
Peeter, kes pooltahtmatult oli korraldajaks osutunud, noogutas Paumetsale – kui juba tulid, mine ja kõnele! Ning mees tõusis, astus ette ja pöördus rahva poole. Paraku vedas teda aastakümneid sisseharjutatud rutiin sedamaid alt.
„Kallid seltsimehed!”
Koosolijaid läbis pahameelekohin, aga Paumets oleks ka selleta oma viga taibanud. Kogenud esinejana oskas ta kiiresti kannapöörde teha.
„Ma ütlesin seda sellepärast, et nii me olime sunnitud üksteist kõnetama pikka aega, aastaid ja aastakümneid! Aga nüüd, kui eesti rahvas on üksteisele käed ulatanud ja avaldanud soovi suurema iseolemise järele, ei pea me oma koosolekuid enam niiviisi, kaugelt toodud sõnadega alustama…”
Peeter Varik