Vihavald. Herman Sergo
Aga kui mehe käed kirjutada oskavad ja tal on, mida nende jaoks üles märkida, kes järel tulevad, ning ta vaeva paljuks ei pane, siis jääb ka sõna. Ka mina tahaksin, et mu sõna edasi elaks. Tahaksin, et te kuuleksite neis ammulahkunud esivanemate hääli, sõjariistade helinat, kaugete lainete kohamist, kalmuliste kõnekõma. Kutsun teid ühes sinna, kus mina enne käinud olen.Tahan, et te tunneksite mind eest, külje pealt ja selja tagant, et te teaksite mu ammumõeldud mõtteid, väljaöeldud sõnu ja tehtud tegemisi, et te saaksite rõõmsaks ühes minuga, jagaksite mu muresid, et te hingeõhk muutuks minu omaks. Nendesse tähtedesse, sõnadesse ja ridadesse laotan laiali kogu oma elu. Kogu pika elu kestel kogutud oskused, teadmised ja teod.Teod, mis on tehtud niihästi maal kui merel küll mõistuse, küll käte, küll tapatera abil, aga alati südamega.Tahan, et järeltulevad põlved teaksid, kuhu mu järg pooleli jäi. Sest mu mõõk ja ader, laev ja aer ootavad uusi mehi, tugevate künnapute, mitmetahulise mõistuse ja julge hakkamisega mehi. Kogu töö pole ju veel tehtud.Veel võimutseb saks mandril, Muhus ja Saares. Olen aga kindel, et kui õige aeg tuleb, viiakse minu alustatud ettevõtmised lõpule nii, et enam teist korda teha ei tule.
Olen vana mees. Mu teekond on jõudnud sinna, kust Manala väravad juba paistma hakkavad. Käsivars pole enam see, mis meheeas. Kontides maaviha sees. Juba tunnevad mu õlaliikmed mõõga raskust, tapper ei tõuse enam endise kergusega, oda tõrgub käest lendu minna. Samm on lühikeseks jäänud, hobuse selga ei hüppa ma enam ühe ropsuga.Tuleb jalustest tuge otsida. Tükkhaaval korjavad jumalad tagasi oma ehted. Habe ja juuksed jäävad hõredaks, hambad kukuvad ükshaaval suust. Silmade ette hakkab langema Toonela tubade hämarus. Kirjatähti voolin, vaadates läbi kummis klaasi.Visbyst pärit hõbepeegel näitab, et mu näonahk on kahvatu nagu seesama pärgament, millele kirjutan. Mu kõrvad kumisevad ja kuulevad marduse hääli.
Kirjutan gooti kirjamärkidega. Ka keel on nende oma. Sest meie keelepruuki pole veel keegi katsunud ei pärgamendile ega paberile panna.
Suurema osa, mis nende kaante vahele on kirja pandud, märkisin üles juba noormehepõlves, kuid mõnd elu juhtumust, mis vahele on jäänud, püüan nüüd tagantjärele meelde tuletada ja kirjatähtedes ritta seada. See pole aga sugugi kerge, sest vanaduseudu, mis mu silmi kipub matma, on ka mu eilse ja tänase vahele tungimas.
Mu nimi on Vihavald. Olen olnud Mäejala linnuse vanem, laevapealik ja praegu kutsutakse mind Hiiumaa hõimu põhjaks. Eluaastaid peaks mulle nüüd taliharjapäeval saama juba kaheksakümmend üks. Sündisin kalendriaastal 1338, sest nagu mu ema Lembeste ütles, tulin ilmale seitse suve enne seda taliharjapäeva, mil koerakoonude väed Muhus ja Saares möllasid, mil mu isa, muhulaste viimane vanemVillimeel, sakslaste ees sammugi taganemata oma vägeva sõjatapriga niikaua lõi, kuni silmili maha langes, rüütli oda südames.
Olen küll vanaks saanud, kuid midagi on mus ikkagi veel endist. Nooreks on jäänud mu mõtted. Need kihutavad oma lahingurakmeis hobustel mööda tapatandreid, sõidavad sinitriibuliste purjede all üle vahtu tuiskava mere, pillutavad saarepuust aerude nõtkudes veesädemeid vastu suvepäikese tuld. Just nagu noil päevil, mil mu linakarva juus oli paks ja läikiv, mil mu habemest sai kaks palmikut, mille otsad enne vaenlase vastu minekut kukla taha sõlme tuli siduda, mil mõõk tõstis kätt, aga mitte käsi mõõka, mil oda sööstis käest nagu Pikri välk, mil mu ammukaarelt lennanud nool tappis kolmesaja sammu pealt.
Mõtlemised elavad nagu omaette elu. Need jõuavad käia mööda ammu Hiielasse9 rännanud esivanemate rohtunud radu, kipuvad hüppama üle iseenda kalmu ning jooksma ette mööda järeltulevaid sugupõlvi.
Pikk on olnud see elutee, millele kirjatähti hakkasin külvama juba aastakümnete eest. Käin selle veel kord rida-realt läbi. Heidan seemet juurde, kus teri hõredalt on, tasandan mättaid ja täidan tühjad kohad.
Vahel on nüüd tagantjärele vaadates raske uskuda,et kõik need käänulised maismaarajad ja mereteed, mis ma mehepõlveaastatel olen läbi käinud, sõudnud või purjetanud, ilmsi on olnud. Mööda tasandikke, kivirahnulisi kärestikke ning koskede kombel kukkumisi on juhtinud mind mu õnne- ja õnnetusehaldjad. Ka ei puudunud sel pikal teekonnal vikerkaaretaolised tõusud kõrgustesse, kust tavaline inimene paistab maa peal roomava sipelgana. Siis jällegi langus, ning ma olin madal ja abitu nagu murtud tiibadega kajakas, kes rannaliival longates kõiki taeva all lendavaid linde kadestab. Seniajani ei tea ma, oli see mauride Allah, paljaspeade Jehoova või meie oma Taara, kes mu jalga, kätt ja mõõka on juhtinud. Seda aga tean ma kindlalt, et seni, kui inimesel on õnne, on niihästi manalased kui taevased tema poolt. Jätab sind maha õnn, ei hooli sinust ka kõige üleskiidetum jumal. Minu arvates on jumalaid niisama palju, kui on maa peal ja mere seljas inimesi, sest igaühe õnn on ka tema jumal. Peaaegu alati aitab õnnejumal rohkem neid, kelle mõtlemised on selged ja kelle käes sõjariist ei väärata. Pole ma seni veel näinud, et jumalad oleksid pidanud lugu mehest, kelle mõistus on udune ja kellel tapper esimese löögiga käest minema lendab. Olen seda tähele pannud ja püüa sinagi seda meeles pidada.
Kuid nüüd tulge mööda pikki kirjaridu kaasa vana mehe noorte mõtetega ja ma viin teid sinna, kuhu on saanud väheste meie maa meeste käsi, jalg ja mõõk.
Tõotus hiiesalu haldjatele
«Kas olete näinud nelja-viieaastast ratsalooma, kes veel range ega rakmeid ei ole tundnud? Muidugi olete. Ka ikkes künnihärga olete näinud. Kas on neil vahet?» algas SaadumetsaViitamas oma juttu.
Läbematu Aedveere Ilo, kes õlut oli maitsnud, hüüdis vahele:
«Aitab haakidest, räägi sirgeid sõnu!»
«Temale on antud väljaütlemise kord, las kõneleb, nagu mõistus ja meel käsib,» vaigistasin ma vahelesegajat.
Poistesalk vakatas, kuulatas niisama teraselt nagu suveöö tasases tuules lehti liigutavad tammedki, mille all oldi.
«Hea küll, ütlen siis otse välja, et niisama suur vahe, kui on lahinguhobuse ja ikkes härja vahel, on ka endiste vabade Saare ja Muhu meeste ning tänaste tööorjade vahel. Vanal ajal tegid Muhu linnuse,Karja,Pöide ja Sõrve mehed omal maal seadusi ise, kohut mõisteti õigesti. Sügisõhtuti istusid julgematest julgemad nori- või uisupiitadele10, sõudepinkide all taprid, mõõgad, odad ja ammud, parrastel kilbid. Keskööl oldi laevateedel väljas. Päeva paari pärast tulid paadid tagasi, kaasas Lüübekist, Breemenist või Vinetast11 pärit alus, kallist kaupa täis. Saak jagati ühetasa. Nende meeste osa, kelle sõudekohad tagasiteel tühjad olid, anti nende naistele-lastele.Valitses õigus ja vabadus.»
Kõneleja kohendas oma soomuskirja vööd ning jätkas:
«Tol ajal polnud mingi ime, kui Muhu või Saare kudruskaelal oli seljas Madalmaade kõige peenemast lõuendist hame või Pamma mehe toas põles mitte lambarasva kirnus kastetud lont, vaid puhtast vahast valmistatud käsivarrejämedune kirikuküünal. Selle valgusel istusid rannatarede habemikud ja jõid Hamburgis pruulitud humalamärga, mis valge vahukorra all oli punane ja raske nagu lehelangemise aegu tapetud härja veri. Juhtus ka seda, et randa sattus odav raud, millest siis kadumaläinud odaotste ja murdunud tapriterade asemele uusi välja taoti. Kuulsad olid meie sepad.Nende vasara alt tulnud sõjariistad leidsid tee koguni Sakalasse, Ugandisse ja kaugemalegi veel ning tegid seal head tööd.
Kõigest sellest ja muust pajatas mulle isa suveöösiti Suure-Kuiva lestamerel, kus peale pilkuvate tähesilmade ja kapapõhjakollase kuu kedagi kõrvalist kuulamas polnud. Kuid miks ma seda teile meelde tuletan? Need päevad on vajunud aegade taha. Möödaläinud aastaid enam üles ei sulata ja ümber ei tao nagu rikkiläinud hobuserauda või nooleotsa. Räägin seda seepärast, et teades meie esivanemate tegusid, teame ja tunneme ka iseend, oma kohustusi aja vastu. Esivanemad Toonelas ootavad, et me nende võitlusi jätkaksime, et me ükskord ometi saarlased ja muhulased raudrüütlite mõõga ja preestrite risti alt ära päästaksime, et rahva kannatuste eest kätte maksaksime. Seda nad ootavad.
Te ju teate, mis on praegu. Häbi rääkida. Saarlasel tohib olla ainult lühike karuoda ja väiksemate loomade-lindude laskmiseks meeshinge kohta kõigest viis noolt. Esiisadelt päritud mõõkutapreid hoia katuseräästas.
Hiiela – allilm, surnute kodu; paralleelnimetusena on tuntud ka Manala ja Toonela. – Toim
Nori – suurem kalapaat; uisk – rannasõiduks kasutatav kaubalodi.
Vineta – müütiline linn Põhja-Saksamaal, mis olevat elanike moraalse allakäigu tõttu hävinud üleujutuses. – Toim