Imperfektsionistid. Tom Rachman
astub kohvikusse ja surub isa kätt. Lloyd esitab nagu ettevalmistatud teksti: „Vabanda, et ma sind jälle tülitan. Kuid mul on vaja tööga seoses üks oluline asi üle küsida.”
„Minult?”
„Üks väike asi. Ma töötan ühe loo kallal, mis puudutab Prantsusmaa välispoliitikat. Asjaga on kiire. Täna on tähtaeg. Täna pärastlõunal.”
Jérôme naaldub oma toolil tahapoole. „Ma ei tea midagi kasulikku.”
„Sa pole mu küsimust veel kuulnudki.”
„Ma tõesti ei tea midagi.”
„Millega sa seal tegeled?” küsib Lloyd, kuid surub siis ärrituse maha. „Ma mõtlen, et sa pole veel kuulnudki, mida ma küsida tahan. Sa oled seal ilmselt olnud kolm aastat. Sa ei luba mul endale külla tulla, sa ei räägi mulle oma tööst. Kas sa oled seal uksehoidja ja ei taha seda tunnistada või?” küsib Lloyd naerdes. „Oma laud sul seal ikka on, või mis?”
„Jah.”
„Hea küll, mängime äraarvamismängu. Sina anna aga mulle muudkui ühesõnalisi vastuseid. Ja mina jõuan järk-järgult tõeni välja. Kas sinu laud on ministri töölaua lähedal või sellest kaugel?”
Jérôme niheleb ebamugavalt. „Ma ei tea. Keskmisel kaugusel.”
„Keskmine on lähedal.”
„Mitte nii väga lähedal.”
„Jumal küll, see on nagu hamba väljatõmbamine. Kuule, mul on lugu vaja. Lihtsalt räägi mulle natuke taustu.”
„Ma mõtlesin, et sul on mingi konkreetne küsimus.”
„Aga on sul ehk mingeid ideid? Ma tegin sulle eile lõuna välja.” Lloyd lisab kiiresti: „See oli nali.”
„Ma ei saa.”
„Ma ei kavatse sind osundada. Ja ma ei palu, et sa sinna läheksid ja mingeid dokumente varastaksid või midagi sellist.”
„Mis laadi lugu sa tahad?”
„Ma ei tea isegi. Võib-olla midagi terrorismiga seoses. Või Iraagiga. Või Iisraeliga.”
„Ma ei tea,” ütleb Jérôme vaikselt oma põlvedele.
Lloydi teised lapsed oleksid ta selleks ajaks juba pikalt saatnud. Ainult Jérôme näitab jätkuvalt lojaalsust üles. Kõik kolm tütart on Lloydi enda moodi – alati millegi poole pürgimas, alati kuhugi kihutamas. Aga Jérôme teda ära ei tõuka. Ainult tema on ustav. Ta tõestab seda, lausudes: „Kui, siis ehk see Gaza vägede asi.”
„Mis Gaza vägede asi?” elavneb Lloyd.
„Ma ei tea kõiki üksikasju.”
„Oota, pea nüüd kinni. Kas ministeerium räägib mingitest vägedest Gazas?”
„Ma oleksin nagu midagi sellist kuulnud.”
„Sa nagu oleksid kuulnud?”
„Jah, ma arvan küll.”
Lloyd lööb särama. „Siin võiks meil midagi olla. Võiks olla. Võiks olla.” Ta tõmbab märkmiku välja ja paneb selle kirja. Ta võlub sellest veel kullakamaka välja, tirib, väänab ja sikutab seda nii palju kui vaja. Lloydi keha läbistab värin: seda asja ta juba oskab. Aga Jérôme ei ütle enam rohkem sõnagi. Hilja juba – linnuke on välja lennanud. Enam teda puuri tagasi ei topi. Lase käia.
„Sa ei tohi seda kasutada.”
„Sinul ei tule sellest mingeid pahandusi.”
„See on minu informatsioon,” lausub Jérôme.
„See ei ole sinu oma. See on lihtsalt informatsioon. See ei kuulu kellelegi. See eksisteerib sinust sõltumatult. Ma ei saa seda enam mitte teada. Kas ma pean nüüd põrmus püherdama? Ma palusin pisut abi. Ma ei saa aru, mis siin nii keerulist on. Palun vabandust,” ütleb Lloyd, „aga sa andsid selle mulle.”
Ta kiirustab koju – ta võib veel loo õigeks ajaks valmis saada. Kodus helistab ta kohe Menziesele. Ahaa, pagana päralt, mõtleb Lloyd, kui teda toimetajaga ühendatakse. „Noh, mu sõber,” teatab ta telefoni. „Mul on sulle lugu.”
Menzies kuulab ta ära. „Pea nüüd kinni – Prantsusmaa soovitab viia Gaza sektorisse ÜRO rahuvalvejõud? Iisrael ei nõustu sellega iial. See on juba ette läbikukkunud algatus.”
„Oled sa kindel? Igatahes ma annan teada, et prantslased kaaluvad seda mõtet. Mis edasi saab, on juba iseküsimus.”
„Meil oleks sellele kinnitust vaja.”
„Seda saan ma korraldada.”
„Sul on loo tegemiseks neli tundi. Kuule, pigista sest välja, mis võimalik ja võta poolteise tunni pärast uuesti ühendust.”
Lloyd paneb telefoni ära. Ta uurib oma kontaktnumbreid. Tal pole Gaza kohta isegi mitte mingit värskemat taustainfot. Lloyd valib Jérôme’i mobiili numbri, kuid see vaid kutsub. Ta leiab ühe välisministeeriumi numbri. Ehk õnnestub tal mingeid üksikasju teada saada, ilma et oleks vaja Jérôme’i oma allikana paljastada. Muidugi õnnestub. Ta on selliseid asju miljon korda teinud. Ta helistab ministeeriumi pressiosakonda, olles esimest korda elus tänulik selle eest, et hull Françoise nende poja perekonnanime enda omaks ümber muutis – keegi ei oskaks Lloyd Burko nime Jérôme’iga siduda.
Lloyd esitab valves olevale ametnikule mõne sissejuhatava küsimuse. Kuid too on pühendunud pigem informatsiooni väljapinnimisele kui selle andmisele, seepärast teeb Lloyd jutuajamisele lühikese lõpu. Kohe kui ta toru ära paneb, hakkab telefon helisema – see on Menzies.
„Sina helistad nüüd mulle,” ütleb Lloyd kergelt võiduka häälega.
„Ma mainisin su lugu pärastlõunasel koosolekul ja Kathleen läks sellest põlema,” räägib Menzies peatoimetajale viidates. „Ja nagu sa tead, ei taha keegi, et Kathleen põlema läheks.”
„Nii et sa siis võtad selle?”
„Kõigepealt peame seda nägema. Mina isiklikult tahaksin selle sisse panna.”
„Mitu sõna te tahate?”
„Tee nii pikalt, kui sul vaja on. Vaata, et lugu ikka välja kannaks. Nagu ma ütlesin, peame artiklit kõigepealt nägema. Mis sa arvad, kas see võiks olla esikülje lugu?”
Kui artikkel on esiküljel, siis peab ta kusagil sisekülgedel jätkuma, mis tähendab, et ta peab olema pikem. Ja pikem artikkel tähendab rohkem raha.
„Esikülg,” kinnitab Lloyd. „Kindla peale esikülg.”
„Sa taod seda rauda hoolega, on ju?”
„Just enne sind oli mul välisministeerium toru otsas.”
„Ja?”
„Ikka sedasama.”
„Aga sa saad sellele kinnitust – see on rabav. Ma pole seda infot veel kusagil näinud.”
Kui nad kõne lõpetavad, tammub Lloyd korteris ringi ning vahib aknast välja, ise samal ajal klaasil trummeldades ja mälust mõnd kasulikku allikat otsides. Aega ei ole. Ainus võimalus on töötada selle materjaliga, mis tal on – sepitseda väikest kavalust kasutades kokku ühe allikaga lugu, see taustamaterjali abil kopsakamaks puhuda ja palvetada, et see läbi läheks. Ta istub oma tekstiprotsessori taha ning tipib valmis loo, mis – kui ta paberi masinast välja võtab – on kaugelt hõredam kõigist, mis ta kunagi on püüdnud pastakast välja imeda. Ta paneb paberilehe kõrvale. Loos pole ühtegi tsitaati ega tegelikult üldse mitte midagi.
Ta söödab masinasse uue lehe ja alustab otsast peale, kirjutades nüüd lugu nii, nagu see olema peaks: hulganisti tsitaate, kuupäevi, väeüksuste numbreid, vaidlusi valitsuskabinetis ja Atlandi-üleseid vastuolusid. Oma tööd ta tunneb – kõik on sõnastatud hoolikalt võimaluste, ettepanekute ja ebamääraste mullide vormis. Kõik väljamõeldud allikad on „anonüümsust palunud” või „lähedalseisvad” või „asjaga kursis olevad