Imperfektsionistid. Tom Rachman
kui vähe sellest lõpuks trükki jõuab – kümned aastad inimese elust surutud kokku mõnesse lühikesse lõiku, mis leiavad oma viimse puhkepaiga üheksanda lehekülje allservas rubriikide „Mõista-mõista” ja „Ilm kogu maailmas” vahel.
Selliseid norutavaid mõtteid mõlgutades lipsab ta kontorist välja, et tütrele kooli järele minna. Kaheksa-aastane Rüblik ilmub kooliväravast nähtavale, kott rihma pidi ümber kaela, käed lõdvalt külgedel rippumas, vats punnis ees, pilk prilliklaaside taga hajevil ning lahtised kingapaelad iga sammu juures jalgade ümber lipendamas. „Antikvariaati?” küsib Arthur ja tüdruk libistab käe isa pihku, pigistades seda kinnituse märgiks. Via dei Coronarile kõnnivad nad käsikäes. Mees uurib tüdrukut ülaltpoolt, tema sassis musti juukseid, tillukesi kõrvu, pakse prilliklaase, mis kaarduvad kumeralt nagu munakivid. Tüdruk vadistab õrnalt ja norsatab puhtast lõbust. Ta on imeline sebija ning Arthur loodab, et ta niisuguseks jääbki. Teda kurvastaks, kui tüdruk käituks rahulikult ja jahedalt – see oleks, otsekui tõmmanuks tema enda liha ja veri üles kasvades selga kuningliku purpurrüü.
„Sinu väljanägemine meenutab šimpansi,” nendib Arthur.
Tüdruk ümiseb vaikselt ega vasta esialgu midagi. Umbes minuti pärast ta aga teatab: „Ja sina meenutad mulle orangutani.”
„Sellele ma vastu ei vaidle. Eiih, siin pole midagi vaielda. Muide,” lisab isa, „mul on sulle uus pakkumine: Tina Pachootnik.”
„Mida sa ütlesid?”
„Pachootnik. Tina.”
Tütar raputab pead. „Võimatu välja öelda.”
„Kas sulle vähemalt Tina meeldib?”
„Ma pean selle üle järele mõtlema.”
Tüdruk on juba mõnda aega pseudonüümi otsinud, ja mitte lihtsalt ükskõik millist, vaid see peab olema peen. „Kuidas oleks Zeus?” küsib ta.
„Kardan, et see on juba võetud. Kuigi ta on juba piisavalt kaua surnud, nii et suurt segadust ei peaks tekkima. Kas sa kasutaksid seda lihtsalt kui Zeusi või oleks see Zeus midagi veel?”
Tüdruk avab mehe jahedas kuivas peos oma trullaka käe ja isa laseb selle lahti. Tüdruk kaldub kõrvale, astudes üle omaenda jalgade – isa kõrval, kuid eraldi, omaette. Siis sööstab ta tagasi, põimib sõrmed isa omadesse ja tõstab pilgu, ninasõõrmed vallatult puhevil.
„Mis?”
„Konn.”
„Seda ma ei luba. Konn on poisi nimi.”
Laps kehitab oma ea kohta kummaliselt täiskasvanuliku liigutusega õlgu.
Nad astuvad sisse ühte paljudest Via dei Coronaril asuvatest antiigiäridest. Müüjad uurivad Arthurit ja tüdrukut tähelepanelikult. Need kaks käivad siin tihti, kuid ei osta kunagi midagi, välja arvatud ühel korral, kui tüdruk ühe lauakella ära lõhkus ja Arthur oli sunnitud selle kinni maksma.
Laps torgib sõrmega 1920. aastast pärinevat telefoni.
„Seda tükki hoitakse kõrva juures,” selgitab Arthur, „ja sellesse teise otsa räägitakse.”
„Aga kuidas sellega helistatakse?”
Mees torkab sõrmed numbrikettasse ja teeb sellega ühe ringi. „Kas sa pole kunagi varem sellist telefoni näinud? Jumal küll, kui mina olin sinuvanune, siis meil ainult selline oligi. Kujutle vaid, milline võitlus selle pärast käis! Rasked ajad, mu kallis, rasked ajad.”
Laps ajab huuled prunti ja pöördub Marcus Aureliuse rinnakuju uurima.
Koju tagasi jõudnud, teeb Arthur tütrele pähklivõidega leiva. Tüdruk sööb ühe sellise võileiva igal pärastlõunal, ise köögitoolil jalgu kõigutades, šokolaadivuntsid nina all.
Arthur murrab leivaviilult kooriku ja pistab endale suhu. „Isa maks,” selgitab ta leiba mäludes. Tüdruk ei vaidle vastu.
Kui Visantha auto väljas mööda tänavat üles ronib, kugistab Rüblik kiiruga viimase leivapala alla ning Arthur ruttab määrdunud taldrikut üle loputama – kõik see meenutab klassiruumi, kus kuuldakse õpetaja lähenevaid samme.
„Kuidas tööl läks?” küsib Arthur oma naiselt.
„Hästi. Millega teie tegelete?”
„Rüblik!” hüüab isa alla eesruumi. „On sul ettepanekuid lõunasöögi suhtes?”
„Suurt ei millegagi.“
Rüblik longib telerituppa ja Arthur järgneb tütrele hajameelselt. Nad lobisevad ja naeravad oma saadet vaadates.
Visantha astub sisse. „Mida te vaatate?“
„Ah, mingit rämpsu,“ vastab mees.
Rüblik ulatab isale teleripuldi ja läheb oma tuppa. Arthur saadab teda pilguga ja pöördub siis Visantha poole. „Tead, mida ta mulle eile ütles? Ta ei mäleta kahekümnendat sajandit. Kas pole kohutav?“
„Mitte eriti. Mida me õhtusöögiks teeme?“
Sekretär paneb Arthurile kinni raudteepileti Roomast Genfi, mis tähendab kümnetunnist sõitu ümberistumistega Milanos ja Brigis. Arvatavasti säästab see raha viimase hetke lennureisi pealt, kuid tähendab temale kohutavat tüütust. Ta läheb Stazione Terminis varase rongi peale, ostab restoranvagunist saiakesi ning puurib ennast teises klassis reisiva pööbli vahele muljutuna Erzbergeri memuaaride esimesse köitesse, mille pealkirjaks on pandud tagasihoidlikult „Alguses”. Autori fotol on, või oli, Erzberger varastes kolmekümnendates, kena ja kõhn, tumedate õlgadeni ulatuvate juuste ja põlglikult kõverdatud huultega. See pilt pärineb aastast 1965, mil raamat ilmus. Praegu peaks naine olema üle seitsmekümne.
Kui tema rong varasel õhtutunnil Genfi sisse sõidab, tõstab Arthur nina raamatust ja põrnitseb enda ees oleva istme seljatagust. Internetist loetud reklaamarvustuste põhjal oli ta oodanud raskepärast ja poliitiliselt aegunud autobiograafiat. Selle asemel õhkus aga naise kirjatööst südikust ning inimlikkust. Ta uurib veel kord autori fotot ja tunneb äkki, et tema ettevalmistus intervjuuks on karjuvalt puudulik.
Arthur läbib tollikontrolli, vahetab endale Šveitsi franke ning leiab takso, mis viib ta intervjueeritava päris Prantsusmaa piiri lähedal asuva kodu juurde. Takso paneb ta vesisele külavaheteele maha ning selle punased tagatuled kaovad künkast alla. Arthur tunneb end higisena, ebakindlana ja hiljaks jäänuna. Talle ei meeldi hilineda, kuid ometi hilineb ta pidevalt. Ta hõõrub käsi vastamisi ja puhub neile hingeõhku. See on õige koht: õige number ja männid, nagu naine oli kirjeldanud. Pärast mõningast otsimist leiab ta vitstest punutud tarast värava ning astub sisse. Erzbergeri kodu on ehitatud toekatest puitpalkidest ja maja katuseräästastest ripuvad alla võlurimütse meenutavad jääpurikad. Arthur murrab ühe ära – sellele kiusatusele ei suuda ta kunagi vastu panna – ja pöördub ringi videvikutaevast silmitsema. Üle Alpide laotub pilvevaip. Purikas tema peos tilgub.
Tema selja taga teeb naine ukse lahti.
„Tere, tere, vabandust, et ma hiljaks jäin,” vabandab Arthur ja läheb siis üle saksa keelele. „Vabandust, ma imetlesin siin just vaadet.”
„Tulge sisse,” kutsub naine. „Jääpurika võiksite, palun, välja jätta.”
Elutuba valgustavad punkttuled, mille kiired moodustavad õhus tolmusambaid. Eebenipuust kohvilauda kaunistab üle ääre ajav tuhatoos ja määrdunud rõngastest kuumaastik, mis on jäänud plaadile paljudest kuumadest ning üleloksunud kruusidest. Seintelt kõõritavad vastu Aafrika sõjamaskid. Raamaturiiulid on seinast seina täis täiuslikult paigutatud raamatuid, otsekui ühiselamu, mille juhtkond on loobunud uute soovijate vastuvõtmisest. Tuba lõhnab kange tubaka ja samas ka haigla järele.
Erzbergeri juuksed on lühikesed ja hallid, ning kui ta tulede alt läbi kõnnib, on tema peanahk näha. Ta on pikka kasvu naine ja kannab käsitsi kootud kampsunit, mis ripub lõdvalt ümber kõri nagu väljaveninud sokk. Pükste aset täidab flanellpidžaama alumine ots ning jalgade otsas on lambanahast sussid. Kõige selle nägemine tuletab Arthurile meelde,