Vihavald. Herman Sergo
muidugi, sa, laps, ei tea ju veel pooli asjugi,» tegi Aadam mind purulolliks.
«Kui sa nii tark oled, eks seleta siis,» nõudsin.
«Vaata, iga piibli sees on viis Moosese raamatut, mõnes koguni kuus. Seal on juttu vutinimelistest lindudest, taevamannast, telliskivi tegemisest ja muust tühjast-tähjast – ühesõnaga, rämps! Aga seitsmendas on juba nõiasõnad ja loitsud. See, kelle käes on Moosese seitsmes raamat, võib soovida ükskõik mida ja saab kah. Mineval talvel, selsamal õhtul kui laevamehed jõuluõlle kogu pärmiga nahka panid, isa ise rääkis. Sina, tita, muidugi magasid juba, aga mina olin soeseina taga ja kuulsin.»
«Mis selle raamatuga siis peale hakata tuleb, kui, ütleme, midagi tahaks?» himustasin kõike täpipealt teada saada.
«Loll!» ei leidnud Aadam mu jaoks paremat sõna. Seletas siis tähtsalt: «Võtad sõnad välja, mis asjaga kokku käivad, loed maha ja saad.»
«No, ütleme, et mulle kuluks hädasti taskukell ära,» leidsin nõksu, millega Aadama uhkust pisut tasasemaks triikida. «Kas Moosese ajal sihukesi asju üldse oli, kust kohast need sõnadki siis võtta?»
«Jah, ema räägib ka, et ennemuiste arvatud aega taevatähtede järgi,» ei leidnud mu tohutu tark vanem vendki nüüd seda õiget otsa.
«Mina tahan uuri, aga Mooses laseb tähed ülalt alla sadada,» tegin nõutu näo pähe.
«Või ütleme, et mina soovin püssi, aga Mooses saadab välgu. Muud müristajat ju tol ajal polnud. Nüüd siis saad aru, miks nad selle raamatu nii hästi ära peitsid,» oli mu veli jällegi tark.
Jah, tuli tunnistada, et Aadam oli must nii taibu kui rammu poolest kaugelt üle. Panime kiiresti-kiiresti raamatu kasti tagasi ning ronisime põranda alt välja päikesevalguse ja taevatuule kätte. Kaasa tõime suure saladuse. Otsisime vanaema pruudikirstu otsaelust sukanõela, torkisime kumbki oma nimetissõrmest tilga verd, segasime mõõga puudumisel sirbiteral kokku ja vandusime selle juures, et hoiame Moosese seitsmenda raamatu leiu ainult enda teada.
Järgmisel talvel hakkasin ka mina koolis käima.Vanem vend õppis juba kolmandas klassis. Päeval istusime oma tunnid ära, kuid õhtuti, selle asemel et õppetükke lugeda, uurisime piiblit, eriti vana seaduse lugusid, sest me mõlemad tahtsime kangesti teada saada, mis neil seal Moosese ajal oli ja mida polnud; mida võis Moosese seitsmenda raamatu loitsusõnadega esile manada, mida mitte. Iisraeli lapsed olid Egiptuses vangis ja põletasid telliseid. Neid plönne ja kivisid küll ei maksa soovida, olgu ehk siis vanemas eas, kui endale maja hakkad ehitama. Vaarao hobused ja sõjavankrid… Hobune kuluks küll ära, aga või see vanaaegse sõjavankri oma nüüd künni- või ratsaloomaks kõlbab. Moosese käsutahvlid? Aga kuldvasikas? Vasikasuurune kahmakas4 kulda… Kuld oli tol ajal kallis kraam ja maksab nüüdki rasket raha, arutasime vennaga. Seda võiks küll soovida.
Leidnud oma tahtmistele kindla kursi, hakkasime kannatamatult kevadet ootama, sest talvepakasega oli kogu trepp jää ja lume all. Kui seal nüüd puhastama, sulatama ja laudasid lahti murdma hakata, oleks seitsmenda Moosese leiulugu paugupealt kogu perele teada. Ja see on kindel, mis siis juhtub. Suured soovivad ja saavad, sina kas tönni või jonni, keegi sinu tahtmist mööda ei tee. Nüüd küünlapäeva paiku oli kodus eriti palju rahvast. Jõuluks tuli merelt isa – laev talvekorteris –, siis rannasõidust lell August. Pärast vanaisa surma, kolmekuningapühadeks, ilmus ulgumerepurjekalt kodumaile isegi isavend Karla ja pidas nüüd naisevõtuplaani. Teised lelled olid sellele vastu: ehitagu enne endale maja, muidu kõik üksteise seljas koos.Veel vaidlesid lelled mingi paberi üle, mida nad testamendiks kutsusid. Seal olnud peal, et vanaisa jätnud kõik – maad ja metsad, elud-majad ja vallasvara äkkepulgast saati – Augustile, teised mingu kas või mööda maad kerjama.Testament… Meil Aadamaga oli oma, usuõpetuse tunni testament, milles polnud tähtegi ei äkkepulgast ega adrapersest. Küll aga seisid seal jumala kümme käsku, viis peatükki ja püha sakramendi vägevad sõnad, mis koolmeistri käsul kõik peas ja südames pidid seisma.Augustist ja tema pärandusest ei kirjutatud seal poolt sõnagi.Tuli välja, et testamentisid oli kahte sorti.
Üldse paistsid asjad pärast vanaisa kirikuaeda viimist olevat pisut nagu siga-soga. Pika tingimise peale jäeti August küll peremeheks, kuid häda seisis selles, et temalgi polnud veel naist, isegi mitte pruuti. Selle moega sai pärast tädi Leeni pulmi perenaine hoopis meie memmest.
Viimaks ometi murdis küünlapäev talvel selgroo pooleks, paastumaarja pani hangede harjad sulama, jüri piinas katuseräästa jääpurikad nutma, lehekuus lõppes kool. Isa ja lelled läksid taas merele,põllutöö jäi sel aastal memme hooleks, abiks sälueas isaõed Viine ja Liise. Läinud oli ka lell Ruuben, kes siiski enne küla-, valla- ja kihelkonnakooli läbi oli jõudnud teha. Ei olnud neist asja koduste tegude tegemisel peale isavenna Augusti, kes nüüd peremees oli, kuid veskit ehitas ja ainult heinaajaks naisperele appi lubas tulla. Ka meid Aadamaga sunniti põllul sitmekooku vedama, külimittusid täitma ning joogilähkrit kandma. Kogu aeg muud ei kuule, kui tee, too ja vii!
Ühel kesknädalal tuli perel pudrutahtmine ja siis jäime me Aadamaga pärast lõunat katla alla oksi pistma, sest odrakruubid tahavad oma kolm tundi tulel haudumist.
Alles nüüd saime nii palju omanuhti5 askeldada, et seitsmenda Moosese abil kullast vasikat lauta manada. Asjaga oli vaja kiirustada, sest vara tuli veel enne õhtut pööningule kanda ja heinte alla ära peita. Saavad teada, võib juhtuda teab mis. «Palju siis maailmas ausaid inimesi leidub,» nagu ütleb isavend August, kes vanaisalt kogu kupatuse endale ärvis6. «Iseoma vendigi ei või sa uskuda rohkem, kui silmaga näed!»
Istusime aidalävel, Moosese seitsmes raamat kahe vahel. Sellega polnud aga midagi peale hakata. Raamatu koltunud – nagu surnud vanaisa nägu – lehekülgedel seisid püstjad käsitsi kirjutatud tähed. Säärased nukilised võngid, milliseid kumbki meist enne polnud näinud. Sõnavahed olid küll ilusasti olemas, lehekülgedel rooma numbrid, kuid enama mõistmiseks meie tarkusest ei piisanud. Näidata ka kellelegi ei tohi, sest äkki… ilmuvad vaarao sõjavankrid, tulised hobused ees, sajavad alla kuu, päike ja tähed, võib tulla koguni veeuputus…
Lasta aga säärane väärtuslik raamat kasutult seista, seda meie süda ei lubanud. Mis siis, kui kas või üksainus rida sellest raamatust läbi siidpaberi maha ajada ja koolmeistrile näidata? Paluda, et see kirjutaks sõnad harilikkude tähtedega ning seletaks meile, mis nad tähendavad. Aga siis ütleb kooliõpetaja need sõnad ikkagi esimesena välja ja nõidus läheb kohe käiku…Võib juhtuda, et just seal on juttu Egiptuse nuhtlusest. Haigused, nälg, rohutirtsud, vaenlase mõõk, kuni väikeste laste suremiseni välja. Ei, parem las olla! Las seista nii kaua, kuni ise suurkoolid läbi oleme teinud ning selle keele selgeks õppinud, milles Moosese seitsmes raamat on kirjutatud.Vahepeal aga uurime põhjalikult Moosese viit esimest raamatut, et teada, mida veel ehk võiks soovida.
Lugesime, kuidas alguses lõi jumal taeva ja maa. «Aga kus siis Jehoova ise enne elas, kui veel taevast polnud?» tekkis meil küsimus. «Paradiisiaia võiks küll meie toa ette soovida,» arvasin mina. «Ja omaranna lahepõhja Noa laeva, kõik loomad sees,» täiendas vend.
«Taaveti lingu ja Koljati oda, mille vars oli jäme nagu lõngapoom.»
«Jeruusalemma templi seaduselaeka!»
«Aaroni kepi, mis õitsema hakkab.»
«Saalomoni kolmsada kuningasoost emandat ja kuussada liignaist!» hüüdis vend Aadam vaimustusega ning viskas õuel hundiratast.
Talvel oli meie huvi piibli vastu mööduvaks peetud, kuid nähes nüüd, et me isegi suvel raamatu jaoks aega leidsime, ütles ema tädidele, kes meid pühakirja juurest välja tööle sundisid:
«Ärge unustage issanda sõnu – laske lapsukesed minu juurde tulla ja ärge keelake neid mitte!»
«Koolitatud meestest tulevad hobusevargad ja valerahategijad, muud äi ühti,» arutasid naabritaadid kaldal kalavõrkude juures, kui kuulsid, et mu vanem vend Aadam pärast gümnaasiumi lõpetamist Tartu kõrgkooli trügis. Minu kohta polnud neil midagi ütlemist, sest
Kahmakas – sületäis.
Omanuhti – omapead.
Ärvima – pärima.