Vihavald. Herman Sergo
vald
Proloog
«Needus… Selle küljes on selge needus, ütlen ma! Kel veel järel, matku sinnasamasse tagasi! Ehk siis…» Köhahoog hakkis edasised sõnad silpideks, õhupuudus riisus rääkijalt hääle.
Üheksakümneaastase vanaema sügavmustade silmakoobaste põhjas oli elusäde kustumas, tema paekivi karva nägu rohkem koolnu kui elava inimese oma.Voodi servalaudadest kinni haaranud kondiste sõrmede nukid läbi naha tungimas, püüdis ta rääkida rutakalt ja valjusti nagu teeline, kes liikuma tõmmatud vankrilt mahajäänud saatjatele veel viimasel hetkel meelde tulnut, midagi väga tähtsat ütelda tahab.
«Ole rahulik, vanaema, pole seal mingit needust,» püüdis memm lahkujat vaigistada ja pühkis põllenurgaga silmi.
«Kuidas ei ole?!» ärritus haige veelgi enam, vaadates tühja õhku. «Näe, Juhan ostis koha… Tüli ja kohtuskäimised.» Surivoodil lamaja hääl muutus sosinaks. «Kõige enne sai oma jao Kristjan. Alla kahtkümmet… Suur laev kätte ja kogu täiega… Merehaud… Küll te näete veel!Terad põlevad tuhaks, aganad viib tuul… Needus ja lõpp!»
«Ütle, ema, mis needus su südant vaevab?» küsis lell Ruuben, kes niisamuti kui memmgi surija aseme juures istus ja kellele tumenev ülahuul saabuvat meheiga kuulutas.
«Tolgus!» kähises hinge vaakuv üheksakümneaastane. Raske oli mõista, kas ta sonis või liikus tema keel mööda mõttelõnga. «Raha needus! Tahtsime küll ää ristida – ei jõudnud. Käte vahel kustus ja… Pärast õpetajale, et ajasime vett pähe ja nimi oo Juuli. Sai vale varal pühasse mulda. Siis Juhan ja kogu pere, et jumal võttis Juuli, trööstiks andis raha…Terve kuhja raha…Aga polnud see ühti jumala and.See oli vale ja patu palk saatana poolt, hunnik põlvest põlve needust!»
«Ole rahulik, vanaema, pole seal mingit needust,» kordas memm.
«Kust see raha tuli? Kes andis?» küsis uudishimulikuks muutunud Ruuben.
Haige poolsuletud silmakoopad läksid lahti. Nende sügavuses süttis hetkeks selge pilk. Lõtvunud näonahk kiskus kortsu.
«Mis raha? Ei mingit raha!» Siis taas nagu poolunes: «Tõotasime… Kolm sõrme piibli peal… Vandusime pühakirja nimel. Pärast kogu eluaeg üks vale ja patt… Nüüd kurat ja needus!»
Nende sõnadega vanaema Madli, kes alati kange usuinimene ja virk kirikuskäija oli olnud, oma maapealsed jutud lõpetas.
Mina ja mu veidi suurem vend Aadam piilusime ahjutagusest kurust, kuulsime vanaema viimaseid mõistuütlemisi, kuid targemaks me neist tookord ei saanud. Sõnad olid aga nii imelikud ja salapärased, et jäid meelde kogu eluks.
Vanavanaisa ja vanaisa rajatud elud-majad, rehetuba, põhukuur ja loomalaut – kõik üks rait1 –, olid vägevatest männipalkidest ristnurka üles raiutud hoonete poolkaar, mille ojakäär enda sülle võttis. Jõe äärde ehitatud saun ja sepapada, pisut kaugemal ait, andsid siseõuele säärase suletuse, mille vahele ainult külateelt sissekeeravatele vankrirööbastele ja üleoja trummile ruumi jäi. Õu ise oli jagatud kahte ossa: elutoa ukseesine muru paari õunapuu ja marjapõõsaga ning mullale sõtkutud karjaaed, kust veiseloomad ja uted-oinad läbi laudaotsa koplivärava hommikuti välja lasti ning kuhu nad õhtul tagasi tulid. Siin oli silmas peetud otstarbekohasust, et kõik oleks käe-jala juures, et töödes ja toimetustes ei tuleks teha liigseid samme. Silmailu – jah, see ei kõlba patta panna, selle peale oli mõeldud kõige viimases järjekorras. Kuid sootumaks polnud vanavanemad ka uhkust unustanud. Oja peremees, esimese päriseks ostetud talu omanik kogu külas, pidi ometi näitama, et ta pole mõni paljasjalgne Mardiaadu Miku või poolpüksata Rehe Peet, kes kord aastas, kui mihklipäeva müümasea kopsud-maksad nahka pani, kõhu täis sai.
Oja talu kõrgele alusmüürile rajatud elumaja silmailuks oli veranda, mille ees tugevatest tammeplankudest trepp. Nojah, kui nüüd mõtlema hakkan, oleks vanaisa need kolmetollised astmelauad mõnest muust puust teinud, poleks ehk seda raamatutki ilmale tulnud. Oleks ja poleks… Nendega kaugele ei jõua. Aga tõsi on see, et tammepuu mürk sõi raudnaelad läbi ja ühel päeval vanema vennaga trepil viljapeksu mängides märkasime, et lauad vardahoopide all elama hakkasid. Kõik suured inimesed olid kes põllul, kes heinamaal, meil kodus vaba voli.
Oli tegemist, et rasket trepilauda pealt ära saada, kuid töö tasus vaeva.Trepi alt avastasime hämara ja salapärase ruumi, kus kodunesid aastakümnete eest kirvetera alt langenud laastud. Sealt aga pääses veelgi edasi veranda põranda alla, kuhu päikesehelendus vaid mõne harva prao kaudu valgustriipe tõmbas. Ehkki me senised saavutused olid suured, polnud me Aadamaga seda sorti mehed, kes poolel teel puhkama oleksid jäänud. Vaja oli näha, kuidas maja päringutealune2 ka välja näeb. Tõime aidaräästa alt kangi, sepapajast paraja haamrikolaka ning hakkasime paevundamendisse auku uuristama, et toapõranda alla pääseda. Õnneks polnud krohvisegu liiga lubjane ja kivid pudenesid-purunesid päris hõlpsa vaevaga.
Tööd tegime palehigis ja puhkust võtmata ning alles siis, kui lehmade krapikrõbin ja härgade jorin koplivärava taga õhtut kuulutas ning ema varsti lüpsma oli oodata, pidime müürimurdmise pooleli jätma ning trepilaua oma kohale tagasi tõstma. Ent tubli pool rassimist oli rassitud. Juba oli kangi teine ots peatust leidmata kahe kivi vahelt edasi läinud.
Teisel päeval tungisime sinna, kus pärast põrandapäringute paigalepanemist vist küll ainult meie vana kõuts oli käinud. Kõrgele alusmüürile rajatud maja põrandaalune oli lage ja avar. Mina võisin paaride3 vahel käia pead painutamata, minust vanem vend pidi end küll pisut küüru hoidma. Pime oli. Ainult külgedelt piiluvad kassiaugud pilgutasid oma valgeid silmi. Nende taga kiigutas räästaalune tuul kobrulehti.Tööhigist märjale ihule puhus keegi öökülma hingeõhku.
«Vaja oleks küünalt,» sosistasin vennale.
«Tita!» tögas Aadam täismehe toonil, kuid ei hakanud ka keelama. «Eks siis lähme ja toome, kui just nii väga kardad.»
Ronisime läbi ava tagasi ning leidsime pliidisiibri saba pealt küünlajupi ja tikud. Tagasi tulnud, olime juba vaprad indiaani pealikud, kes öölõkke paistel sõjaplaani peavad. Tõmbetuules heitlev leek kihutas põrandaaluseid varje ühe päringu alt teise alla, olemine oli parajal kombel põnev ja põu põksus.
«Mine kohe maad kuulama!» käratas vend Aadam, kes end ise käskijaausse oli seadnud.
Vastu hakata ei saanud, tuli minna. Pimedikus jäi mu teotahtest jooksma kippuv jalg millegi taha kinni. Kukkusin.
«Appi! Tulistavad! Olen haavatud!»
Vend rühkis küünlaga lähemale. Ahjualuse müüri ääres seisis «süüdlane», rauast kast, pool maa sees, pool väljas, üle aasa heidetud krambi peal raske tabalukk.
«Näe, põgenema pääsesid kahvanäod, aga varandust kaasa viia ei jõudnud,» taipas Aadam olukorra ära seletada. «Kähku vasarad ja raierauad, pihid ja peitlid! Varsti võivad nad abiväega tagasi tulla ja siis on meie päevad loetud. Enne vaja kast lahti murda, kuld varjule viia!»
Nii ruttu kui mu käed-jalad sibada jõudsid, ronisin põranda alt välja, jooksin sepapajja, kahmasin tööriistad kaenlasse ja tagasi. Nüüd polnud see enam mäng, vaid südamealust külmaks tegev tõde. Äkki ongi kuld! Kui mitte just kuld, siis vähemalt hõbe. Olgu kas või vaskrahad, mõelda vaid…Aga mis siis, kui need, kes kunagi selle sinna peitsid, korraga…? Lõin kõhklema. Riistadega kohale jõudnud, avaldasin oma kaksipidi mõtted ka vennale.
«Kes? Vaar juba ammu surnuaial, rist päitsis, vanaisa köhib tagakambri voodiõlgedel verd. Pole temast enam… Nemad aga need majaehitajad olid.Teised teada ei tohiks,» trööstis Aadam ja asus täie tõsidusega asja kallale.
Aasa raiusime pooleks, lukk langes maha ja kramp oligi eest ära.Ainult kaane tugevad hinged panid veel vastu ja nende roostene krigin sõitles meid kirstu aastakümneid kestnud rahu häirimise pärast. Kuid varsti saime peitli otsa vahele ja võit oli meie. Oh seda pettust küll! Polnud seal kulda, polnud seal hõbedat, vaskkopikatki mitte. Päris tühja täis aga ka ei olnud. Nagu telliskivi lamas kasti põhjas mingi neljakandiline asi.
«Säh sulle varandus, kuld ja kalliskivid!» porises vanem vend näolt higi pühkides. «Hoopis piibel!» Tõmbas siis pühakirja-paksuse raamatu kirstust välja.
«Tühja asja pärast nii palju vaeva,»
Rait – pikk hoone, ridahoone. – Toim
Päringud – põrandatalad.
Paarid – talad, sarikad. – Toim