Imperfektsionistid. Tom Rachman
tagantpoolt oma jämedat kaela, libistas käega üle paljaks aetud pealae ja puudutas oma kipras kulmu, mille alt ta neid silmitses. Tema kahvatusiniste silmade pilk väljendas vahelduvaid tundeid, olles kord otsekui valmis kogu ruumitäie inimestega võitlema, siis jälle naerma ja siis täielikult alistuma. Ta patsutas Leo põske. „Mul on hea meel, et ma siin olen.” Nende nappide sõnadega valas Ott nad üle kõikevaldava rahulolutundega – Betty oli juba unustanud, mismoodi oli tema läheduses viibida. Cyrus Ott oli sõitnud siia oma Atlantas asuvast peakorterist, jättes ainuüksi selle kohtumise pärast sinnapaika nii oma ärid kui ka naise ja väikese poja. Reisilaeval ookeani ületades oli ta nende artikleid lugenud. Leo, kes töötas ühe Chicago ajalehe Rooma korrespondendina, oli omandanud viimse kui ühe ajakirjandusliku klišee, tema kirjutised elasid selles ajakirjanduslikus fantaasiamaailmas, kus lõputud põgenike hordid aina valguvad üle piiride, linnad muudkui valmistuvad tormide vastu ja valijad tõttavad valimiskastide suunas. Betty tegi vabakutselisena kaastööd Ameerika naisteajakirjadele, spetsialiseerudes kergetele humoorikatele jutukestele välismaa elust ja hoiatavatele lugudele itaalia tõbraste poolt võrgutatud ameeriklannadest. Vanasti olid tal ambitsioonid. Ottil oli kurb näha, et need olid nii vähesel määral realiseerunud. „Nonii,” ütles Leo, „mis see siis oligi, millest sa meiega rääkida tahtsid, kui küsida tohib?” „Ma tahan rääkida ajalehest.” „Millisest?” „Minu enda omast,” vastas Ott. „Ma kavatsen ühe lehe püsti panna. Rahvusvahelise ingliskeelse ajalehe. Asukohaga Roomas ja levikuga üle kogu maailma.” „Ohoo?” hüüatas Leo ettepoole kummardudes ning lastes valla oma pruuni kootud lipsu, mida ta oli siiani vastu rinda surunud, et varjata särgi eest puuduvat nööpi. „Päris huvitav,” märkis ta, lips võnkumas nagu kellapendel, nii et nähtavale ilmus niiditups, mille küljes oli kunagi nööp olnud. „Sellest võiks asja saada,” ütles ta. „Kindlasti võiks. Hm, ja sa otsid sinna inimesi?” „Teid kahte. Teie hakkate seda tegema.”
Betty vingerdas oma toolil kõrgemale. „Miks sa tahad hakata ajalehte välja andma?” „Mida rohkem ma selle peale mõtlen,” segas Leo vahele, „seda rohkem see mõte mulle meeldib. Seda pole veel keegi teinud. Mitte keegi pole veel hakanud sellise asjaga päriselt raha teenima.” Kui nad sel õhtul lahku läksid, oli Ott ainsana kaine. Ta surus neil kätt, patsutas Leod õlale ja kõndis mööda Hispaania treppe üles Hassleri hotelli poole, kus ta peatus. Betty ja Leo koperdasid mööda Via del Babuinot alla kodu poole. Leo võttis naisel kõrvast ja sosistas sinna. „Kas ta mõtles seda tõsiselt?” „Seni on ta alati kõike tõsiselt mõelnud.” Kuid Leo vaevu kuulas naist. „See on kõige rikkam tüüp, kelle seltsis ma end kunagi täis joonud olen,” teatas ta. Nad jõudsid oma maja juurde ja vedasid end trepist üles neljandale korrusele, kasutades trepikäsipuud köiena. Nende päralt oli lastetu paari jaoks piisavalt ruumikas korter kõrgete lagede ja paljaste puitsarikate, kuid ainult ühe aknaga, mis polnudki iseenesest paha, kui pohmell ligi kippus. Betty tegi kohvi. „Ole minuga õrn,” ütles naine äkki tõsinedes. Ta puudutas Leo sarna, kuhu mees oli habet ajades mõne tüüka alles jätnud – Bettyle oli see koht kogu õhtu vältel silma jäänud. Mõne kvartali jagu eemal istus Ott oma hotellitoa voodil. Ehk ei peaks ma selle asjaga kaugemale minema, mõtles ta. Ehk peaks jätma kõik nii, nagu on. Ehk ei peaks ma seda lehte püsti panema.
„MAAILMA VANIM VALETAJA SURI 126 AASTA VANUSELT”
nekroloogide kirjutaja – Arthur Gopal
Arthuri boks oli varem kohe veejahuti kõrval, aga ülemused väsisid ära temaga lobisemisest iga kord, kui neil janu peale tuli. Niisiis jäi veejahuti oma kohale, aga Arthur viidi mujale. Nüüd on tema töölaud ühes kaugemas nurgas, võimu asupaigast nii eemal kui võimalik, kuid kirjatarvete kapile lähemal, mis on mõningane lohutus.
Ta tuleb tööle, potsatab oma ratastega toolile ja jääb vaikselt istuma. See vältab, kuni loidus ja töö puudumine teineteist sõbralikult toetavad. Siis vingerdab ta palitust välja, lülitab arvuti sisse ja vaatab üle viimased uudised.
Keegi pole ära surnud. Või õigemini, 107 inimest on teinud seda viimase minuti, 154 000 viimase päeva ja 1 078 000 viimase nädala sees. Aga mitte keegi, kellest lugu oleks. See on hea – tema viimasest järelehüüdest on juba üheksa päeva ja ta loodab, et see mõõnaperiood jätkub. Tema kõrgeim eesmärk selles ajalehes on mittemidagitegemine – kirjutada nii harva kui võimalik ja minema hiilida, kui keegi ei näe. Neid ametialaseid ambitsioone realiseerib ta suurejooneliselt.
Ta teeb manillamapi lahti – kui keegi peaks mööda minema, võib ta lehtedega krabistada, vihaselt üles vaadata ja pomiseda: „Eeltöö!”, mis enamiku inimesi eemale peletab. Kahjuks mitte kõiki.
Clint Oakley ilmub tema selja taha ja Arthur keerab end toolis ümber, nagu pöörataks teda kaelaraudadest. „Clint. Hei. Hommikust. Ma siin vaatasin just agentuure. Ei midagi erilist. Vähemalt mitte minu jaoks. Siiamaani.” Ta jälestab oma kalduvust ennast ülemuste ees nii orjalikult õigustada. Parem oleks suu kinni pidada.
„Kas sa seda nägid?”
„Mida seda?”
„Tõsiselt räägid või?” Clint on spetsialist küsimuste alal, mis on ühtaegu nii etteheitvad kui ka arusaamatud. „Kas sa oma meile ei loe? Ärka ometi üles, homokas.” Ta koputab Arthuri arvuti monitorile, nagu oleks see tema kolp. „Kas keegi on kodus?” Clint Oakley, Arthuri ülemus, on kõõmaste juustega pesapalli fännav ja seksuaalsete eelarvamuste kütkes alabamalane, kellel on WC-harja meenutavad vuntsid ja puudub igasugune suutlikkus kellelegi silma vaadata. Ta täidab ühtlasi ka kultuuritoimetaja ametiposti, mis on omamoodi veider personalivalik, kui järele mõelda. „Pärakuauk,” teatab ta, ilmselt Arthurit silmas pidades, ja suundub kõrgil sammul tagasi oma kabinetti.
Kui ajalugu meile üldse midagi õpetanud on, mõtiskleb Arthur, siis seda, et vuntsidega mehed ei tohiks kunagi jõuda mingile võimupositsioonile. Paraku ei ole ajaleht seda aabitsatõde arvestanud ja Clinti võimu all on kõik erirubriigid, kaasa arvatud nekroloogid. Viimasel ajal on ta kuhjanud Arthuri kukile lõputul hulgal lisatööd, käskides tal lugeda korrektuuri rubriikidele „Tänane päev ajaloos”, „Nuputamist”, „Mõista-mõista”, „Naljanurk” ja „Ilm kogu maailmas” – seda lisaks tema tavapärastele nekroloogidele.
Arthur leiab meili, millest Clint oli rääkinud. See on peatoimetajalt Kathleen Solsonilt, kes tahtis eeltööd – nekroloogi, mis kirjutatakse valmis enne subjekti surma – Gerda Erzbergerile. Kes kurat see veel on? Ta otsib internetist. Tuleb välja, et tegu on feministide poolt algul ülistatud, siis maha tehtud ja lõpuks unustatud austria naisintellektuaaliga. Miks peaks ajaleht muretsema, et ta võib peatselt ära surra? Eks sellepärast, et Kathleen oli sattunud kolledžipäevil Erzbergeri memuaare lugema. Ja nagu Arthur väga hästi teadis, on „uudis” tihtipeale lihtsalt viisakas väljend „toimetaja kapriisi” kohta.
Saabub Kathleen, et teemat arutada.
„Ma just töötan selle kallal,” tõttab Arthur ennetavalt teatama.
„Gerda kallal?”
„Gerda? Kas sa tunned teda isiklikult?” Kui vastus on jaatav, siis ähvardab Arthuri aktsiaid veel üks uus oht.
„Mitte eriti. Olen teda mõnel üritusel paar korda kohanud.”
„Päris sõbranna ta siis ei ole,” oletab Arthur lootusrikkalt. „Mis sa arvad, kui kiire sellega on?” See tähendab teisisõnu, millal ta kavatseb surema hakata?
„Ei tea kindlalt,” vastab Kathleen. „Ta ei ole ravil.”
„Kas see on hea või halb?”
„Noh, tavaliselt ei ole see vähi puhul hea märk. Kuule, ma tahaksin, et me teeksime seda ükskord ka korralikult – anname sulle piisavalt aega, et temaga intervjuu teha, käia seal kohal ja nii edasi, mitte lihtsalt arhiivimaterjalide põhjal lugu kokku panna.”
„Käia kus seal kohal?”
„Ta elab Genfist väljas. Las sekretärid ajavad reisiasjad joonde.”
Reis tähendab pingutamist ja kodust eemal veedetud ööd. Masendav. Ja pealegi pole nekroloogi jaoks intervjuude tegemisest midagi hullemat. Sa