Kodutute küla IV: Läänetuul, taeva luud. Erik Tohvri
ja ruttas tulijatele vastu.
„Kuhu sa jäid, pidu ammu käib… Pidid ju avasõna ütlema, ja näed, kes seda nüüd teeb! Minge esimesse ritta, seal on mõned kohad vabaks jäetud,” seletas ta poolhääli noomivalt.
„Avasõna… Näe, viimasel hetkel tuli keegi, kes selle töö paremini ära teeb, aga tema tahtis natuke ette valmistada… Ja jäimegi hiljaks,” seletas Põiklik ja lisas tutvustuseks: „Minu poeg Veiko.”
Paumets oli oma pilgu peopaiga kõrval kasvava hiigelkuuse latva naelutanud – tal polnud kombeks rääkides rahvale otsa vaadata – ning laskis edasi:
„Eesti rahvas on paljude vallutajate all kannatanud, aga ometi osanud ennast alati orjusest vabaks raputada. Ka nüüd oleme jõudnud otsustavasse perioodi, kus me tunneme, et ei taha enam niiviisi edasi elada, nagu pidime viimasel poolsajandil elama. Eesti rahvas on püsti tõusnud ja…”
Esimeses pingireas istujate hulgas tekkinud sagin äratas kõneleja tähelepanu ja ta langetas pilgu – näe, vana Põiklik tuli, talle tehakse ruumi… Ja veel keegi… käis mõte, aga kõnemasin töötas edasi.
„…ja eesti rahvas on hakanud jälle vabadust nõudma. Meie…”
Kõneleja pilk langes nüüd esimeses reas istet võtnutele ja mees luksatas, sest otse sinnasamma, temast vaid neli-viis meetrit eemale istunud meest tundis ta raudselt – see oli Veiko Põiklik, kompartei rajoonikomitee teine sekretär. Tema otsene ülemus partei liinis, kes teda kui kõnelejat nüüd uurivalt ja ilmselge hukkamõistuga silmitses.
Paumetsa kõnesse tekkis tilluke paus, sest sedamaid meenus üks ammune keskustelu, kui ta Roomet Põikliku käest oli otse küsinud: kuule, kas see rajoonikomitee sekretär on sinu sugulane? Ja Roomet oli tõrjuvalt ühmanud, et neid Põikliku-nimelisi on kõik kohad täis… Paumets köhatas, nagu oleks paus mingist kõrikrambist tekkinud, ja jätkas, aga enam sugugi mitte nii kindlalt:
„Kogu Nõukogude Liidu ellu on tulnud suur pööre! Peasekretär Mihhail Gorbatšovi alustatud perestroika on toonud ennenägematuid muutusi kõikide rahvaste, sealhulgas ka eesti rahva ellu… Eesti NSV-le on antud suur õigus ise oma asju otsustada, meil on oma valitsus – kõik tänu Moskva targale juhtimisele! Ja mina soovin teile kõigile tänasel jaanipäeval head peotuju!”
Paumets noogutas rahva poole ja sai hõreda aplausi. Kõndis siis otsejoones Veiko Põikliku juurde ning ulatas terekäe.
„Tere… Suur au Raudiku rahvale, et teie isiklikult. Näete, pandi mind kõnelema, aga praegu on see… üleminekuperiood…”
„Olgu-olgu! Mina tahtsin ka paar sõna öelda, istuge minu kohale!” Veiko tõusis ja astus noore mehe krapsakusega rahva ette.
„Tere, Raudiku inimesed! Täna on eesti rahva võidupäev ja seda mitte ainult Võnnu lahingu võidu mälestamiseks, vaid samapalju või veelgi rohkem selle võidu tähistamiseks, mille me oleme endale kätte võidelnud viimastel aastatel. Selle võitluse üheks tähiseks on, et saame jälle oma sinimustvalge lipu alla kokku tulla.” Kõneleja heitis pilgu lipuvarda poole, mis endiselt tühjana seisis. Peeter Varik noogutas rahvariietes tüdrukutele, kes seda märguannet olid oodanud ja nüüd tegutsema asusid. Suur sinimustvalge lipukangas, mille Ludmilla Varik oli Peetri soovil kolmest siilust kokku õmmelnud, tõusis ja hakkas mere poolt hoovavas tuules laisalt lehvima.
Veiko Põiklik tõstis lipu poole vaadates käe, nagu tahaks ta trikoloori tervitada, aga siis märkas midagi, milleks ta ei olnud ette valmistatud – mõisahoone nurga juures seisis tihedas grupis kümmekond inimest, nii naisi kui mehi, kes olid käes hoitava lipu samuti kõrgele tõstnud. Veripunase, Nõukogudemaa lipu… Juri Akakjevitš Gofman oli salga interrindelasi kohale toonud.
4
Suveööd on Eestimaa põhjarannikul eriti ilusad. Õhtul laskub päike hiiglasliku värvidemängu saatel otse merre, aga päikese kadumine ei too kaasa pimedust. Mitmevärviline taevas ja peeglina helendav veepind hakkavad omamoodi dialoogi pidama – värvid vahetuvad pidevalt ja looduse kunstnikupalett on ammendamatu. Laotusesse eksinud pilvekesed annavad mängule oma varjundi, hiiglasliku etenduse nähtamatu juht mängib oskuslikult värvide ja valguse intensiivsusega, seda järjest pikkamisi vähendades. Loojunud päikesest õhetav õhtutaevas koob rannale ja kadastikule ebamaiselt punaka katteloori ja pillab merre uusi värve – seal on lillakassinist, purpurit, kollast ja isegi õrnrohelist. Taevalaotuse mitmevärviline valgusekuma hakkab pikkamisi ida poole nihkuma ja pärast keskööd järjest kahvatuma, kuni silmapiiri kohal hõljuvad pilvekesed hõbedaselt helendama löövad: nemad näevad tõusvat päikest esimesena ja kuulutavad kõigile, et varsti-varsti algab uus päev. Ja tõesti, juba veerand tundi pärast seda teadet kerkibki merest lai ja vormitu punakaskollane päikeseserv, aga hoopiski mitte sealt, kuhu ta loojudes sulpsatas – just nagu oleks kõikvõimas valguse- ja eluandja vahepeal allveeujumist harrastanud.
Antsuõuele paistis meri vaid mõne üksiku lapikesena, sest lõputu veeväli jäi rannal kasvavate kõrgete kadakate varju. Loojangu pool varjasid vaadet mõned Veere küla majad, nii et kõige valgemal suvekuul aknast vaadates paistis, nagu oleks päike naabertalu lauda taha magama läinud. Päikesetõus seevastu oli Ojaveede suvekodus paremini nähtav, sest sealpool laius avar, üksikute kaskede ja mereäärse kadakaväljaga heinamaa. Paraku näevad suvist päikesetõusu vaid vähesed, sest see magatakse lihtsalt maha, inimorganism nõuab pikemat und kui üürike suveöö.
Raul Ojaveest ja Kristist olid Veere küla suveasukad saanud. Igahommikune tööleminek nõudis küll varast tõusmist, millele järgnes umbes tunnine autosõit, aga seegi oli omaette elamus. Vähemalt nendel hommikutel, mil vihma ei sadanud ja polnud vaja läbi teed katvate poriloikude tuisata.
Nüüd aga, kas siis perestroika tagajärjel või üldise majandushäda ühe tunnusena, oli neid igapäevaseid sõite hakanud varjutama suurt riiki tabanud bensiinipuudus. Linnas jagati eraautodele bensiini vaid üksikute tanklate kaudu ja nende juurde tekkisid sedamaid kilomeetrised januste sõidukite järjekorrad. Teadagi röövis nii pikas järjekorras ootamine mitmeid tunde – seda enam, et tihti lõppes bensiin enne uue tsisternauto kohale jõudmist, mõnel päeval jäi aga järgmine tsistern koguni tulemata. Siis juhtus üsna tihti, et auto jäeti omapead järjekorda ning peremees sõitis linnabussi või trolliga koju ööbima, et varahommikul naasta ja tüütut ootamist jätkata. Nii söandasid teha siiski vaid üksikud, kindlam oli autos istudes silma looja lasta, sest oodatud kütusenoos võis tulla ka ootamatul ajal; autosõltlastele tähendas bensiinist ilmajäämine korvamatuna tunduvat kahju. Kuidas kõik need inimesed, kes bensiini säästmiseks oma autot tundide kaupa enamasti käsitsi edasi nihutasid, sabatamiseks aega leidsid, oli igaühe oma asi, aga töödistsipliin, kui tegemist polnud just konveieril töötamisega, oli suures töörahva riigis veniv nagu püksikumm. Vanasõna kroonu köiest ja selle lohisemisest oli sotsialismis rohkem oma kohal kui kunagi varem.
Raul Ojavee töötas küll oma arust kõrgel kohal ettevõttes, mida tehaseks nimetati, aga mis olemuselt ega välimuselt kuidagi tehase mõõtu välja ei andnud ja nime asemel kahekohalist numbrit kandis. Selle toodangust ei teatud kohapeal midagi, kõik pakiti kinnistesse konteineritesse ja läkitati Moskva poole teele. Raul oli direktori asetäitja, personaalset sõiduautot ei olnud talle ette nähtud. Tema „Žiguli” vajas aga bensiini palju rohkem kui mõne linnamehe auto, sest maal elamisest ei raatsinud ei tema ega Kristi loobuda. Tänu sellele, et Kristi oli Rauli käe all autojuhtimise ära õppinud ja juhiloa saanud, tekkis võimalus naine enda asemel bensiinisappa saata – üldosakonna sekretäril oli ju ilmast ilma vaja linnas asju ajada. Pealegi polnud vabrikus enam ammugi saladus, et Kristist on asedirektori elukaaslane saanud ja seega peavadki tal teatud privileegid olema.
Antsuõue pererahva ja Asuvälja Anne vahel oli pärast Balti ketis käimist tutvus tekkinud, mida Raudikul peetud jaanipidu veelgi süvendas. Sõpruseks oleks olnud seda ennatlik nimetada juba vanusevahe tõttu, sest Anne Paat oli eelmisest põlvkonnast ja oleks vanuse tõttu Raulile isegi emaks sobinud. Paarikümneaastase vanusevahe aga kompenseeris Anne särtsakus ja nooruslikkus; omajagu aitas kaasa ka see, et tänu oma ametikohale oli Raul harjunud inimestega suhtlema. Perekondliku läbikäimiseni aga ei jõutud. Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et kahe